193. Hoolitsus

Hommikul kell pool neli sai Päikesetõusu telgi eluaeg otsa. Telgikatusele tekkinud lomp vajutas hapraks kulunud riidesse augu ning Päikesetõus kaela langes värskendav sahmakas jääkülma vett. Bob ehmus ja hakkas haukuma, justkui oleks keegi tema peremeest rünnanud. Samas paistis koer ise vaevalt presendi alt välja ning takerdus rabeledes veel rohkem riide sisse.

Hinnanud pilguga olukorda, korjas Päikesetõus kokku kõik eluks hädavajalikud asjad, pani koerale rihma kaela ning läks kirikusse peavarju otsima. Kuna laagripaik oli asunud kiriku taga, polnud teekond kuigi pikk. 

Saali vahekäiku ääristasid mööda pingiridu roomavad ronitaimed. Aknad paistsid lopsakate lehtede tagant vaevu välja. Pühakoda sarnanes rohkem vihmametsale kui kirikule. Keset rohelist hämarust jalutas Angie lauldes ringi ja kooris apelsini. Koored viskas ta maha, justkui püüaks rada tähistada, et hiljem tuldud teed mööda tagasi minna. Sellises džunglis võis teekonna märgistamine olla üpris mõistlik tegevus. 

"Päikesetõus! Issand saatis su siia!" hüüdis ta tulijaid nähes. Siiras rõõm, mis ta näost peegeldus, ajas lausa hirmu peale. Ta oli nagu Krisi võimendatud versioon. Jäi üle vaid loota, et kontsentratsioon põlvest põlve edasi pärandudes jätkuvalt lahjemaks muutus. 

"Tegelikult oli see loodus, mis mind siia juhatas," täpsustas Päikesetõus. "Kas ma tohin siia jääda, kuni uue telgi leian?" Kuigi kirikus ööbimine talle sugugi ei meeldinud, eelistas Päikesetõus praeguseid ilmu arvestades siiski katust pea kohal, selle asemel, et poriloigus magada. 

Ta käis kirikus absoluutselt iga päev, kuid Angie reageeris teda nähes ikka samamoodi - suure üllatuse ja ülevoolava rõõmuga. Sellest oligi tingitud Päikesetõusu ettevaatlik viisakus. 

"Issanda kojas on kõik oodatud," vastas Angie ning istus oreli taha. Enne, kui ta klahve vajutada jõudis, käis pillist läbi vali prõksatus. Oreliviledest tungisid välja värvilised õied. Muusikat neist enam tulla ei saanud, lihtsalt ei mahtunud.

"Kui sa nii jätkad, siis kukub kogu ehitis meile varsti kaela," hoiatas Päikesetõus. Tõepoolest - taimed olid tunginud kivide vahele ja kangutasid neid üksteisest lahti. 

Angie ei tundunud teda kuulvat. Ta mängis klahvide puisel klõbinal oma peas kõlavat meloodiat ning laulis hääletult suud liigutades. 

Olles oma asjad kambris lahti pakkinud ja rottidele toitu lisanud, tuli Päikesetõus tagasi Angie juurde. 

"Su poeg abiellub peagi," ütles ta. Angie sõrmed peatusid õhus klahvide kohal. Ta nägi välja nagu mahakäinud vedruga mänguasi.

"Mul pole poega," ütles Angie. "Minu laps on surnud."

"See tulega mängiv veidrik, kelle sa üles kasvatasid, ta abiellub varsti," sõnastas Päikesetõus oma sõnumi ümber. 

"Ah tema..." hakkas Angie'le midagi meenuma. "Kellega?"

"Maxi endise naisega," vastas Päikesetõus. "Kas sa mäletad üht vampiiri, kellega koos Max jalga lasi umbes seitseteist aastat tagasi?"

"Vampiirid on eksinute väärastunud liik!" hüüdis Angie, lastes kätel klahvidele langeda. Päikesetõus kuulis oma peas kõlamas valju orelimuusikat, samal ajal kui Angie sajatamist jätkas: "Nad tuleks maa pealt hävitada. Eksinud on ainsad, kellele jumal on andnud jõu valitseda lihtsate üle. Nende päralt on riik, vägi ja au..."

"Aamen," lõpetas Päikesetõus. Ta sai aru, et Krisil polnud mõtet oma emale pulmakutset saata. 

Sid lamas endiselt surnukambris. Ta oli kuiv ja krimpsus nagu muumia. Ei idanenud ega mädanenud. Angie käis ülepäeviti Sidi riideid vahetamas ja puhastas sinakashalli nahka piiritusega. Kuna ta surnu seljast äravõetud riideid ei pesnud, siis tähendaski vahetus seda, et ta pani ühe piirituse järgi lehkava komplekti asemel Sidile selga teise täpselt samasuguse ning asendas järgmisel korral selle jälle eelmisega. 

Päikesetõus ei näinud Sidi mahamatmisel mingisugust mõtet. Laiba eest hoolitsemine näis Angie'le meeldivat. Vähemalt ei seisnud ta enam nurgas ega ajanud juuri alla. Selle asemel külvas ta ennast igale poole laiali ja muutis kiriku iga päevaga üha rohelisemaks.

Päikesetõusu vaimusilma eest sähvatas läbi õudne kujutluspilt. Seda, mida ta nägi, polnud veel juhtunud. Kohutav sündmus pidi aset leidma täna õhtul.

"Ei," ütles Päikesetõus iseendale. "Mitte nii. Mitte nüüd. Liiga vara."

Ta mõtles, kas hoiatada Maxi või lasta asjadel omasoodu kulgeda. Kogemused olid näidanud, et saatust ei saanud nii lihtsalt muuta. Kõik, mis toimuma pidi, see ka juhtus. Kui just tervet maailma pea peale ei pööranud, nagu Max tegi. Miski ei muutunud päris olematuks. Mõni sündmus lükkus ainult natuke edasi. "Natuke" oli väga suhteline mõiste.

"Saatan karistab teda," ütles justkui maa alt välja ilmunud Angie täiesti selge pilguga Päikesetõusule näkku jõllitades. "Deemonitega mängimine pole naljaasi," jätkas ta. "Nad imevad kogu elujõu välja ja võtavad lõpuks hinge endale."

Päikesetõus ei tahtnud Angie'ga nõustuda. "See tüdruk pole ju deemon."

"Aga ta tantsib deemonitega pimeduse riigis ja saatan ootab teda põrgutules..." ajas Angie oma joru edasi. Nüüd hakkas juba tema ka juba sama sõgedat juttu ajama kui Julia. Mitte, et ta enne normaalsem oleks olnud. Oli raske öelda, kumb tundus hullem - kas igapäevane jumala ülistamine või kuradi kutsumine. 

"Kas sa täna midagi söönud oled?" juhtis Päikesetõus jutu mujale. Angie osutas apelsinikoortele. "Just sõin. Ja andsin teistele ka." Tema sõnade kinnituseks sirutusid altari ümber kasvanud lopsakate lehtedega vartest välja hambulised pungad ja ampsasid põrandalt apelsinikoori. 

"Peaaegu nagu kannibalism," sõnas Päikesetõus. "Taimed, kes söövad taimi."

"Lihasööjatele andsin ma rottide laibad," ütles Angie. "Varsti on nad jälle näljased. Siis läheb tema taimedele toiduks." Angie kondine nimetissõrm osutas Sidi suunas. Nii et polnudki hoolitsus, vaid marineerimine. 

Päikesetõus ei tahtnud ootama jääda, mis saab siis, kui taimed Sidi lõpuks nahka on pistnud. Ta korjas kiiruga oma asjad uuesti kokku, haaras Bobi jalutusrihmast ja lahkus kirikust hüvastijätusõnu pomisedes. Enam ei oleks aidanud laulmine ega rääkimine. Angie oli selleks liiga haige. Ta elas ainult oma taimedele ning tõenäoliselt lõpetas ka ise nende söögilaual. 

Ja kui taimed endiselt süüa tahtsid?

Selle jaoks oli leegiheitja. Krisil oli peagi avanemas võimalus korraldada oma emale ajaloo kõige võimsamad põletusmatused. 

Surunud mütsi silmini, jalutas Päikesetõus mööda tänavat edasi, koer kuulekalt kõrval. Õhtuni oli veel palju aega, kuid Päikesetõus seadis ennast juba haigla läheduses sisse, jälgides pargipingil istudes ja apelsini koorides maja aknaid. Tal polnud vaja selle jaoks sisse minna, et maja üldplaanist aimu saada. 

Bob niuksus haledalt. Koer oli näljane. Päikesetõus võttis jalutusrihma looma kaelast ja lasi ta vabadusse. Bob ennast juba nälga ei jätnud ning tuli alati pärast saagi jäägitut hävitamist oma peremehe juurde tagasi.