192. Kokkusattumused

"Kris, ma imetlen sinu agarust, mõnikord ka ogarust..." lausus Erika,  ...aga sul pole täna tööpäev!"

"Ma tean," vastas Kris närviliselt naeratades ning heitis enda ümber kahtlustavaid pilke, justkui võiks keegi pool tundi enne jäätisekohviku avamist nende vestlust pealt kuulda. "Ma tulin sinuga rääkima."

"Kaotasid telefoni ära või?" Erikal olid käed-jalad tööd täis, sest vahelduseks laste sünnipäevadele oli peagi algamas ühe vanaproua juubeli tähistamine. Samal ajal, kui Erika laudade vahel ringi askeldas, kõndis Kris tema selja taga ning üritas vestlust arendada:

"Vaata need kummitused lossis..."

"Mis nendega on?" küsis Erika pilku lauanõudelt pööramata.

"Nad kiusavad nüüd mu venda samuti," ütles Kris. "Venna elukaaslane ütles, et üks neist vaimudest vihkab mehi."

Erika jäi keset saali seisma, taldrikuvirn ühes ja pihutäis nuge-kahvleid teises käes. "Elukaaslane?" küsis ta, uskumata oma kõrvu. "Sa rääkisid varem, et ainult sinu vend tuleb lossi elama. Elukaaslase kohta ei lausunud sa sõnagi. Kutsud varsti oma vanaema ka lossi?"

"Mul pole vanaema," vastas Kris. "On ainult hullumeelne ema, kes elab ja õitseb kirikus."

"Loodetavasti ta jääbki sinna kirikusse õitsema," lausus Erika oma tööd jätkates. 

Kris jätkas oma tähtsatest elusündmustest pajatamist: "Meil Lily'ga sünnib suvel veel üks laps, aga selleks ajaks oleme lossist juba välja kolinud."

"Palju õnne," ütles Erika ilma ühegi emotsioonita. "Teil pidid ju pulmad tulema. Millal?"

"Aastavahetusel," vastas Kris. "Et alustada uut aastat uue eluga - abieluga."

"Ma ei näe küll mingit vahet tavalisel kooselul ja abielul, aga kui see teid õnnelikuks teeb, siis laske käia." Erika pani viimase kahvli ja noa lauale. "Nii, kõik. Räägi nüüd uuesti neist kummitustest."

"See, kes mehi ei salli, üritab mind ja Maxi üles puua," pahvatas Kris ühe hingetõmbega. "Mu tütar näeb teda ja Julia, venna elukaaslane, tema näeb ka. Julia on nõid, aga vaime välja ajada ei suuda. Räägib nendega juttu nagu kohvilaua sõbrannadega."

Selle peale puhkes Erika südamest naerma. "Aga siis on ju kõik hästi," ütles ta. "Su venna küljeluu sai endale sõbranna ja tütar kaks mängukaaslast. Teine vaim on mees, muide."

Kris mõtles kuuldu üle natuke, enne kui küsis: "Sa oled neid siis näinud?"

"Olen..." Erika osutas baaripuki poole. "Istu, ma räägin sulle. Avamiseni on veel natuke aega."

Kris istus kuulekalt leti äärde ja sättis ennast kuulama, kuid sõrmed trummeldasid närviliselt vastu lauaserva. Tema keha oli pinges nagu pillikeel. 

"Selle aja jooksul, kui mina olen külalisi lossis majutanud, on juhtunud neli õnnetust," jutustas Erika. "Kolm neist lõppesid surmaga. Kõigi juhtumite ohvriteks olid mehed. Kedagi neist ei poodud üles. Üks kukkus peadpidi katlasse. Ma tõesti ei tea, mis tal sinna keldrisse asja oli, sest mina kütsin katlaid. Teine murdis aknast alla kukkudes oma kaela. Kolmas veeres trepist alla, aga ta oli üsna purjus ka. Jäi ellu. Neljas..." Erika mõtles, kuidas jubedat asja leebemalt sõnastada.

"Noh?" Kris vahtis Erikat suurte silmadedega, olles kuulates hoolsalt arvet pidanud. Neljas õnnetus pidi lõppema surmaga. 

"Ta lõikas endal kõri läbi. Kääridega," ütles Erika. "See pidi olema meeletu tahtejõud, sest tehniliselt pole kuigi lihtne endal kääridega kõri läbi nüsida. Igatahes suutis ta endasse piisavalt suure augu teha, et verekaotusesse surra."

"Issand..." Kris klammerdus kõvasti letiserva külge, sest tundis, kuidas tal sees keerama hakkas. "See viinane polnud küll õnnetus ega kokkusattumus. Kas sa tõesti soovid nii väga mu surma, et kutsusid mind lossi elama?"

"Istu siin, ma lähen teen ukse lukust lahti," vastas Erika. Tagasi tulles ütles ta: "Lossis on ööbinud ja pikemaajaliselt elanud sadu mehi. Terved jalgpallimeeskonnad on seal viibinud ja täies koosseisus lahkunud. Need neli juhtumit olid õnnetud kokkusattumused, mitte midagi enamat. Sa oled ju elus ja su vend samuti. Pealegi ei näe ma sinus nii palju meest, et see üht kibestunud naisvaimu ärritada võiks. Ega sa ei solvunud?"

"No tundub, et tema siiski näeb," sõnas Kris. Tal poleks tulnud mõttessegi Erika märkuse peale solvuda. Krisi oli kogu aeg kesksooliseks või pigem naiselikuks olendiks peetud. Lily moodustas reeglit kinnitava erandi. Kris pidas vajalikuks seda Erikale mainida: "Minu tulevane naine näeb samuti mind mehena."

"Selle jaoks peab ikka meeletu armastus olema, et võtta vastu abieluettepanek kleiti kandvalt mehelt," kinnitas Erika. "Teie kaks olete kokku loodud."

"Tänan," vastas Kris ning libistas ennast baaripuki otsast alla. "Nüüd kardan ma seda kummitust veel rohkem kui enne."

"Kartmise pärast õnnetused juhtuvadki," lausus Erika. "Sa ajad iseennast hulluks. Mõtle nii, et ta on kehatu olend, kes ei saa sulle reaalselt viga teha. Poogu palju tahab. See on lihtsalt õhk, ei midagi enamat. Nagu hologramm. Aga sellegi poolest, Kris, ole palun katelt küttes ettevaatlik. Pole tarvis sinna sisse ronida. Isegi mitte tulekindlana."

Esimesed külastajad saabusid ning Kris hakkas ära minema. Ta tänas Erikat viisakalt ning kõndis tema puhul tavapärasel reipalt vetruval sammul tänava äärde pargitud hipibussi. Pannud ukse enda järel kinni, vajus Kris kummuli voodile ja karjus padja sisse nii kõvasti kui jaksas. Liiga palju oli viimasel ajal juhtunud. Närvid hakkasid lõplikult üles ütlema. 

Telefonihelin pani Krisi võpatama nagu posttraumaatilise stressihäirega sõjaveterani. Mis nüüd? Kes jälle ära suri, haigeks jäi või maksmata võlga tagasi soovis?

Värisevil käsi ekraanile vajutades vastas Kris kõnele. "Jah, kallis?"

"Kris, meil on piim otsas. Saad poest läbi käia?" küsis Lily. 

"Jah, saan ikka," vastas Kris naerma hakates ja lõpetas ruttu kõne, et hüsteeriliselt edasi kõkutada, kuni õhk otsa sai. Olles viimaks maha rahunenud, läks ta rooli taha, hingas sügavalt sisse ja välja ning keeras süütevõtit. Ees ootas täiesti tavaline pärastlõuna. Poeskäigu, lapse lasteaiast toomise ja perekeskse õhtu veetmisega. Võib-olla oli Erikal õigus ja Kris mõtles tõesti üle. 

Kõik oli hästi (kuni järgmise korrani). Kõik oli korras (kuni järgmise matuseni). Keegi ei ohustanud Krisi ja ta lähedaste elu (ikka päris kindel või?)