189. Vaimud teavad

"Tavaline," kordas Ella äsjakuuldud sõna. "Tema on tavaline, aga emme ja issi on teistsugused. Nemad on eksinud. Mina ka olen eksinu. Kuidas sa tead, et tema on tavaline?" Vastust ei tulnud. Kõiketeadjast kummituse kõnetund oli otsa saanud.

"Ella, meil on aeg minema hakata," kutsus Lily. "Issi ootab juba õues."

"Emme, mu vend sünnib tavalisena!" kuulutas Ella. "Ta ei oskagi tuld teha ja lennata. Nähtamatuks ka ei muutu."

Lily tardus paigale ja jäi last üksisillmi vahtima. Ta polnud Ellale peatsest pere suurenemisest veel rääkinud ning keelas seda ka Krisil teha. Kuidas tüdruk juba teadis? Miks just vend ja tavaline?

"Kummitus rääkis. See, kes teistele nööri kaela panna tahab," seletas Ella rõõmsalt edasi.

"Ah nii," lausus Lily, tundes külmajudinaid mööda selgroogu alla jooksmas. "Lähme nüüd ruttu. Me jääme muidu hiljaks."

Krisiga rääkimiseks ei tekkinud võimalust enne õhtut, sest Lily pidi haiget kolleegi asendades pika päeva tööl veetma. Kris jäi koju perenaist mängima. Kui ta Lily ja Ella tagasi koju tõi, läikisid ruumid puhtusest ja küdev katel huugas torudesse kuumust. Isegi lihtsamat sorti õhtusöök oli valmis tehtud ning kõlbas seekord süüa ka. Tavaliselt tükkis Kris toitu põhja kõrvetama. Tema tähelepanu hüppas siia - sinna ja talle meenus, et miski on pannil või potis, alles siis, kui köögist suitsu tulema hakkas. 

"Ta teab," ütles Lily kohe pärast õhtusööki.

"Teab mida?" ei saanud Kris algul aru, millest jutt käis. Hetk hiljem jõudis Lily sõnade mõte talle kohale. "Aa..."

"Kas sina ütlesid talle?" küsis Lily.

"Ei," vastas Kris pead raputades, nii et tema juuksed koheva palli moodustasid. Ta vajas hädasti pügamist - lambakääridega. "Ma isegi ei mõelnud tema kuuldes."

"Praegu ma küll kuulen teid!" segas Ella vahele. Tüdruk lendas söögitoa lae all nähtamatuna ringi. Tiibade sahina saatel käis lakkamatu jutuvada: "Issi, sa jätsid lampide pealt tolmu pühkimata! Siin on surnud kärbsed, issi..."

"Räägi issile ka, mida sa hommikul mulle rääkisid," palus Lily. 

Ella sattus segadusse, sest hommikul oli arutlusele tulnud väga palju erinevaid teemasid. "Hambapasta sai otsa, sellest rääkisin," kandis laps kuulekalt ette. "Issi, kas sa ostsid uue hambapasta?" 

"Ei, ma unustasin," vastas Kris. "Mida sa emme kohta tead?"

"Et tal on minu väike vend kõhus!" hüüdis Ella. "Täitsa tavaline tita!"

"Näed nüüd," ütles Lily Krisi poole pöördudes. "Ta väidab, et vaim oli seda talle rääkinud."

"Tuleks ta siis tõesti tavaline," lausus Kris. "Aitab juba neist tulekahjusid süütavatest liblikatest. Soo suhtes mul eelistusi pole. Selle valib ta nagunii suuremaks saades endale ise."

"Kui ta sinu moodi tuleb, siis küll jah," nõustus Lily. "Sa pole vist siiani otsustanud, kes olla tahad."

"Issi, kui mu vend sünnib, kas ta hakkab söögisaalis elama?" küsis Ella. "Või paned ta raamatukokku?" Kuigi lossis oli päris mitu magamistuba, jäi Ellale hästi meelde, et neil oli lubatud kasutada ainult kahte. Ühes magas Ella, teises tema vanemad.

"Sinule kaissu toome," vastas Kris. Ella hakkas suurest rõõmust käsi plaksutama, unustas lendamise ja kukkus keset söögilauda. Kukkumine polnud valus ning Ella hõiskas rõõmsalt: "Venna tuleb minu kaissu!"

"Kuna ta sündima peaks?" küsis Kris sosinal. 

"Suvel, juuni alguses," vastas Lily. 

"Selleks ajaks peame siit läinud olema," lausus Kris. "Turistid hakkavad juba maikuus saabuma."

"Ma tean," vastas Lily. "Küll me midagi välja mõtleme."

"Muidugi," nõustus Kris. Olles keset maailmalõppu soomusmasinas väikest last üksi kasvatanud, ei kohkunud ta enam millegi ees tagasi. Alati oli võimalik kuidagi hakkama saada.

"Issi, vaim on sulle mitu korda silmuse kaela pannud, aga sa pole midagi märganud," ütles Ella ja hakkas lõbusalt itsitama. "Talle ei meeldi mehed! Issi, sina oled ka mees, kuigi vahel kleiti kannad."

Kris tõmbus näost kaameks. Saada vaimu poolt üles poodud ei tundunud kuigi meeldiva tulevikuplaanina. "Võib-olla on meil tarvis juba enne kevadet välja kolida," sõnas ta. "Ma pean Erikaga rääkima."