188. Hommikused uudised ja nimetu jänes

"Ma ju ütlesin, et vanamehe ärasaatmisel oli üks hing veel!" hüüdis Julia võidukalt. "Lapse hing oli. Saad sa aru, lootel on ka hing."

"Mida iganes," pomises Max omaette. Mõte sündimata lapsest kui isiksusest ei meeldinud talle sugugi. Veel vähem meeldis talle mõte Lily ja Krisi järjekordsest titest, kelle hinge kohaolu Julia oli tajunud.

"Kindel, et sinu oma pole?" küsis Julia. 

Max vajus näost ära. Ta hakkas hääletult huuli liigutades nädalaid kokku lugema. Kui vana see lapsealge praegu oligi? Kris valas Maxi hommikuse suitsupausi ajal infotulvaga üle, aga kõik ei jäänud ju kohe meelde. 

"Vist pole," vastas Max täiesti ausalt. "Lily teab muidugi kõige paremini, aga vaevalt ta ütleks, kui juba pulmad tulekul ja puha."

"Ja kui tuleb välja, et..." alustas Julia kiuslikult muiates. 

"Ei tule!" karjus Max nii kõvasti, et Julia ehmunult tagasi põrkud. Alles nüüd jõudis Maxi teadvusesse kohale kurb tõsiasi, et tema rong oli lõplikult läinud. Lily'st sai Krisi kihlatu, tulevane abikaasa ja veel ühe põngerja ema. Enam polnud vähimatki lootust teda tagasi saada. 

"Mul pole lapsi ega saa kunagi olema," lisas Max vaiksemalt, tundes ennast halvasti äsjase ärritumise pärast.

"Minuga ka mitte?" küsis Julia pettunult. Tema unistustes tähendas kellegagi koos elamine varem või hiljem pere loomist. Niisama polnud ju mõtet. 

"Saa enne täiskasvanuks," vastas Max ning hakkas magama minekuks lahti riietuma. Kell näitas, et ta oli kakskümmend neli tundi järjest üleval olnud. 

"Aga siis oled sina juba liiga vana!" protestis Julia mossi tõmbudes nagu pisike plika. "Ma ei taha oma laste isaks mingit vanameest, kes enne ära sureb, kui lapsed suureks kasvada jõuavad."

Püha taevas! Ta räägib nagu viie aastane! ahastas Max mõttes. "Miks sa siis elad minuga koos, kui meie vanusevahe sulle pidevalt ette jääb? Otsi endale keegi noorem ja tehke nii palju lapsi kui tahate." 

Julia ei vastanud, vaid jõllitas midagi, mis jäi Maxi selja taha. Väga aeglaselt ja ettevaatlikult ümber pöörates püüdis Max aru saada, mida Julia vaatas, kuid ei näinud midagi peale tellistest laotud seina. 

"Kuidas sa ometi ei näe?" imestas Julia. "Su selja taga seisis poomisnööriga kummitus, kes võttis silmuse enda kaela ümbert ja tahtis seda sulle kaela panna. Kui ta nägi, et ma teda vaatan, siis haihtus õhku."

"Tahtis silmust mulle kaela panna?" kordas Max. Kuigi ta oli surematu, polnud Max päris kindel, kas see kehtis ka vaimude puhul, kes elavaid üles puua üritasid. Tõele au andes kartis Max surnuid. Voodoo preestrina oli ta lahkunute hingi näinud. See polnud sugugi meeldiv kogemus. Vaimud ei olnud sõbralikud ega koostöövalmid sõnumitoojad teispoolsusest. Nad käitusid endiselt inimestena - üsna halvas tujus inimestena. 

"Nojah, sa ei meeldi talle," vastas Julia õlgu kehitades. "Pean õhtul mõne küünla süütama ja ta maha rahustama."

"Täna õhtul on meil etendus," tuletas Max meelde. "Sa ikka mäletad, mida seal tegema pidid?"

Julia luges peast ette kogu tegevuskava, unustamata pisimatki detaili. 

"Tubli," kiitis Max heakskiitvalt noogutades. Oli Julia muidu, mis ta oli, aga esinemiskava jäi talle alati hästi pähe. See tüdruk pärines ju tsirkuseperest ja oli lava taga sündinud, nii et publiku ees esinemine ei põhjustanud tema jaoks vähimatki muret. Veel polnud nad omavahel konkureerima hakanud. Sügaval Maxi sisemuses pesitses eelaimus, mis hoiatas, et see hetk polnud enam kaugel, kui lava nende kahe jaoks liiga väikseks jääda võis. 

"Vaata, kas sa tunned seda inimest?" küsis Rotipoiss oma telefoni Inglisilma näo ette torgates. 

"Mine perse..." sosistas Inglisilm. "Kris..."

"Tema jah," kinnitas Rotipoiss ning luges valjusti ette ajaleheartikli pealkirja: ""Veider abieluettepanek karaokelaval". Kuramus, nad on selle tasuliseks teinud. Odavam on Krisile helistada ja tema käest küsida, mis täpselt toimus. Aga mul sai just kõneaeg otsa. Kas sa oma telefoni laenad?"

Hommikukohv, mille Rotipoiss Inglisilmale hoole ja armastusega oli valmistanud, ei tahtnud enam kuidagi alla minna. Inglisilm jõllitas ikka veel fotot ning tema sees möllas emotsioonide tornaado. Rotipoisi monoloog voolas taustamürana kõrvust mööda.

"Kas ma võin su kohvi ise ära juua?" küsis Rotipoiss. Saanud jaatava vastuse, võttis ta laualt tassi jahtunud kohviga ning läks lapsi üles äratama. Mõtted, mida ta Inglisilma peas nägi, tegid haiget. Rotipoiss oli tõesti arvanud, et Inglisilm andis talle andeks ja lõpetas Krisi taganutmise, kuid kahjuks polnud see nii. Nüüd ei jäänud Inglisilmale enam muud võimalust, kui olukorraga leppida ja eluga edasi minna. Aga Rotipoiss? Kas tema saatuseks oligi ainult Inglisilma ustavaks orjaks jäämine? Lõppude lõpuks oli ju temagi mees. Miks siis kehvem mees kui Kris?

Üle kogu maja kõlas vali lapsehäälne röögatus: "Jänes on haige!" 

Anita oli ärganud. Rüübanud kohvitassist julgustava sõõmu, läks Rotipoiss lastetuppa ja leidis puurist jänku külma elutu keha. 

"Anita, su jänes..." Seni, kui Rotipoiss sobivaid sõnu otsis, jõudis Kaaren temast ette: "Sinu jänes kooles maha, sa lollpea."

Kuu ei korranudki lauset tagurpidi, vaid hakkas nutma, sest tal oli loomast kahju. Agnes torkis laipa näpuga ning pistis järsku kisama nagu udupasun: "Sulnud, 'änku sulnud!" Ta kiskus Rotipoissi varrukast, püüdes temaga pilkkontakti luua ning üürgas edasi: "Lotipoiss, 'änku sulnud!"

Kisa peale kohale tormanud Inglisilm konstateeris kalgilt: "Eks ta oli vana ka juba. Kui me jänese saime, oli ta vanem kui Anita."

"Jänes oleks täna saanud üheksa aasta, kuue kuu ja viie päevaseks," täpsutas Miikael. "Kogu selle aja jooksul ei saanudki ta endale nime." Tõepoolest - hoolimata kõigist hellitusnimedest kutsuti seda pikakõrvalist enamasti lihtsalt jäneseks.

Vaadanud närviliselt kella, küsis Inglisilm: "Kas sa üritad nad kuidagi riidesse panna või jääd täna lastega koju? Me kõik oleme juba hilinenud."

"Ma jään nendega koju," vastas Rotipoiss ohates. Praeguses olukorras ei olnud mõtet lapsi kuskile viima hakata. "Korraldame jänesele väärikad matused."

"Ära siis unusta kutsuda nõiatüdrukut loitse lugema," soovitas Inglisilm vahetult enne seda, kui ukse enda järel kinni lõi. Kuigi teda Sidi matustel polnud, sai ta toimunust põhjaliku ülevaate, sest Rotipoiss oli kõike telefoniga filminud ja Inglisilmale edasi saatnud. Julia matusekõne mõjus tõesti muljetavaldavalt.

Lapsed hakkasid läbisegi küsimusi esitama: "Kes see nõiatüdruk on? Kas ma saan ka teda näha? Mida ta nõiub? Kas ta inimesi loomadeks muuta oskab? Kas ta mu jänese oskaks ellu äratada? Las ta muudab kellegi jäneseks, näiteks Agnese." 

"Pissile!" hüüdis Agnes ja startis tualeti suunas, märg rada põrandal teekonda tähistamas. Rotipoiss tormas talle järele, kadestades tõsiselt siitilmast lahkunud jänest, kes sai rahulikult lamada ega pidanud hoidma viit erilist last.