186. Pilved päikeselises taevas

"Sa oled ikka päris põrunud!" Lily polnud seitse päeva Krisiga sõnagi vahetanud, kuid uudis Maxi ja Julia lossi kolimisest päästis tema häälepaelad valla. "Kutsu siis juba Inglisilma pesakond koos prussakate ja jänesega ka siia."

"Ja rotid," lisas Kris. "Rotipoiss elab samuti koos nendega. Ma ei saa teda kutsumata jätta." Ta lisas Lily näoilmet nähes kiiresti: "Tegin nalja, Inglisilm ja Rotipoiss ei tule. Aga Max tuleb. Nad hakkavad elama maja teises otsas. Me ei kohtu nendega, kui just väljas kokku ei põrka."

"Tee, mida tahad," vastas Lily selga pöörates. Ta marssis uhkelt teise tuppa ning jättis Krisi õnnetuna keset tuba seisma. 

"Issi, kas onu Max lubab lastel lossis elada?" küsis Ella. Ta lendles ümber laes rippuva lühtri. Imeilusad ja õhkõrnad kristallist kaunistused tilisesid kurjakuulutavalt. 

"Ella, palun lenda natuke kaugemal," hoiatas Kris. "Ma ei jaksaks elu lõpuni tasuta tööd tehes ka seda lampi Erikale hüvitada."

"Kas onu Max hakkab jälle emmega koos elama?" jätkas Ella küsitlemist. 

"Ei, emme jääb meiega," vastas Kris. "Isegi, kui ta on vahepeal natuke pahane, sest issi teeb rumalaid otsuseid."

"Aga miks sa siis oled rumal, issi?"

"Selle jaoks, et sina küsida saaksid," vastas Kris ja püüdis lapse õhust kinni. "Kas sa süüa tahad?"

"Pannkooke," lausus Ella. "Sa pole nii ammu pannkooke teinud."

Kris lasi peast läbi kõik köögikappides ja külmikus leiduvad varud, enne kui vastas: "Olgu, täna on pannkoogipäev."

Nädal aega hiljem olid asjad enam-vähem paika loksunud. Max töötas koos Juliaga ööklubis etendusi andes, meelitades kohale väga veidrat publikut. Kris hakkas jälle lastele klouni mängima. Lily jäi endiselt väga napisõnaliseks ja endassetõmbunuks. Tal oli midagi hingel. Kris tundis ennast süüdlasena ja üritas lepitust otsides peaaegu nahast välja pugeda, kuid ei mingit tulemust. Isegi jäämägi oleks lihtsamalt üles sulanud.

Ühel varahommikul, kui Lily ja Ella polnud veel ärganud ning Kris lossitrepil suitsu tegi, saabusid Max ja Julia töölt, vaieldes omavahel valjusti nagu mustlaspaar. Julia tormas ees minema, lüües ukse enda järel nii kõvasti kinni, et Kris tõsimeeli mitmesaja aasta vanuste kivimüüride kokku vajumise pärast muretsema hakkas. 

"Anna suitsu," ütles Max väsinult Krisi kõrvale istuma vajudes. Öö oli seekord olnud väga pikk.

"Mis ajast sina suitsetad?" imestas Kris, otsides Lily suitsupakist välja eelviimase sigareti. 

"Alates Juliast," vastas Max. "Temaga koos juba igav ei hakka."

"Kas sa ei peaks praegu teda valvama, et ta endaga midagi ei teeks?" küsis Kris ettevaatlikult. 

"Ei tee," jäi Max rahulikuks. "See, mida sa praegu nägid, oli täiesti tavaline nõupidamine. Julia rahuneb natuke ning saab aru, et mul oli õigus. Kui ta endaga midagi tegema hakkab, siis ma tunnen seda. Ta on mulle mingi anduri sisse pannud. Ma ei oska seda teisiti sõnastada."

"Telepaatiline side, nii nunnu," lausus Kris ning lisas kurvalt: "Meil on praegu asjad natuke kehvemad."

Max jäi vennale küsivalt otsa vaatama. "Juba? Varem elasite küll ilma ühegi tülita koos nagu luigepaar."

"Arvad, et ilma ühegi tülita?" muigas Kris kibedalt. "Eks neid tuli ikka vahel ette, aga ainult korraks. Praegu on juba kaks nädalat järjest vaikus eetris olnud. Ühe erandiga - kui ma ütlesin, et sa koos Juliaga siia kolid, siis karjus Lily natuke aega minu peale. Pärast seda läks uuesti hääletule režiimile.

"Ah nii..." Max jäi mõtlikult kaugusesse vahtima. Nii et Lily polnudki veel minevikust üle saanud, kui Maxi nime mainimine teda karjuma ajas. 

"Jah, ma märkasin seda ise ka," kommenteeris Kris. "Su mõtted on viimasel ajal kuidagi laokil. Mida see nõiaplika sinuga ometi teinud on?"

"Ära nõidus, mida muud ikka," vastas Max sigaretti vastu trepi serva kustutades. "Kris, sa näed välja nagu uppunud kass. Ma ei tea, leia mingi lahendus. Pane ta valiku ette, et kas lõpetab inimeste tunnetega mängimise või kolib välja. Küll te selle lapse ka kuidagi ära jagate. Ära teda ainult minu ukse taha tagasi saada. Mul on valik tehtud ja lähen sellega edasi. Vähemalt nii kaua, kuni Julia endale uuemat ja nooremat Romeot ei leia."

"Ja kui leiab?" küsis Kris.

"Sitt lugu siis," kehitas Max õlgu. Ta patsutas Krisi julgustavalt õlale ja tõusis püsti. "Pea vastu, küll kõik laabub. Elus on muudki peale naiste."

"Ütles Max oma naise juurde minnes," sõnas Kris. Vennaga rääkimine oli tema enesetunnet parandanud. "Kuule aga... aitäh sulle."

"Ära ainult nutma hakka, juntsu," vastas Max ning läks oma lossipoolde, Juliaga lepitust otsima. 

"Juntsu..." kordas Kris endamisi. Max oli Krisi nii kutsunud, kui ta oli veel pisike poiss. Vahel ka tüdruk. Kõik olenes sellest, milline kostüüm talle parajasti kätte juhtus. Hiljem, kui Kris oma vanemast vennast peajagu pikemaks sirgus, ei näinud Max selle nime kasutamisel enam erilist mõtet. 

Mõne hetke pärast tuli Max sokkide väel tagasi õue.

"Noh, kas naine viskas su välja?" ehmus Kris. Ta lasi peast läbi stsenaariumi, kuidas ta koos Maxiga Lily ette ilmub ja vennale öömaja palub. Nalja oleks kõvasti saanud. Lausa süsimusta huumorit.

"Ei, ma unustasin sulle selle anda," ütles Max Krisile kokkuvolditud paberit ulatades. "Näita seda Lily'le." Ja juba ta keksiski kikivarvul tagasi trepist üles. Maxil algas puhkeaeg, samal ajal kui teisi ootas ees tavaline argipäev. 

Kris tegi paberi lahti ja luges sellele trükitud teksti. Karaoke õhtu klubis U1. Rongijaamast oli saamas laulukoda. Stella korraldatud peod olid väga mitmekülgsed. Ta oli seal isegi rahvatantsu kursusi läbi viinud, kuid enamasti täitus maja öösiti värvikirevate klubiinimestega, kes valju trance muusika saatel tantsida vihtusid. Maxi ja Julia korraldatud erootilise alatooniga sadistlikud etteasted sobisid ideaalselt taolise publiku jaoks. 

Kui karaoke, siis Maxil sinna asja polnud ning teda oli ees ootamas vaba öö. Kris püüdis meenutada käesolevat kuupäeva ning läks lossi, et kalendrist täpsemalt järgi vaadata. Seinte peal peal rippusid antiiksete raamidega maalid, kuid raamatukogus jäi kalendri üles riputamise jaoks siiski piisavalt palju vaba seinapinda. Karaoke toimumiajaks oli määratud laupäeva õhtu. Järelikult oli veel natuke aega, et valmistuda. Kuigi Kris pidi jääma koju Ellat hoidma, et Lily ennast lauldes välja elada saaks, küpses tema peas hullumeelne plaan. 

Lily ja Ella tulid omavahel valjusti vesteldes säögisaalist. Krisi nähes jäi Lily vait. Kui Kris plakati talle pihku surus ja seejärel bussi käivitama lippas, jäi Lily keset eeskoda seisma, lugedes paberile kirjutatud teadaannet.

"Emme, tule! Issi ootab," sikutas Ella Lily't mantliservast. "Emme, mis asi on ka-ra-o-ke?"

Lily voltis paberi hoolikalt kokku ning pani taskusse. Ta vajas natuke mõtlemisaega.