185. Kirst ja tsirkus

Samal ajal, kui Päikesetõus nuputas, mida Sidi surnukehaga peale hakata, korraldati Igori ärasaatmine traditsioonilise kirstumatusena. Maxil õnnestus imekombel ilma mentalismi kasutamata Juliat veenda, et ta matustele kaasa tuleks.

"Aga ma olen ainult sinu kaaslane. Sa lähed oma endise kolleegi matusele ja mina tulen sinuga kaasa," tingis Julia. 

"Saagu sinu tahtmine," vastas Max väsinult. Ta ei jaksanud Juliaga enam rohkem vaielda. See tüdruk oli jubedalt kangekaelne. Hullem kui hobused, kellega Max kuidagi sõprust luua ei suutnud. Iga päevaga hakkas ta üha rohkem mõtlema, et võib-olla polnud Juliaga kokkujäämine ikka kõige targem otsus. Igori matusel tuli siiski koos ära käia.

Ärasaatmisele tulnute hulgas leidus rohkelt endist tsirkuserahvast. Mõned neist tundsid Maxi ära ja tulid kohe juttu ajama. Seetõttu ei jäänud ka Ljubal Maxi ja kadunud tütre kohalolu märkamata. Ta marssis sõjakalt Julia juurde ning käratas: "Sinu pärast on mu mees praegu seal kirstus! Su lihane isa läks hauda sinu jonni pärast!"

Julia tõmbus hirmunult kössi ja puges Maxi selja taha peitu.

"Kas need mitte tiigrid polnud, kes Igori hauda ajasid?" küsis Max. Seda poleks ta öelda tohtinud, sest Ljuba nägu värvus vihast üleni punaseks ning ta hüüdis: "Sina ole üldse vait, kuradi lapseahistajast sitaloopija!"

Kõigi pilgud pöördusid Luba ja Maxi peale. Igor unistati koos ekstra tema mõõtude jaoks valmistatud hiiglasuure kirstuga lahtisesse hauda ning kellelgi polnud mahti mulda visata, kui kõrval selline etendus käis. Julial oli õigus olnud. Neil poleks tõesti tarvitsenud matusele minna. Max naeratas rahulikult ning ütles Ljubale otse silma vaadates: "Sa oled oma tütrega rahu teinud. Nüüd on aeg Igori väärikaks ärasaatmiseks."

Kõigi teiste puhul olekski praegu rahu saabunud, aga Ljuba tundus olevat vaimuväänamise vastu üdini immuunne. Ta virutas Maxile sellise lõuahaagi, et mees Juliale sülle lendas ja mõlemad maha kukkusid. Ljuba oleks hea meelega veel edasi kakelnud, aga teised matuselised tulid vahele ning viisid sõgeda mammi eemale rahunema. Max ajas ennast jalule, aitas Julia samuti püsti ning nad lahkusid koos nii väärikalt, kui see antud olukorras üldse võimalik oli. 

Julia nuttis hääletult ning Max ei leidnud tema lohutamiseks õigeid sõnu. Ühtpidi sai ta aru, et Ljuba kohatu käitumise põhjustas kahe lähedase inimese järjestikusest kaotamisest põhjustatud šokk, aga teistpidi mõistis Max Juliat suurepäraselt. Niimoodi kedagi keset matuseid tema isa surmas süüdistada... Ja veel oma tütart!

See, et vanamutt ta pikali lõi, oli juba omaette teema. Publiku ees alandatud olemist Max juba andeks ei andnud. Ainult moraalinormid hoidsid Maxi tagasi, et mitte sealsamas Ljubale kätte maksta. Kui jõust puudu jäi ja mentalism ei aidanud, leidus teisigi tõhusaid vahendeid. 

See eit võis vabalt oma kallile kaasale auku järgi hüpata. Max oleks rõõmuga talle mulla peale visanud. 

Läbi pargi kõndides sai Julial jaks otsa ja ta vajus pingile istuma. Jahe sügistuul tungis läbi õhukeste riiete ning Julia liibus Maxi vastu, et natukenegi sooja saada. Kõik soojad riided olid jäänud tiigritaltsutajast ema juurde. Kui Julia neile järgi läinuks, siis oleks Ljuba lasknud tiigritel oma tütre tükkideks rebida, karistuseks Igori surma eest. Vähemalt Julia peas keerles just selline mõttelõng. 

Max võttis jaki seljast ja laotas Julia õlgadele, mõeldes samal ajal süngelt kõige eesootava peale. Neil polnud kodu, raha ega midagi süüa. Tulevikust paistsid ainult võlad ja maksmata arved. Vastutada tuli nii enda kui Julia eest. Kõige parema meelega oleks Max puhunud võluvilet ning mõnes teises maailmas õnne proovinud, aga sedagi polnud enam kusagilt võtta. Viimati kasutas neid imevidinaid Kris, aga vaevalt tal pärast uut algust enam midagi alles oli. Muidu poleks ta ju oma hipitankiga keset apokalüpsist kükitanud. Nad kõik pidid leppima olemasoleva eluga, kuniks seda veel jätkus. Kuni tavalisi inimesi tappev viirus umbes kolmveerandit elanikkonnast maa pealt polnud pühkinud. Kui polnud kombitsatega koletisi või automaatidega relvastatud lapsi, siis ohustas inimkonda tapjaviirus. Ja kus polnud viirust, seal leidus kindlasti midagi muud. Max oli tähele pannud, et ükskõik, kus maailmas nad ka ei viibinud, oli seal apokalüpsis just aset leidnud või peagi saabumas. 

"Anna andeks," ütles Julia. Max jäi talle imestunult otsa vaatama ja küsis:

"Mille eest?"

"Et mu ema sulle kallale tuli," vastas Julia.

"Ma saaksin aru, kui sa vabandaksid minu maja õhku laskmise pärast..." alustas Max, kuid jäi Julia ehmunud nägu nähes vait. 

"Sa siis tead?" sosistas tüdruk. Tema palged olid kahvatud ja huuled värisesid. Tundus, nagu hakkaks ta sealsamas minestama.

"Jah, tean," vastas Max. 

"Ja oled ikka veel minuga?" imestas Julia. 

Max kehitas õlgu. Nii rumala küsimuse peale justkui ei osanudki midagi vastata. 

"Kus ma siis olema pean?"

"Politseis, minu kohta avaldust kirjutamas."

Max teeskles, nagu hakkaks pingilt püsti tõusma. "Kuhupoole see mendimaja jäigi?"

"Ei!" hüüdis Julia Maxi käest kinni haarates. Nii ei jäänud mehel üle muud võimalust, kui tagasi oma hullumeelse tüdruksõbra kõrvale istuda.

"Julia, kas sa oled märganud, et kõik tuleb ringiga tagasi?" küsis Max. "Kõigepealt jätsid sa mind ilma koduta, nüüd oled sina seda samuti. Elame mõlemad kiriku keldrikorrusel."

Julia ohkas sügavalt ning küsis: "Mis meist saab?" 

"Mis seal ikka saab..." lausus Max. "Mu vend tegi ühe pakkumise. Aga ma ei tea, kas see sobiks sulle."

Julia näoilme muutus kohe palju rõõmsamaks. "Räägi! Küll sobib."

Max jutustas Krisi ettepanekust lossi nende juurde elama kolida. "Ta peab veel oma ülemuse käest üle küsima ja kodus naisega rääkima."

"Nii et sinu eksnaine elaks koos su venna ja nende ühise lapsega samas majas, kus meie?"võttis Julia Maxi pika ja segase jutu lühidalt kokku.

"Selline kärgpere jah," nõustus Max. "Või tahad kirikusse jääda, kus Angie meile terve päeva issanda armust ja lammastest laulab?"

"Angie on siis..." Julia mõtles natuke. "Su venna ema, aga mitte sinu ema?"

"Kris on mu kasuvend. Mul pole vanemaid," vastas Max. "Ära kaldu teemast kõrvale. Kas sulle sobiks mõte lossi kolimisest või jääme kirikusse nii kauaks, kuni mu maja lõpuks valmis saab?"

"Kaua seal veel läheb?" küsis Julia.

"Ei tea," vastas Max. "See kõik ei tule mulle tasuta, pea meeles. Soovitan sul kähku töö otsida, sest ma nõuan kõik tekitatud kahjud sinu käest sisse. Päriselt ka."

Julia tõmbas alandlikult pea õlgade vahele ja tema silmadesse kerkisid uuesti pisarad. Ta polnud harjunud oma tegude eest vastutama.

"Hea küll, kaua me siin külmetame," ütles Max püsti tõustes. "Liigume edasi."

Julia järgnes Maxile nagu lastud vares, jakihõlmad tuules laperdamas. Ta tundis ennast nii halvasti, et oleks tahtnud sealsamas surnuna maha langeda, kuid Max ei lasknud, hoides äsja kuuldavale toodud karmidest sõnadest hoolimata Julia käest kõvasti kinni.