184. Põletusmatus
*Kasutatud on Kaidi Kanguri luuletust "Põletusmatus" luulekogust "Vaime sisse astunud" 2014.
Päikesetõus oli selle aja jooksul, kui Max veel magas, päris mitu vanemat prouat kiriku ukse tagant minema saatnud. Jumalateenistuse ärajäämine kurvastas tädikesi väga. Päikesetõus ei hakanud Sidi surmateatega vanainimeste tuju veel enam rikkuma ning ütles, et Isa Valge läks väga pikale puhkusele.
Kui uksetagune lõpuks tühjaks jäi, leidis Päikesetõus krüptikambrist Eriku elutu keha. Keemiku tervis polnud paastule vastu pidanud. Seletamatu halva eelaimuse ajel võttis Päikesetõus põuest võtme ning läks laborisse. Tema teada polnud keegi seal vahepeal käinud, kuid viirus ja vastumürk olid kadunud. Laborist, mille seintest rottki läbi ei pääsenud, poleks tohtinud midagi nii lihtsalt rändama minna. Päikesetõus lasi peast läbi kõik võimalused, kuid ükski ei tundunud loogiline. Kellelgi peale Sidi polnud motivatsiooni viiruse laialipäästmiseks. Kehatu vaim ei saanud seda ometi teha. Päikesetõusule meenus Lily elu päästnud ampulliga seotud lugu. See kadus samuti Sidi laborist ja ilmus hiljem välja Lily käest. Tema olevat selle omakorda saanud Inglisilmalt. Jällegi puudus loogika, sest Lily ega Inglisilm polnud viimaste päevade jooksul kirikus käinud.
"Kaks laipa, üks auk, korras!" arvas Max, kui oli kuulnud Päikesetõusu põhjalikku ettekannet hommikusündmustest. "Või tahad peielauda ka korraldama hakata? Meil pole külalistele midagi peale rottide ja rohelise salati pakkuda..."
Päikesetõus oli ellujäänud rottide abil generaatori hädapärast tööle saanud. Julia pani oma telefoni laadima ja Max helistas ise Ljubale, et Igori kohta täpsemalt küsida. Loomulikult sai ta kaela küsimusterahe ja ropu sõimu tütre röövimise eest. Ljuba ähvardas isegi politseiga, kuid Max ainult naeris selle peale. Täiskasvanud inimene võis oma vabal tahtel minna, kuhu iganes soovis. Julia emal polnud enam mingit sõnaõigust.
"Mina ei tule!" kuulutas Julia. "Ma ei taha emaga keset matuseid tülitsema hakata."
"Sa ei peagi tülitsema," vastas Max. "Me võime kusagil kaugemal seista, aga minemata küll ei jäta. Igor oli ikkagi sinu isa."
"Saatan maksis talle kätte. Niisama poleks need tiigrid kedagi rünnanud," arvas Julia.
Max avas suu, et midagi vastu ütlema hakata, kuid Päikesetõus kutsus ta endaga krüpti kaasa, et rahulikult vestelda.
"Meil on probleem," sõnas Päikesetõus surnukambri ukse taga seisma jäädes. "Õigemini on neid rohkem kui üks."
Max sulges silmad ning hingas sügavalt sisse ja välja. "No räägi."
"Esiteks pole meil kirste, millega laipu maha matta," lausus Päikesetõus. "Matusekorraldajad küsivad hingehinda ja me oleme vaesemad kui kirikurotid. Sõna otseses mõttes. Näed ju, kui hästi nad elavad - saavad meie käest süüa ja tasuta peavarju."
Generaatoris elavate näriliste elu tegi praegu tõesti pisut kadedaks, aga mitte ülemäära.
"Kris teeb põletusmatused ja tuha viskame jõkke," leidis Max lahenduse. "Järgmine probleem?"
"Viirus on laborist kadunud," vastas Päikesetõus. "Lukustatud laborist, mille võti oli minu käes."
"Sid?" oletas Max. "Tema hing pidi veel siin olema."
"Mida teeb vaim viirusega?" küsis Päikesetõus. "Ta ei saa katseklaasegi kätte võtta."
Selle väitega Max ei nõustunud. "Kas sa pole siis näinud videosid poltergeistidest?"
"Max, see siin on päriselu, mitte internet" tõi Päikesetõus sõbra maa peale tagasi. "Meil on tõsine mure, sest varem või hiljem võib keegi viiruse lahti päästa. Muide, kui juba jutuks tuli, siis Julia pole eksinu. Tema on üks neist, kes sureb."
"Aga ta on ju nõid..." vaidles Max vastu.
"On või?" küsis Päikesetõus üht kulmu kergitades. "Mitte rohkem kui iga teine depressiine teismeline, kes on liiga palju oma vaba aega kulutanud esoteerilise ja satanistliku kirjanduse lugemise peale. Kui ta oleks tõeline nõid, poleks ta pidanud sinu lähedale pääsemiseks su majale pommi alla panema."
Max langetas pea ega lausunud enam sõnagi. Miks pidi Päikesetõusul alati nii valusalt õigus olema?
"Küll kõik laabub," ütles Päikesetõus Maxi lohutavalt õlale patsutades. "Te sobite kokku, päriselt ka. Ainult ära lase tal ennast liiga palju mõjutada. Sina oled mentalist, mitte tema. Kasuta oma võimeid."
"Viirus tuleb üles leida," vastas Max. "Muidu pole mul varsti enam kedagi, kellega kokku sobida." Kahe naise järjestikune kaotamine oleks Maxile tõesti liig olnud. Ta vihkas üksiolemist. Olles kuusteist aastat ilma naiseliku läheduseta hakkama saama pidanud, ei soovinud ta seda saatust enam kuidagi tagasi.
"Oh sa õnnetu," hakkas Päikesetõus naerma. Ta lisas tõsinedes: "Ma teen, mida suudan, aga ei saa midagi lubada. Alustuseks on vaja matused korraldada. Kas helistan ise Krisile?"
"See oleks sinust väga kena," vastas Max. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid Angie jalutas neist mööda, hõljudes nagu baleriin. Ta nägi palju noorem ja tervem välja kui kogu selle aja jooksul, mil' Max teda teadnud oli. Hallid juuksed olid muutunud tumepruuniks, silmisse oli tekkinud sära ja huulile ilmunud sõge naeratus. Tundus, et Sidi lõplik lahkumine andis talle elujõudu juurde.
"Ta meenutab mulle kedagi," lausus Max kulmu kortsutades. "Varem küll Angie selline välja ei näinud."
"Nägi, aga väga ammu," vastas Päikesetõus. "Enne Krisi sündi oli ta täpselt samasugune."
"Issand olgu meile armuline!" hüüdis Angie ning kadus silmist. Käes oli rottide toitmise aeg.
"Mida sa sellega öelda tahad, et enne Krisi sündimist?" küsis Max ettevaatlikult. Mõistus vaidles vastu ja eitas võimalust, et...
"Krisi ema pole surnud," kinnitas Päikesetõus. "Sa tõid hüljatud lapse koju vanemate juurde tagasi. Ma ei tea, kas tahtlikult või kogemata, aga nii juhtus."
"Aga ta on ju Sidi õde!" hüüdis Max poolsosinal.
"Sama palju kui sinu õde," vastas Päikesetõus. Tegelikult polnud tal õrna aimugi Sidi sugupuu kohta. Sid oskas kuni surmani hoida enda kohta käivat teavet saladuses ja avaldada ainult seda, mida ise vajalikuks pidas.
"Nii et Krisil on vanemad," lausus Max, hääles kerge kadedusenoot.
"Ega sindki kurg toonud," vastas Päikesetõus ning jättis Maxi omaette, et jätkata lahkunute väärika ärasaatmise korraldamisega.
Pimedusse maetud kiriku taga askeldasid kümnete küünalde kumas veidrad matuselised. Kuna päevavalgel ei saanud selliseid asju teha, tuli tegutseda ööpimeduses ja loota, et keegi nende vastu liigset huvi üles näitama ei hakka. Sidi lõplikku lahkumist olid oma silmaga vaatama saabunud kõik, kes teda vähegi teadsid: Max, Julia, Kris, Ella, Lily, Angie, Päikesetõus ja Rotipoiss. Ainult Inglisilm jäi koos lastega koju. Ta oleks küll väga tahtnud vana kurjuse ärasaatmist näha, aga kartis Lily reaktsiooni. Kris oli juba jõudnud teda teavitada, et Lily on üle läinud tummfilmi režiimile ning palus tal mõnda aega mitte nägemisulatusse sattuda.
"Loll oled. Anna teada, kui asjad laabuvad," oli Inglisilm Krisi saadetud sõnumile vastanud ning lisas igaks juhuks kirja lõppu: "Kustuta see ära!" Teades naiste nuhkimisvajadust oli Inglisilm kindel, et Lily hoiab Krisi telefonil silma peal.
Julia ja Lily põrnitsesid teineteist altkulmu. Kuigi kiriku tagahoov oli suur, tundus neile, et nad viibivad ikka liiga lähestikku. Mehed panid tuleriitu kokku ega saanud aega naiste rivaalitsemisele tähelepanu pööramiseks.
"See siin sarnaneb rohkem ohverdustseremooniale kui matusele," kommenteeris Kris küünlaid ja tuleriitu vaadates. "Järgmiseks kutsub Julia deemonid välja."
"Issi, kes on deemonid?" küsis Ella. "Kas nad on nagu need vaimud, kes lossis minuga räägivad?"
Rotipoiss polnudki kummitustest veel teadlik ning jäi Krisile üllatunult otsa vaatama. "Sul on ikka päris põnev elu!"
"Oo jaa," nõustus Kris. "Kodus kummitab, naine vaikib ja nähtamatu laps lendab mööda tube ringi. Mida elult veel tahta?"
"Kuulge, me tulime matustele, mitte peredraamade üle arutlema," sekkus Max. "Kris, mine too endale vett."
"Just nii!" vastas Kris kulpi lüües ning tormas kirikusse. Matuselisi ei sobinud ootama jätta.
Alles hetk tagasi õues olnud Angie kerkis keset kirikusaali Krisi ette nagu Neitsi Maarja. "Issanda karjas on kõik lambukesed vennad ja õed," õnnistas ta malbelt naeratades ning lisas Krisile silma vaadates: "Kui mu poeg veel elaks, oleks ta samasugune nagu sina."
"Tagane, saatan!" hüüdis Kris ning jooksis välja tagasi. Rohkem polnud ta nõus kirikusse minema. Kris toetus hingeldades tuleriida najale ning ootas, kuni Päikesetõus talle vett tooma läks.
"Issi, mis juhtus?" küsis Ella.
"Kõik on korras," vastas Kris käega lüües ja püüdis naeratada. "Issil on närvid läbi, muud ei midagi."
Kuigi Lily Krisiga rääkida ei tahtnud, nägi ta üsna murelik välja. Ta sai kohe aru, et elukaaslasega juhtus kirikus midagi tavatut. Jäi üle vaid oodata, kuni Kris ise sellest rääkis. Tema mölapidamatust arvestades ei saanud ooteaeg kuigi pikaks venida.
"Noh, kaua me siin passime?" küsis Julia. Tal oli kirikust kaasa võetud raamat, millest lahkunute ärasaatmiseks midagi sobivat ette lugeda. Juliale meeldisid tseremooniad ning need tuli läbi viia võimalikult suurejooneliselt.
"Varsti hakkame pihta," vastas vahepeal tagasi jõudnud Päikesetõus. Ta viskas Krisile veepudeli ja haaras Bobi kaelarihmast kinni, sest mänguhimuline koer tahtis sellele kohe järgi joosta. Kris jõi pool pudelit tühjaks ja süütas Sidi tuleriida.
"Issi, kas ma võin ka?" küsis Ella. "Täna võin, eks ole?"
"Täna võid," nõustus Kris ja ulatas veepudeli Ellale. "Kõigepealt joo."
Kui Ella oli Eriku tuleriida läitnud, hakkas Julia raamatust salmi lugema:
*"Tulest tuhaks,
tulest tuhaks,
tuhast õhuks,
tuhast õhuks
ja helendavlindudeks.
Tumedus langes.
aeg on alguse-lõputa
ruum on alguse-lõputa"
Matuselised tundsid Julia häält kuulates, kuidas neil kananahk ihule kerkis. Ta suutis iga luuletuse loitsuks muuta ning osanuks kokaraamatust retsepti valjusti ette lugedes ka mõne deemoni välja kutsuda.
Max seisis, pilk maha pööratud ning edev riietus tulekumas sädelemas. See oli tal ainus korralik kostüüm, mis pärast kõiki seiklusi oli alles jäänud. Vähemalt matuste jaoks sobivalt musta värvi, kuid kaunistatud pisikeste hõbedavärvi täppidega, mis olid nähtavad ainult valguse käes. Max ootas hirmuga, et Sidi hing kellegi keha üle võtaks. Äkki oligi juba võtnud? Silmad tuli igaks juhuks üle vaadata, sest need reetsid alati Sidi kohalolu.
Teisi matuselisi tähelepanelikult silmitsedes kohtus Maxi pilk Lily omaga. Naine pööras pea kiiresti kõrvale, kuid Max jõudis märgata, et tema silmad olid täiesti tavalised. Ta polnud seestunud. Ülejäänud kohalviibijad tundusid samuti korras olevat. Aga kus oli Angie? Ennist kirikus käies oli Kris välja tormanud, nagu oleks ta kuradiga kohtunud. Angie viibis sellel hetkel kirikus ja oli seal vist praegugi.
"Ma tulen kohe tagasi," ütles Max ning läks asja uurima.
Ellale vett tooma minnes leidis Kris oma venna altari eest istumast ja Angie'ga juttu ajamast. Julgestuseks kaasas olnud Rotipoiss istus pingile, sest miski tema sees ennustas, et nüüd oli veel ainult popcorn puudu, et järjekordset draamat nautima hakata.
"Ütle oma emale tere," lausus Max ilma pikema sissejuhatuseta. Kris jäi poole sammu pealt seisma ning jõllitas Angie't ja Maxi nagu kaht hullumeelset.
"Oota nüüd natuke," sekkus Rotipoiss. "Kris põletas enda ema surnuks, kui oli ainult kahe aastane. Vaime näed või?"
"Ei, ta jäi ellu" vastas Max ja osutas Angie poole. "Põletusarmid on alles. Vaata ise."
"Mu poeg hukkus tulekahjus. Issand hoiab teda enda juures ja minu viskas maapealsesse põrgusse tagasi," sonis Angie mõistmata, mis tema ümber toimus. Naise kätest ja jalgadest hakkasid võrsuma rohelised pungad.
"Angie, milline su poeg oligi?" küsis Max. "Räägi teistele seda, mis sa mulle just rääkisid."
"Tuli ja surm käisid temaga sünnist saati kaasas," vastas Angie. "Põrgust ta tuli ja paradiisi läks. Tema isa lõpetas tule tegemise kohe, kui nägi, mis meiega juhtus. Aga teie panite ta ikkagi põlema. Tuli ei haava ju teda..."
"Kurat võtaks!" hüüdis Kris ja jooksis õue. Ta oli täiesti unustanud selle olulise pisiasja, et leegid ei põletanud Sidi. Tuleriit lõõmas täiesti terve Sidi ümber, samal ajal kui Erik oli põrgukuumuses juba tuhaks muutumas.
"Las oksad kustuvad ära ja siis vaatame edasi, mida laibaga teeme," arvas Päikesetõus Krisi kimbatust nähes. "Vähemalt sai ta piduliku ärasaatmistseremoonia."
"Ma oleksin pidanud kohe taipama," oigas Kris. "Mul tükib pidevalt ununema, et see jube vanamees on mu veresugulane. Muide, sina kõiketeadja, kas Angie on tõesti minu ema?"
Päikesetõus noogutas.
"Aga..." Kris laiutas käsi, mõeldes, millist kõigist ebaloogilisustest esimesena välja tuua. "Ta on ju Sidi õde. Ta kasvatas mind nagu suvalist kutti tänavalt, kuigi oleks pidanud taipama, kes ma olen, kui nägi mind ilma tikkudeta tuld süütamas. Ta..."
"Ella! Kus sa oled?" Lily hüüdis tütart ja otsis teda kiriku ümbert, peaaegu palgijämedune valge kirikuküünal valguse näitamiseks käes.
"Hiljem räägime edasi," lubas Kris ning jooksis samuti Ellat otsima.
Julia seisis nõutult keset hoovi, raamat käes. Keegi ei tahtnud enam ta lugemist kuulata. "Noh, ongi kogu matus või?" küsis Julia. "Miks see vanamees ära ei põle?"
"Et sul mõtteainet oleks," vastas Päikesetõus.
"Täitsa lõpp, sa räägid täpselt nagu Max," ahastas Julia. "Te nagu elasite koos varem. Kas te..."
"Ei," vastas Päikesetõus. "Sa pole muide esimene, kes seda küsib. Lähme vaatame, kus Max on."
Vahepealse aja jooksul oli Angie üleni õide puhkenud. Max ja Rotipoiss vaatasid inimlille nõutult ja arutlesid selle üle, kas talle peaks hakkama edaspidi väetist panema ning kas elushoidmiseks piisaks ainult veega kastmisest või vajab ta endiselt tavalist toitu.
"Nii et teate siis, kui Kris ühel hetkel juured alla kasvatab või õitsema hakkab, et tegemist on päriliku haigusega," sõnas Max. "Mulle hakkab juba tunduma, et me kõik oleme siin omavahel suguluses."
"Kõik ei ole. Mina näiteks pole kellegagi teist suguluses. Ärge võtke isiklikult, aga ma olen selle üle tõesti õnnelik," vastas Päikesetõus. "Kuulge, noored, nüüd on nii, et tänaseks sai pidu läbi ja vaatame hommikul edasi, mida Sidiga teha." Ta võttis rõõmsalt õitseval Angie'l käe alt kinni ning viis krüpti, magamiskambrisse. Rotipoiss hakkas samuti minema. Inglisilm oli juba mitu sõnumit saata jõudnud, paludes koduteel tanklast läbi minna ja üht-teist hädavajalikku kaasa näpata.
Maxiga kahekesi jäädes tunnistas Julia: "Kuule, ma vist kutsusin enne seda luuletust lugedes kogemata midagi välja."
"Mis mõttes?" ehmus Max. "See pidi olema surnu hinge ärasaatmine, mitte deemonite kohale kutsumine."
"Jah, ma tean, aga..." Julia tegi mõttepausi. "Ah, unusta ära," lausus ta seejärel.
"Ei unusta!" hüüdis Max ja ehmus iseenda hääle kaja peale, mis kiriku võlvidelt tagasi põrkus. "Mille sa välja kutsusid?"
"Võib-olla ei kutsunud ka..." vastas Julia ebamääraselt ja vahetas teemat: "Kuule, aeg on hiline. Kobi ära magama."
"Julia!" ütles Max vaikselt, aga ähvardaval toonil. "Millega sa hakkama said?"
"Head ööd," vastas Julia konkreetselt ning lükkas Maxi kambrisse, kus oli olnud Sidi magamistuba. Ta ise läks teise ruumi, sest oma lihtsameelsusest hoolimata teadis Julia, et eraldi tubades magamine oli üpriski tõhus vahend soovimatu perelisa tekkimiseks, kui muid võimalusi raha puudumise tõttu kasutada ei saanud
Julia oli tunnetanud, et matusel viibis rohkem inimhingesid, kui ta reaalselt nägi. Lisaks elavatele pidi olema kaks vaimu, aga oli ka keegi kolmas. Kas tegemist võis olla kellegi äraeksinud vaimu või deemoniga, sellele ta vastata ei osanud.
Kui Kris tütart otsides juba mitmendat korda kiriku ette pargitud bussi vaatas, lootmata teda sealt leida, kuulis ta ülevalt võrkkiige sarnasest magamispesast tuttavat nohinat. Ella oli magama läinud, kuid unustas oma kavatsusest vanemaid teavitada. Kergendatult ohates läks Kris enda teist kõige kallimat inimest otsima. Õnneks polnud Lily kuskile kadunud. Ta seisis endiselt hõõguva tuleriida juures, millel Sid liikumatult lamas. Isegi tema riided polnud tuld võtnud. Teda ümbritses mingi nähtamatu väli, mis ei lasknud kehal põleda.
Lily silmad olid suletud. Ta nägi välja nagu vahakuju. Kui Kris naise selja taha astus ja käed õrnalt ümber õlgade põimis, ei lükanud Lily teda eemale, aga mõtted olid endiselt suletud mitme luku taha.
"Ella magab bussis," ütles Kris. Lily noogutas, kuid ei avanud silmi. Nad seisid vaikides ja meenutasid Sidiga seotud mälestusi. Lily tuletas meelde aega, kui nad koos Kristoferit kasvatasid. Tal õnnestus näha selle mehe inimlikku külge. Hoolimata sellest, mida Sid võõraste lastega tegi, tundus ta Kristoferist, klaasi taha lukustatud libliklapsest, mõnevõrra hoolivat. Päris kindlasti hoolis ta väga palju Lily'st, kannatades välja kõik tema tujud ja täites soove teatud piirini. Kui Lily oleks palunud müügiks määratud lapsed vabaks lasta, poleks Sid seda teinud. Samas hoolitses ta selle eest, et Lily ei peaks kannatama nälja või külma käes ning hankis talle asju, mida postapokalüptilises kaoses oli praktiliselt võimatu saada.
Erikut ei saanud samuti unustada. Ta tootis Lily'le kunstverd ning sünteesis autokütust, mis haises täpselt nii nagu selle tooraine, kuid mitu korda vängemalt. Kuna bensiini polnud kusagilt saada, tuli leppida kõigi olemasolevate vahenditega. Eriku toodetud kütuse tooraine tekkis täiesti tasuta, kuid Sid müüs valmistoodangut edasi kõrge hinnaga. Vahetuskaubaks võis küsida ükskõik mida. Häda sunnil leiti ka kõige haruldasemad esemed. Kuna paljud inimesed ei osanud hakkama saada ilma liiklusvahendita, oldi kütuse hankimise eesmärgil valmis isegi tapma.
Krisi meenutused olid seotud varase lapsepõlvega. Ta üritas oma mälestustest leida märke selle kohta, et Sid ja Angie olid tõepoolest tema vanemad. Ainus asi, mida ta mäletas, oli see, et mõlemad vihkasid teda. Max oli ainus, kes Krisi vastu hoolivust üles näitas. Siin nad nüüd olid - pool elu kakelnud ühe naise pärast, kuid tõsise häda korral endiselt teineteisele abiks ja toeks. Geneetiliselt täiesti võõras kasuvend sai palju lähedasemaks kui oma lihased vanemad. Elu tegi ikka veidraid asju. Kõige kummalisem oli see, et Kris armastas naist, keda oli alguses kartnud ja vihanud kui kõige jubedamat kiskjat, ohtlikku vampiiri. Selle kiskjaga koos elades oli Kris tohutult palju muutunud ning iseennastki üllatanud. Ilma eelnevakt Lily'ga koos elamata poleks ta suutnud tütart üksinda üles kasvatada.
Ohtlikust olendist sai kergesti haavatav liblikas, kes mängis nüüd jääkuningannat. Kris ei kavatsenud enam nii lihtsalt alla anda. Ükskord pidi ometi saabuma pöördepunkt. Loodetavasti paremuse suunas.
Kommentaarid
Postita kommentaar