183. Erika

"Mis asja sa teha tahad?" Erika seisis keset tänavat, just kauplusest välja tulnud, söögikott ühes käes, suur pakk majapidamispaberi rulle teises käes ning telefon surutud õla ja kõrva vahele. "Ära sünnipäevade pärast muretse. Stella teeb need paar tükki, mis on praegu veel tühistamata, ise ära," lohutas ta. 

Autovõtme otsimiseks käsi enam ei jagunud. Erika toetas toidukraami täis topitud kilekoti rehvi najale ja hakkas pükste arvukaid taskuid läbi patsutama. 

"Tahan teada, kas mu vend võib nii kaua elada lossis, kuni tema maja uuesti üles ehitatakse" kordas Kris närviliselt mööda söögisaali tiirutades. Tervis lubas juba jalgel seista, aga midagi veest tahkemat tarbida veel ei kannatanud.

"Mis tema majaga juhtus?" küsis Erika ning vajutas võtmepuldil kogemata vale nuppu. Auto alarm pistis täiest jõust üürgama. Läbi telefoni kõlas see veel võikamalt ja plekisemalt. Valulist grimassi tehes pani Kris telefoni lauale ning ootas kohutava hääle lõppemist. 

"Kris, oled sa kuuldel?" küsis Erika, kui oli auto vaikima saanud. "Mis su vennaga juhtus?"

"Kas sa mäletad uudist selle kohta, kuidas kuulsa illusionisti majale pomm alla pandi? Tema see illusionist oligi," vastas Kris. "Muide, kui perekond juba jutuks tuli, siis minu isa suri hiljuti. Annan sulle kohe teada, kui matuste jaoks vaba päeva vajan."

"Püha taevas..." ohkas Erika. "Kas su isa oli tsirkuse direktor?"

"Peaaegu," vastas Kris. "Ta oli preester."

"Sügav kaastunne sulle ja su vennale," lausus Erika. "Jah, su vend võib lossis elada, kui ta kirjutab alla lepingule, milles lubab vastutada kõigi enda tekitatud kahjude eest. Oma kommunaalkulud tasub ise... Üüri küsida pole vist praegu mõtet? Või on ta endale uue töö leidnud? Ma nägin videot tema efektsest lahkumisest telemaastikult."

"Sellega seoses oli mul veel üks küsimus..." alustas Kris ettevaatlikult. Erika nägi juba vaimusilmas Krisi suuri kurbi silmi ja kramplikku naeratust, mis tal alati siis näole tekkis, kui oli vaja mingit teenet paluda. See olen nii armas ja vastupandamatu, palun ära tapa mind, kui ma sinult midagi ilmvõimatut tahan naeratus oli varemgi Erika südame üles sulatanud ja pannud ta Krisi soovidele vastu tulema, äratades üles sügaval sisimas uinunud emainstinkti.

"No nii, lase tulla," ohkas Erika. "Ütlen sulle kohe, et ma ei saa seekord laenu anda. Endalgi rasked ajad. Sünnipäevapeod jäävad järjest ära ja kes see sügisel ikka jäätist osta tahab."

"Kas Stella tahaks oma ööklubisse uut esinejat koos kauni assistendiga?" vuristas Kris ühe hingetõmbega. 

"Tahad minu alluvusest ära minna?" küsis Erika kapotile toetudes. Tundus, et Kris ei kavatsenudki kõnet lõpetada. "Klouni  mängimisest sai kõrini?"

"Ma räägin oma vennast," täpsustas Kris.

"Oh sa vanade usside armee... " vandus Erika. Meediakanalite vahendusel saadud üldpildi järgi polnud Erikal Maxist kuigi hea mulje jäänud. Stella ööklubis oleks Erika pidanud teda palju sagedamini nägema kui lossis elades. Stellal muidugi oli tõenäoliselt ükskõik. Tema armastas ühtmoodi kõiki inimesi. Nii välimuse kui lihtsameelsuse poolest võinuks teda pidada Krisi kaksikuks teisest dimensioonist. "Sina oleksid oma venna kaunis assistent?"

"Ei, tema uus tüdruksõber," vastas Kris. "...on assistent, mitte mina. Max oskab väga meeldejäävaid etendusi anda. Stella saaks oma klubisse külastajaid juurde."

"Jah, ma usun, et meeldejäävaid," nõustus Erika. "Max lõikab oma kõhu lõhki  riputab soolikad lakke ja kastab publikut enda verega. Milline ta tüdruksõber on?" 

"Üks noor gooti neiu, nõid..." kõlas vastus läbi mobiililainete tuntava krampliku irve saatel. Erikal oli vastupandamatu soov küsida, kas Krisil näolihased juba ära ei väsi. Kris ei tahtnud valetada, kuid kartis Maxi veel halvemasse valgusesse jätta, kui ta juba oli.

"Su vend leidis endale ustava fänni," mõistis Erika ilma pikema selgituseta. "Seda ma mõtlesin, kuidas Maxi eelmine küljeluu uuesti sinu omaks sai, kuigi te jätsite alles hiljuti keset kohvikut nuttes hüvasti ja lubasite oma eludega eraldi edasi minna. Aga olgu, ma räägin Stellaga ja annan sulle teada."

"Erika, palun oota!" hüüdis Kris. "Üks asi veel."

"Kuule, mul on juba perse kange autokapotil istumisest, räägi ruttu," torises Erika.

"Lossis kummitab," ütles Kris. "Sa tead seda, eks ole?"

"On olnud kaebusi," vastas Erika hoolikalt sõnu valides. "Mina ja Stella pole kummitust kordagi näinud. Sa oled?"

"Mu tütar näeb ja räägib nendega," vastas Kris. "Mõlemad on üles poodud kurjategijad."

"Lossihoovis korraldati kunagi hukkamisi jah," nõustus Erika. "Minu teada pole vaimud veel kellelegi viga teinud. Kas su tütar kardab neid?"

Kris raputas pead. "Ei, ta mängib nendega ja nimetab oma sõpradeks."

"No siis on ju kõik hästi," arvas Erika. "Hoia plikal igaks juhuks silma peal ja küsi, mida nad mängivad. Mine tea, mille eest need tüübid üles poodi."

"Tänan sind," vastas Kris. "Ma usun, et sa sobid kapoti peale palju paremini kui Mersu märk, aga lasen sul ikkagi minna."

"Nii lahke sinust. Aga olgu, hoiame ühendust ja paranege kiiresti," vastas Erika omaette muiates ning lõpetas kõne. Kuna tal endal lapsi polnud, asendas Kris seda noorimat ja rumalaimat pesamuna, kes oma naiivsuse ja lihtsameelsusega ühtaegu naerma ning nutma ajas. Tüütu, lapsik ja närvesööv, aga ikkagi armas. Erika vajutas võtme puldil olevat nuppu, et lõpuks ometi kotid autosse visata ja koju sõita, kuid lukkude avanemise asemel hakkas alarm uuesti üürgama...