182. Õudus ja suhkruvatt
Every night we go
To the latest horror show
And hear the screams
In Luna dreams
Kuigi Kris oli lubanud mitte kunagi enam lõbustusparki minna, viibis ta ikkagi seal. Vaateratas, mida Kris koos reisijatega leekidest läbi veeremas nägi, keerles nüüd rahulikult, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud. Karusselli hobustel sõitvad lapsed tundusid kuidagi tuttavad, kuid kadusid silmist, enne kui Kris nad ära tunda jõudis. Muusika mängis ning üks ja sama viisijupp kordus üha uuesti ja uuesti.
"Kris," sosistas kellegi kehatu hääl. "Kristofer..."
Seda nime ei kasutanud peaaegu ükski inimene peale riigiametnike. No ja Lily kasutas seda, kui nende ühisele pojale nime pani, aga temagi oli nüüd Emma-Kristella, mitte enam Kristofer.
Kris keerles ühe koha peal ringi, et kutsujat näha, kuid keegi ei vaadanud tema poole. Lapsed jooksid tikkude otsa torgatud tohutusuurte roosade suhkruvatitupsudega ringi ja naersid. Tuled vilkusid, lärm muutus üha valjemaks ja väljakannatamatumaks. Kris kattis kõrvad kätega, kuid hääl, mis tema nime hüüdis, kajas läbi pealuu ja tungis ajusse.
"Kristofer, vaata ometi!"
Lõbustuspargist sai õuduste park. Mustava öötaeva taustal kiiskas silmipimestav valgus. Karusselli küljes rippusid poodute kehad, keereldes muusika saatel üha uuesti ja uuesti läbi leegitsevate hobuste, mis sulasid põrgukuumuses. Hobused muutusid aegamisi koerteks, kassideks, jänesteks ja rottideks.
"Ma panen su pea plahvatama," lubas hääl Krisi teadvuses ning puhkes kiledalt naerma. "Ratatataa, ratatatataa..." laulis Anita. Tema oligi enne hüüdnud. Kuidas Kris ometi varem seda peenikest, kõrvadest läbilõikavat ja mõistusest tükke välja rebivat häält ära ei tundnud?
"Miks sa ära läksid ja emme kurvaks tegid?" küsis Kuu.
"Tegid kurvaks emme ja läksid ära sa," kordas Kaaren. Ta tuli Krisile lähemale ning puuris teda oma mustasilmse pilguga. Lapse silmades peegeldus siiras ahastus. "Miks?" küsis ta. "Emme ootab, ikka veel. Tule tagasi."
"Muidu söövad kummitused sinu ja Ella ära!" hüüdis Anita. "Poovad teid üles, lõikavad tükkideks, annavad osa teie tükkidest tiigritele söögiks ja... Ja siis sööb mu jänes ülejäänu, vot nii!"
"Anita, sa oled loll," kuulutas Kaaren. Kuu noogutas ning hakkas sukruvatti sööma. Vatt oli üleni kaetud veripunase glasuuriga.
"See ongi veri, sa totu," ütles Kuu Inglisilma häälega. Vati seest ilmusid välja tiivulised silmamunad, mis tõusid lendu nagu Lily ööliblikad. Enne taevasse jõudmist süttisid põlema.
"Emme põleb," ütles Agnes ning hakkas koera kombel kurblikult ulguma, samal ajal kui kõik leekidesse mattus. Vaateratas kukkus telje otsast maha ning veeres läbi tulemere Krisi suunas. Kuumus, ainult kuumus ja meeleheitlikud surmakarjed...
Sahmakas külma vett äratas Krisi õudusunenäost. Lily kõrgus tema kohal, ämber käes, nagu hommikust lüpsi tegema minev talunaine. Õhus hõljus kõrbehaisuga segunenud okselehk. Kris vaatas kiiresti, kas märgus, mida ta endal tundis, oli ikka vesi. Jah, õnneks ei kostitanud Lily teda öö jooksul ämbrisse kogunenud saadustega, vaid jõudis tule kustutamiseks puhast vett tuua. Linad ja tekid olid muutunud kasutuskõlbmatuks. Madrats tõenäoliselt samuti. Kris mõtles ärevusega, kuidas ta seda kõike Erikale hüvitama hakkab. Seni, kuni nad siin elasid, pidi hakkama saama poolpõlenud voodiga, sest arvatavasti ei jäänud see viimaseks korraks.
Lily pani ämbri käest ja marssis magamistoast välja. Mitte ühtegi sõna Lily poolt. Ta oli ikka veel vihane. Kris lootis, et und nähes Inglisilma või laste nime valjusti ei öelnud. Juhul, kui ütles, olid asjalood väga halvad.
Jätnud märja ja põlenud voodi nii, nagu see oli, pani Kris ennast riidesse. Telefon kukkus pükste tagataskust välja. Ekraanile olid ilmunud värskeimad uudised.
"Lõbustuspargis puhkenud tulekahju põhjused on tuvastatud!" hüüdis suur pealkiri. Kris avas uudise ja ohkas kergendatult. Ekspertiisi käigus tehti kindlaks, et põlengu põhjustas lühis. Järelikult polnud Ella süüdi. Ta lihtsalt sattus olema valel ajal vales kohas. Suurest rõõmust hüpeldes tormas Kris Lily't otsima, et head uudist näidata, kuid kõhtu löönud kramp peatas ta poolel teel. Enam ei saanud edasi ega tagasi. Ella tuli vastu ning nägi välja, nagu polekski tal enam midagi viga.
"Issi, kas sa süüa tahad?" küsis ta ning seletas vastust ootamata edasi: "Emme ütles, et piima joomine pole praegu kõhule hea, aga me võime süüa küpsiseid ja kuivikuid, juua teed ja vett..."
"Anna see emmele," ütles Kris telefoni lapsele pihku surudes. "Las ta loeb uudist. Issi tuleb natuke hiljem." Surudes endas alla soovi valust oigama hakata, kakerdas Kris vastassuunas. Ella vaatas telefoni ekraanile lahti jäänud artiklit ning hüüdis tuttavat objekti fotol nähes: "Emme! Siin on see karussell, mille ma põlema panin! Emme..."
Kommentaarid
Postita kommentaar