181. Max, Julia, tiigrid ja ema

"Hoia palun teistest eemale. Nende organismid on nõrgad ja vajavad taastumiseks rahu, mitte haigust, mis neil isegi vett juua ei lase," hoiatas Päikesetõus Maxi. 

"Su neetud taimesegu ei mõju," oigas Max pingil kössitades. "Käi palun apteegis ja too midagi normaalset. Ja pead sa just praegu sööma, kui mul miski sees ei püsi? See on mõnitamine!"

"Ma olen osaliselt siiski inimene ja vajan eksisteerimiseks toitu," vastas Päikesetõus rahulikult õuna hammustades. Bob näris külmikust leitud vorstijuppi, mis inimese kõhule enam vastuvõetav polnud, aga koerale veel sobis. See loom oli nagu prügihunt, ahmides valimatult kõike, mis vastu ei hakanud ja minema ei jooksnud. Lily oli valivam, kuid Päikesetõus suutis temalegi midagi organiseerida. Verejanuline kass üritas Maxi kätt närida ja mees lükkas ta eemale. "Mitte praegu, Lily," keelas ta..

"Ta on nii nunnu!" hüüdis Julia täna hommikul juba vähemalt viiendat korda. "Kohvi tahab keegi?"

"Tahaks, kui sees püsiks," vastas Max. "Küsi sellelt laboritüübilt. Ta pidi näljas olema."

"Pärast pikka paastumist ei pruugi magu veel kohvi välja kannatada," sekkus Päikesetõus. "Temale võiks teed teha. Ja Angie'le kohvi. Ta tunneb ennast juba palju paremini."

"Angie, muidugi. Ma pole ikka veel harjunud mõttega, et Angie ei ole enam surnud," lausus Max. "Kas ta on vahepeal sööma hakanud?"

"Mingil määral," vastas Päikesetõus. "Lähen küsin, kas ta soovib midagi."

Max saatis teda pika pilguga ning vaatas seejärel Juliat. "Sa tunned ennast juba päris hästi, nagu näha," ütles ta. 

"Paremini kui eile," vastas Julia. "Kas mu telefon on sinu käes?"

"On," sõnas Max ning otsis taskust välja Julia telefoni, mille esikaanele oli kleebitud soku peaga pentagramm. Tõenäoliselt oli põrguvürsti number selles seadmes kiirvalimise all. "Tahad vanematele helistada?" 

Julia raputas pead. "Ma kustutan oma konto sotsiaalmeediast, blokeerin kõik kontaktid ja teen ennast nii nähtamatuks kui vähegi võimalik."

"Satanisti ei oskaks tõepoolest keegi kirikust otsima hakata," nõustus Max. Julia vakatas ja vaatas ringi, nagu märkaks alles nüüd, kus ta viibib. 

"Selle pärast ta polegi mind põrgusse viinud!" hõiskas Julia. "Ta ei julge siia tulla."

Max oigas omaette. Tundus, et Julia ei suutnud vist kunagi päris normaalset juttu rääkida. Satanistlik sonimine saatis seda tüdrukut nii päeval kui ööl.

"Julia, kui me kirikust ära minema peame, kas saatan ootab sind väljas ukse taga ja püüab põrgusse viia?" küsis Max.

"Ei, sa oled ju minuga," vastas Julia naeratades. "Sa kaitsed mind."

"Kui sa nii ütled," lõi Max käega. "Vett viitsid tuua? Palun."

"Teed ei taha või?" küsis Julia. "Päikesetõus soovitas juua kummeliteed, see pidi kõhule hea olema."

"Kümme aastat olen tema telgis kuradima teesid jooma pidanud. Aitab juba!" protestis Max. 

Julia silmad läksid imestusest suureks. "Sa oled nii vana?"

Järjekordne teemast kõrvale kaldumine ajas Maxil hinge täis. "Tood siis vett või lähen ise?"

"Toon, toon... " pomises Julia krüpti poole liikuma hakates. "Väeti vanamees..."

"Mine sa ka põrgusse," lausus Max omaette muiates. Kuigi Julia oli lapsik ja lihtsameelne, meeldis see tüdruk talle väga, lausa liiga palju. Juba siis meeldis, kui Max ta vagunisse nutma jättis. Sarviline deemon oli see plika, ei midagi muud. Tüütu, sihikindel, hullumeelne ja ilus. Saatanlik nõid.

"Vaata, kui ägeda Piibli ma leidsin. Piltidega ja puha!" kuulutas Julia tagasi jõudes. Ta lajatas altarile paksu tolmuga kaetud raamatu. Max tõusis vaikselt ägisedes püsti ja hakkas sinna minema, kuskohast Julia just oli tulnud.

"Kuhu sa lähed?" küsis Julia. "Tule vaata ka pilte."

"Vett jooma lähen, sa ju ei toonud," vastas Max. Ta ei viitsinud isegi vihastada enam. Julia kehitas ainult õlgu ning lehitses raamatut edasi. 

Kui Max uuesti kirikusaali jõudis, leidis ta Julia sosinal loitsu lugemas. Põlema süüdatud küünalde ümber hõljus must aura. Avatud raamatu kohal värelesid tähed nagu kõrbekuumuse viirastus. See küll Piibel olla ei saanud. Või siis kuulutas Sid väga erilist usku, mis erines kõigist, mida Max seni teadnud oli.

"Ta on ikka veel siin," ütles Julia ning lõi raamatu kinni, nii et paks tolmupilv õhku paiskus. Küünlad põlesid jälle normaalselt ja kogu maagiline aura oli õhku haihtunud. 

"Kes, saatan või?" küsis Max ning rüüpas pudelist lonksu vett. 

"See valge vanamees, kirikuisa, noh!" vastas Julia sellise hääletooniga, mida kasutatakse pikema taipamisega laste puhul. "Tema vaim tuli mölisema, et ma ta raamatut ja teisi isiklikke asju ei näpiks. Mis tal sellest enam, mida me siin teeme, puhaku rahus." Teinud lühikese mõttepausi, jätkas Julia: "Ja elektrit ka ei ole. Ma leidsin telefonilaadija, aga seinast ei tule voolu."

"Keele või kahvliga proovisid?" küsis Max ning jätkas kiiresti, sest kartis, et Julia lähebki neid võimalusi katsetama: "Tegelikult on asi vist selles, et rotid on nälga surnud või üksteist ära söönud."

"Rotid?" kordas Julia.

"Siin tuleb elekter rottide jõul töötavast generaatorist, aga keegi ei toitnud neid vahepeal," seletas Max. 

Julia väristas vastikusest õlgu. "Uhh, rotid!"

"Üks mu sõber suudab rottideks moonduda," lisas Max. "Tegelikult suudab ta muutuda ükskõik kelleks. Teda kutsutakse Rotipoisiks."

"Teil kõigil on nii imelikud nimed," ütles Julia kadedalt. "Palju põnevamad kui tsirkuses. Päikesetõus ja Rotipoiss..."

"Minu nimi oli kunagi Neljapäev ning mu vend elas mingil perioodil koos Inglisilmaga," lisas Max. "Nagu hipipere, eks ole?"

Julia noogutas, kuigi tema näoilmest võis välja lugeda, et tal polnud õrna aimugi, kes olid hipid. "Kas te kõik olete eriliste võimetega?" küsis ta. "Et nagu päriselt, mitte ei tee selgeks õpitud trikke?"

"Eks vahel saab neid ka tehtud, aga muidu päriselt jah," tunnistas Max. "Kuule, su telefon heliseb."

"Nagunii saab kohe tühjaks," lõi Julia käega. "Võta vastu ja ütle, et mind pole."

Max võttiski kõne ise vastu. Ta ei jõudnud veel midagi öelda, kui kuulis Ljuba häält karjumas: "Julia! Tiigrid sõid su isa ära! Julia..." Kõne katkes ja telefoni ekraan kustus. Max ja Julia jõllitasid teineteist sõnatult. Lõpuks katkestas Julia tekkinud vaikuse: "Ema ei küsinudki, kuidas mul läheb."

Rotid olid tõepoolest osaliselt siitilmast lahkunud. Ellujäänud loomad ei suutnud tööd teha, sest nad olid liiga näljased ja metsikud. Angie koristas rotipuure harjumuspärase asjalikkusega, lisades toitu ja vett ning eraldades laibad elavatest. Teda rotid ei rünnanud. Angie just nagu ei märganudki seda, et Sidi polnud enam.

"Angie, kas sul on meeles, mis sinuga eile juhtus?" küsis Päikesetõus. 

"Eile koristasin ma kirikusaali, tegin lõunasöögi, pesin nõud..." hakkas Angie loetlema nädala vanuseid sündmusi. 

"Kas sa tead," et Sidi pole enam?" katkestas Päikesetõus Angie ettekande päeva jooksul tehtud toimetustest.

"Kus ta on?" küsis Angie.

"Surnukambris," vastas Päikesetõus. "Sid on surnud. Kas sa tahad teda vaatama minna?" 

"Jah, rõõmuga," vastas Angie. Tema lohkuvajunud põskede ja ebaloomulikult suurte pruunide silmadega näole ilmus lai naeratus. Päikesetõusule meenus korraks keegi, tekkis mingi seos, aga see kustus kohe. Ta jõudis siiski mõttelõngal sabast kinni nabida ning haaras Angie käest. Üles tõmmatud varruka alt tulid nähtavale vanad põletusarmid. Kortsunud nahk rippus lõdvalt kontidel. Lihaseid praktiliselt polnud. Päikesetõus vaatas ka teist kätt ning tõmbas pluusikaeluse rohkem lahti. Kogu nahapind oli kaetud samasuguste armidega nagu käsivarred. Angie ei hakanud vastu, ainult naeratas. Muidugi oli see naeratus tuttav, kuid kontkõhna ja alati viriseva Angie puhul oli väga raske ära tunda ja seoseid luua.

"Kõik me oleme vennad ja õed," sosistas Angie. "Lambukesed samas karjas..."

"Nii et ta ei põletanud sind surnuks, kuid sa jäid kogu eluks natuke teistsuguseks," tõdes Päikesetõus. "Su poja järgi vaadates polnud sa vist varemgi päris korras või sai ta geenidega kaasa kübekese teie mõlema hullumeelsusest."

"Mul pole poega," vastas Angie. "Oli kunagi, aga ta hukkus tulekahjus, kui oli alles kahe aastane."

"Kes ta isa oli?" küsis Päikesetõus.

"Turul me oleme vennad ja õed..." hakkas Angie uuesti laulma. Päikesetõus sulges silmad ja otsustas, et õdedeks-vendadeks nimetamine oli Sidi peres kasutatav kujundlik väljend. Ta keeldus midagi muud uskumast, sest kusagil pidid olema piirid. Haige oli see pesakond nii või teisiti. 

"Angie, ma viin su Sidi juurde," ütles Päikesetõus. "Saad temaga hüvasti jätta."

Naine järgnes talle endiselt lauldes ja kätega laulutaktis kaasa vehkides, justkui nähtamatut orkestrit juhatades. Taimedeks muutumine oli Angie'lt röövinud viimasegi mõistusekübeme.