179. Kirik, loss ja hullumaja

"Teil on siin päris palju rahvast," ütles Kris, kui oli kuulnud Maxi lühikokkuvõtet kõigist vahepeal aset leidnud sündmustest. Pühakojast sai issanda loomaaed - kass ja koer olid samuti kirikusse kaasa võetud. Kris osutas avatud ukse vahelt paistvale Juliale: "Kas tema ongi see hobusetüdruk, kes su ära nõidus?"

"Inimene, mitte hobune," täpsustas Max.

"Ta näeb kena välja," kommenteeris Kris ning läks reipal sammul kambrisse, kus Sidi hoiti, nagu külastaks ta haiget vanatädi, mitte ei läheks oma surnud isaga hüvasti jätma. Julia tundus kuidagi tuttavana, aga Kris di suutnud meenutada, kus nad olid varem kohtunud.

"Kris," kas ma jätan teid isaga omavahele?" küsis Max ukse juures seisma jäädes.

"Parem mitte, äkki ärkab veel üles," vastas Kris. "Ole palun siin."

"Kuidas soovid," sõnas Max ja küsis pärast lühikest pausi: "Kas Lily'l on kõik hästi?"

Kris vaatas Sidi üksisilmi ning tema huuled liikusid hääletult. Maxi küsimust kuuldes Kris noogutas. 

"Isa on veel siin," ütles Kris. "Ma tean seda. Ära küsi, kuidas. Muide mu kodus kummitab. Ella näeb teda, mina mitte. Aga ma tunnen mõnikord tema pilku endal. Vaimul võtab minuga harjumine vist pisut aega."

"Sinu hipibussis kummitab?" küsis Max imestunult. See kõlas isegi Krisi kohta liiga jaburalt. 

"Ei, lossis, kus me elame kuni järgmise suveni," vastas Kris. "Mu ülemus andis mulle ülesande lossi korras hoida ja talvel kütta, et veevärk lõhki ei külmuks." Ta jäi Maxile küsivalt otsa vaatama, sest oli kuulnud venna mõtteid. "Sul... Teil pole kuskil elada? Maja on ikka veel pooleks?"

Max põrnitses Krisi altkulmu. "Miks see sind huvitab?" küsis ta. Kuradi tolvan käitus, nagu polekski ta venna elu pea peale pööranud. Ajas juttu nagu vana sõber. "Teil on ju nüüd kõik hästi. Ära minu pärast pead vaeva."

"Pool lossi on täiesti tühi. Seal on eraldi sissepääs ka," vastas Kris. "Ma räägin Erikaga, et ta teil seal elada lubaks, kuni su maja korda saab."

Milline suuremeelne pakkumine! mõtles Max ning küsis: "Kutsud mind kummitavasse lossi?"

"Jah," vastas Kris õlgu kehitades, nagu oleks tegemist kõige igapäevasema asjaga. "Sul on ju oma isiklik nõid. Las ajab vaimud välja."  Ainult Krisi puhul oli selline süüdimatu käitumine võimalik - joosta oma venna naisega minema ja siis teda lahkelt enda juurde elama kutsuda. Max kogus natuke mõtteid ning vastas: "Kris, ma saan aru, et sa tahad aidata, aga ma soovitaks alustuseks Lily'ga rääkida. Ma ei usu, et ta iga päev mind ja Juliat nähes vaimustusse satuks."

"Me ei pea üksteist iga päev nägema," lausus Kris. "Ütlesin ju, et seal on eraldi majaosa."

Kogu jutuajamist pealt kuulanud Päikesetõus ei suutnud enam kauem kõrvaltvaatajaks jääda. Ta kutsus Maxi kaugemale ja küsis sosinal: "Mis kooseluplaane sa siin korraldad? Julia peab minema koju vanemate juurde."

"Ei pea, ta on täisealine," vaidles Max kangekaelselt vastu. Kui ta juba midagi pähe võttis, oli võimatu teda ümber veenda. "Mul on assistenti vaja. Kedagi, kes aitaks mul etendusi andes jälle jalule tõusta." 

Nii et Max korjab taaskord kellegi üles, just nagu ta Krisi ja Lily'ga oli teinud, mõtles Päikesetõus. Alles ta lubas esinemistega lõpparve teha ja nüüd räägib juba vastupidist juttu. See kõik polnud sugugi loogiline.

"Max, sa jätsid alles paar päeva tagasi Julia maha, sest ta tahtis sinuga kaasa tulla. Praegu soovid teda juba endale assistendiks ja elukaaslaseks. Ma nimetaks seda pigem lapsendamiseks... Ise ikka saad aru, mida teed või?" küsis Päikesetõus. Ta oli väsinud ja näljane ning Maxi lapsik käitumine ajas teda endast välja. Lõpuks lõi Päikesetõus käega ning andis alla. "Tee, mis tahad. Mina sinuga kaasa ei tule. Jään koos Bobiga kirikusse. Õigemini kiriku kõrvale telkima nagu eelmisel korral." 

"Angie juurde," mõistis Max. "Ega me samuti kohe veel kuhugi minema hakka. Kõik on nii lahtine ja vajab läbirääkimist." Päikesetõusu näoilmest võis välja lugeda, et noorpaari kirikusse jäämine ei rõõmustanud teda kuigivõrd. 

"Erika elukaaslane korraldab vanas raudteejaamas pidusid!" hüüdis Kris vahele, nii et krüptivõlvid vastu kajasid. Ta oli kinni püüdnud iga sõna ja mõtte ning teinud oma peas temale ainuomased kalkulatsioonid. "Max, võib-olla õnnestub mul sulle esinemispaik ka välja sebida."

"Kus nüüd tuli abimees välja," põlastas Max. "Kuskohas sa varem olid?" 

"Jäätisekohvikus klouni mängimas," vastas Kris ning vaatas ärevalt ringi. "Kuhupoole see tualettruum jäigi?"

Samal ajal, kui Kris peadpidi vetsupotis kõhuviirust tervitas, hakkas telefon uuesti vibreerima. Helistajaks oli Lily. 

"Kas said bussi korda?" küsis ta kuidagi imelikult nõrga häälega. 

"Sain," vastas Kris, hoides ennast tahtejõuga tagasi, et mitte keset telefonikõnet uuesti öökima hakata.

"Meil Ellaga hakkas halb, palun tule," ütles Lily ja lõpetas kõne. Kris lasi telefoni hoidnud käel alla vajuda ning kogus ennast. Jõudu polnud. Kõht tõmbus krampi ja iga liigutus tegi valu. 

"Max!" hüüdis ta. "Vennas, mul on su abi vaja!"

Max poleks ealeski uskunud, et ta lillelise hipibussi rooli keerama hakkab. Elu korraldas tõesti üllatusi. Kris istus keset bussipõrandat ja muutus iga kurvi juures näost imelikuks. Päikesetõus oli andnud mingeid taimepulbreid kaasa ja käskis palju vett juua. Kahjuks ei mõjunud rohud nii kiiresti kui vaja. 

"Ütle lasteaia aadress uuesti," lausus Max kulmu kortsutades GPS-i uurides. Talle tundus, et telefoni navigatsioonisüsteem ei saanud päris hästi aru, mida temalt sooviti. Nad olid keset pärapõrgut, vähemalt Maxi arvates. Kuid Kris kinnitas pärast seda, kui oli esiistmete juurde tuikunud ja kaarti uurinud, et nad on täiesti õigel teel ja kohe kohal. 

"See on ju hullumaja," sõnas Max. "Näed, isegi siin ekraani peal on kirjas: "vaimuhaigla"."

"Endine hullumaja, praegune lasteaed," vastas Kris rahulikult ning haaras siis järsku ämbri järgi. 

"Tegelikult tundub täiesti loogiline," nõustus Max värava ette parkides. Eksinutest lapsi ei saanud tõepoolest kusagil mujal paremini vaos hoida, kui hullumajas. Lily ja Ella ootasid juba, mõlemad näost surnukahvatud. Lily hoidis last süles ja hakkas bussi ukse juurde tulema, kuid põrkas Maxi nähes tagasi.

"Kris on tagapool, oksendab," ütles Max tervituse asemel. Tal tükkis naer peale, kuigi olukord oli tõsine. Ühtaegu tõsine ja absurdne. Veel rohkem koomiline olnuks koos Juliaga lossi kolimine. Max tundis eelaimust, et tõenäoliselt pidigi nii minema, vähemalt mingiks perioodiks. Ehitajatelt oli 

tulnud teade, et tööd tema majaga lükkuvad edasi materjali defitsiidi tõttu. Vaevalt saatanat kummardav tüdruk oleks soovinud vahepealset aega kirikus veeta, pigem juba koos kummitustega. 

Kui nad olid lossi juurde jõudnud, läksid Lily ja Ella esimesena sisse. Lily polnud terve teekonna jooksul vahetanud Maxiga ühtegi sõna. Kris kohmitses veel midagi ning jäi Maxile otsa vaatama. "Kuidas sa nüüd kirikusse tagasi saad?" küsis ta. 

"Kahel jalal," vastas Max. "Siit pole pikk maa."

"Vaata, et ise haigeks ei jää," lausus Kris trepile istuma vajudes. Ta vajas pärast pikka ja piinavat bussisõitu natuke värsket õhku. "Aga ma räägin siis Erika ja Stellaga, eks ole?"

"Miks sa seda teed?" küsis Max taskust sigaretipakki otsides. Kaks suitsu oli veel järel. Ta ei kiirustanud kirikusse tagasijõudmisega. Päikesetõus hoolitses nii elavate kui surnute heaolu eest.

Kris sirutas käe. "Anna suitsu, siis ütlen." Süüdanud enda ja Maxi sigaretid, ütles ta: "Sa oled mu vend, Max. Selle pärast ma sind aidata tahangi." Esimene sõõm kuuma suitsu tekitas Krisile okserefleksi, aga seest välja ei tulnud enam midagi. Magu oli täiesti tühjaks saanud.

"Aitasid naisest lahti saada," vastas Max. "Mulle tundub see rohkem pugemisena, et kõigepealt keerasid sita kokku ja nüüd üritad tehtut heastada."

"Ma ei saa aru, miks sa Lily äramineku pärast nii vihane oled, kui sind lõpuks enam ei huvitanudki, kuidas ta ennast tundis. Sul polnud ju tema jaoks enam aega," imestas Kris täiesti siiralt. "Max, kas sa ikka märkasid, et Lily lagunes koost, enne kui ta sinu juurest ära tuli?"

"Ei märganud," tunnistas Max. "Muutus jälle liblikateks või?"

"Jah, nii oligi,"  noogutas Kris. "Sind polnud kodus, sa olid koos... Mis ta nimi oli? Juula? Igatahes jätkus sul silmi ainult tema jaoks ja Lily hakkas koost lagunema. Läks katki, sõna otseses mõttes." 

"Ja siis tulid sina, prints lillelise bussiga, ning kleepisid Lily tagasi kokku," nentis Max. "Mine vaata nüüd, kas su naisperega on ikka kõik korras või lendavad mõlemad liblikatena lae all ringi."

"Kohe lähen," vastas Kris vaevaliselt püsti tõustes. Kõht valutas nii, et selga sirgu ajada ei saanud. "Sa hoia oma nõida hästi. Ma jõudsin märgata, et tal on suitsiidikalduvused. Randmed olid sidemetesse mähitud."

"See polnud enesetapp. Ta tahtis end saatanale ohverdada," seletas Max, kuid Krisi kõiketeadev pilk ja muie olid peaaegu sama närvidelekäivad kui Päikesetõusu oma.

"Mis teil kõigil ometi viga on? Mine tuppa, naine ja laps ootavad!" käratas Max. Kui ta lossi poole selja pööras ja minema hakkas, kuulis ta Krisi hüüdmas: "Varsti näeme, vennas!"

"Idioot," pomises Max endamisi ja tundis, kuidas magu krampi tõmbus. See võis olla näljast, aga võis olla ka viirusest, mida Kris lahkelt jagas. Igaks juhuks kiirendas Max sammu.