178. Saatan ja pühakoda

Hiljem kõike meenutades ei suutnud Max aru saada, kuidas ta leidis jõudu jooksmiseks, tassides samal ajal süles naisterahvast, kes oli temast endast pisut suurem. Mitte et Julia oleks ülekaaluline olnud, aga Max nägi välja nagu koonduslaagrist vabanenu ning tema puhul poleks füüsilisi sooritusi eriti oodanud. Igal juhul jõudis Julia kirikusse täpselt õigel ajal. Mõni minut veel ning Päikesetõus ei oleks teda enam aidata suutnud. Tütarlaps oli kahvatu ja näost tuhkhall. Ta hingeldas, värises üleni ning tema nahk oli külm ja niiske nagu nälkjal. Mõlema käe randmetel mustendasid tumepunaste servadega sügavad lõikehaavad, justkui hääletult appi karjuvad hambutud suud.

"Me peame kiirabi kutsuma," ütles Päikesetõus pärast haavade kinnisidumist. Õnneks oli Max hoidnud auto esmaabikarpi alati laitmatus korras ning seal leidus kõik vajalik verejooksu peatamiseks. Et asi kindel oleks, mätsis Päikesetõus haavadele mingit rohelist sodi, mille ta eelnevalt süljega läbi niisutas. Max oli varemgi selliseid ravivõtteid näinud, kuid tundis endiselt Päikesetõusu seda tegemas nähes vastupandamatut soovi desinfitseerimisvahendi järgi haarata. See meetood oli nii neetult ebahügieeniline!

"Enesetapukatse on tõsine asi. Mina ei suuda inimeste ajusid korda teha," selgitas Päikesetõus. "Käed peaksid hiljemalt homme lõunaks ära paranema."

Kuigi Julia oli teadvusel, ei suutnud ta midagi mõistlikku kuuldavale tuua. Kui Max tüdrukut lohutas, ei tundnud Julia teda ära ja sonis midagi seosetut. Sellegi poolest suutis neiu kõrv ära tabada kiirabi mainimise. 

"Ei! Mind viiakse hullarisse! Ei taha!" võitles ta vastu ning püüdis telefoni Päikesetõusu käest ära rebida, suutmata ise pingilt püstigi tõusta. Max püüdis tüdruku kinni täpselt sellel hetkel, kui ta rabeledes üle pingi serva maha kukkuma hakkas.

"Ära helista," keelas Max. "Ma räägin temaga ise."

"Sina ise kogu selle jama põhjustasid," vastas Päikesetõus ohates. Täna oli juba liiga palju juhtunud. See päev tundus lausa lõputuna. "Julia, keegi ei vii sind hullumajja. Sa lähed täiesti tavalisse haiglasse, sulle kutsutakse vanemad järgi..." üritas Päikesetõus rahulikult seletada. Kuigi need sõnad ei vastanud päris täielikult tõele, sest enesetapjad viidi teadupärast siiski vaimuhaiglasse, oli vaja tüdrukut kuidagi maha rahustada, et ta üldse kedagi endale ligi laseks.

"Ei!" Palju ei puudunud, et ennist surmasuus viibinud tütarlaps oleks Päikesetõusule kõri kallale karanud. "Ma ei lähe tagasi oma vanemate juurde! Nad viskasid mu välja. Nad ei hooli minust. Ma palusin saatanalt abi ja ta tuligi, et viia mu hinge endaga pimeduse riiki. Saatan on meie isand, ta toob meile igavese pimeduse..." Palve vaibus vaikseks sosinaks ja Julia vajus Maxile sülle. Tema silmad pöördusid pahupidi. Päikesetõus lausa hüppas tüdrukule lähemale ning katsus Julia pulssi. 

"Elus, aga täiesti segi," sõnas Päikesetõus uuesti telefoni kätte võttes.

"Ära helista," ütles Max. "Palun sind."

Päikesetõus jäi teda tõsiselt põrnitsema. "Max, kas sa mõistad ikka, mis just äsja juhtus? See vaimuhaige naisterahvas siin üritas enesetapukatset tehes sinu tähelepanu võita. Ta vajab abi. Päris abi, väljaõppinud arstidelt. Sa ei tohiks lasta tal endaga manipuleerida. Muidu juhtub nii, et ta lubab iga kord ennast ära tappa, kui sa tema soove ei täida."

"Ma tean, miks ta arsti juurde ja koju minna ei taha," vastas Max. Juliat metsast vereloigust leides jooksis tal kogu elu jooksis silmade eest läbi, aga see polnud tema elu, vaid Julia oma. "Ma tean, miks ta saatanalt abi otsib ja minu kannul käib. Imelik, et sina seda ei tea, kõiketeadja nagu sa oled."

Selle peale ei vastanud Päikesetõus enam midagi, kuigi oleks väga tahtnud. Ta tõusis püsti ja andis oma telefoni Maxile. "Ma lähen otsin Angie üles," ütles ta ning kõndis minema. 

Kui krüpti uks Päikesetõusu järel kinni vajus, lasi Max oma kehal vastu pingi seljatuge vajuda ja hingas sügavalt välja. Käed silitasid masinlikult Julia juukseid ning mõtted rändasid tänase pika päeva jooksul aset leidnud sündmuste juurde tagasi. Ta oli tundnud Julia surmakarjet enda sees, aga see polnud teadlikult temale suunatud. Julia ei tahtnud surra. Ta ei teinud enesetappu. 

"Miks sa endaga nii tegid?" küsis Max. "Sa ei teinud seda minu tähelepanu võitmiseks. Sa olid vihane. Soovisid minu surma, mitte enda oma."

"Ma kutsusin Saatanat appi," sosistas Julia. "Et ta sulle ja mu vanematele kätte maksaks. Kõige eest."

"Kas ta tuli?" küsis Max. Kuigi Julia oli ennist maininud, et ta saatanaga kohtus, tahtis Max seda lugu uuesti kuulda. 

"Jah, aga ta polnud selline, nagu ma arvasin," vastas Julia poolsosinal. "Ta püüdis mind tappa. Minu hinge endaga põrgusse viia."

Põrgusse, saatana pruudiks, mõtles Max. See on ju iga noore gootitüdruku unelm.

"Nii et Pimeduse Isand polegi enam sinu parim sõber?" küsis ta ennast tõsiseks sundides. Praegu oleks olnud väga vale ajastus naerma hakkamiseks, kuid see jutt, mida Julia rääkis, tundus meeletult absurdsena.

"Ei..." vastas Julia. "Saatan reetis mu..."

Taolise mõtteavalduse peale kerkisid Maxi kulmud poole laubani. Mida Julia siis põrguvürstilt oli oodanud? Roose ja kingitusi? 

"Tahad ikka veel mulle kätte maksta?" küsis Max.

Julia püüdis pead raputada, kuid ei jaksanud. "Juua," sosistas ta. 

Max kummardus pingi jala juurde ning tõstis põrandale valmis pandud veekruusi Julia huultele.

"Ettevaatlikult, muidu hakkab halb," hoiatas ta.

Samal ajal, kui Julia vett jõi, tuli Päikesetõus tagasi kirikusaali, pühkis peast võetud mütsiga laubalt higi ning raporteeris: "Sid on nüüd lõplikult surnud. Angie on elus, aga kurnatud aktiivsest vegetatsioonist ning Erik on vaevu hinges. Kannatab veepuuduse ja nälja käes. Ma panin ellujäänud ühte kambrisse ja surnu teise. Kuidas Julial läheb?"

"Toibub," vastas Max. "Oled sa kindel, et Sid on seekord lõplikult läinud?" Pärast lugematuid elluärkamisi ei tundunud Sidi surnuks kuulutamine enam sugugi usutavana. Võib-olla aidanuks põletusmatuse korraldamine. Või siis mitte - Sid suutis ju ükskõik kelle keha üle võtta. Vaevalt ta enda omast puudust tundma oleks hakanud.

"Jah, ta on lõplikult lahkunud," vastas Päikesetõus ning istus pingile. "Labor on lukus. Hiljem räägin sulle kõigest, mis seal oli. Eriku kohta ma ei teagi, kas jätta ta nii nagu on või püüda tema elu päästa. Midagi head ta kaasa ei too, aga otseselt halba ka ei soovi. 

"Kas sa talle juua andsid?" küsis Max. "Äkki ikka päris ära surra ei laseks."

"Andsin, andsin," vastas Päikesetõus väsinult. "Sina pole ka täna midagi söönud ega joonud. Kukud kokku niimoodi."

Max vaatas enda sülle magama jäänud Juliat ja tühja veetopsi pingi kõrval. "Äkki leiad tema jaoks mingi parema koha?" küsis ta paluvalt Päikesetõusu poole pöördudes. "Ma ei tunne enam oma jalgu."

Sid nägi välja nagu hall krimpsus muumia. Taimed olid ta täiesti kuivaks imenud. Niioodi tundus pühamees poole väiksemana kui elusast peast. Helehallid sinaka läikega silmad jõllitasid tühjust. Avatud huulte vahelt paistsid rohelised taimejäänused. Valge vaimulikurüü oli nii suur, et Sid näis selle sisse uppuvat. 

Max vaatas lahkunut tõsiselt ning meenutas halbu ja häid koosveedetud aegu. Enne seda, kui Max koos Krisiga ülejäänud pere juurest lahkus, oli olnud hetki, mil' nad Sidiga suhteliselt hästi läbi said. Näiteks metallküünis Maxi parema käe nimetissõrmel oli Sidi poolt hangitud. Ta ei saanud ju ometi lasta pooliku sõrmega illusionistil trikke sooritada, see poleks olnud piisavalt efektne. Max oli siis alles laps, aga juba artist. Sid oli teda hästi dresseerinud. 

See oli üks põhjustest, miks Max mõistis Julia käitumise põhjusi. Ta oli Sidi ja Angie jaoks olnud samasugune töövahend nagu Julia oma vanematele. Veel üks äratundmine: Kris oli kunagi Maxi vaadanud samasuguse imetleva kutsikapilguga nagu Julia teda praegu vaatas. Nad moodustasid võimuahela: Sid, Angie, Max ja Kris. Ding-dong, kuningas on surnud... Järelikult pidi valitsuskepp edasi minema, aga kellele? Kas Angie'le kui Sidi õele või Krisile kui tema ainsale järeltulijale? Narrist kuningaks. 

"Ma pean Krisile helistama," ütles Max Päikesetõusule. "Sid oli tema isa."

"Tee, mida sa õigeks pead," vastas Päikesetõus. "Telefon on sinu käes."

"Ah jaa, on muidugi," taipas Max ning läks kaugemale, et telefonikõnet teha.

Kris oli juba sama päeva pärastlõunal oma bussi tagasi saanud. Kuigi Miikael lubas alguses pikemat ooteaega, avastas Kris koeratüdrukut töökotta tagasi viies, et bussi tagaosa oli jälle sirge. Ainult poolt lille ja lihasööjaid polnud endiselt. Nende asemel laiutas hele laik, kuhu oli alati võimalik midagi uut peale joonistada. 

Viies oma asju bussist lossi, tundis Kris, kuidas telefon taskus vibreeris. Ta ei saanud vastu võtta, sest hoidis ühes käes voodipesu ja teises korvi esmaabivahenditega. Isegi vanduda ei saanud, sest hambus rippus kott näomaalinguvärvide ja pintslitega. Kris kiirendas sammu, jooksis lossitrepist üles ja pani pambud ukse ette maha. Nähes telefoni ekraanil vastamata kõnet Päikesetõusult, kortsutas Kris kulmu. Tavaliselt see tüüp talle ei helistanud. Polnud nagu midagi tähtsat öelda. Järelikult pidi helistajaks olema Max, sest tal polnud oma telefoni. 

Kris helistas tagasi. Pärast kõne lõpetamist vajus ta trepi peale, bussist toodud asjade kõrvale istuma. Teda ei heidutanud Sidi järjekordne suremine. Meelehärmi põhjustas see, et Kris ei jõudnudki Sidi käest oma ema kohta infot küsida. Ei nime ega vanust. Isegi mitte vana fotot. Ta lükkas seda vestlust kogu aeg edasi, sest muud argitoimetused tundusid tähtsamatena. Nüüd oli juba liiga hilja. Polnud enam kellegi käest küsida. Või siiski - võib-olla oskas Angie midagi rääkida. Iseasi, kas tal oli selleks tahtmist. Angie puhul võis harva kuulda midagi peale sõimu ja lõputu hala. 

Kompsud seisid trepi peal hunnikus ja taevasse kogunenud pilvedest hakkas peenikest vihma piserdama. Kris tõstis pakid ja korvi kiiresti üle ukse esikusse ning jooksis trepist alla. Istunud bussi rooli taha, vaatas ta kella. Paar tundi oli veel aega, enne kui ta pidanuks Lily ja Ella lasteaiast koju tooma. Piisavalt, et minna ning kadunuke üle vaadata.