177. Koeratüdruk ja kommid

Varahommikul, kohe pärast Lily ja Ella lasteaeda viimist, sõitis Kris Inglisilma töökoja ette. Süda kiiresti löömas ja pihupesad higised, puges ta pooleldi üles tõstetud rullukse alt sisse. Kris polnud pärast väljakolimist Inglisilmaga kordagi kohtunud. Mälestused jooksid filmina silmade eest läbi ja sügaval sisimas pitsitas pisike kahetsusekübe. Ta armastas Lily't väga ning tahtis kindlasti tema juurde jääda, aga Inglisilma hull pesakond oli jõudnud ennast aja jooksul, mis koos elatud sai, Krisi südamesse sisse kirjutada. Nad elasid seal nagu puuküürnikud, ilma vähimagi kavatsuseta välja kolida.

Sealt ta tuligi, seljas õlised tunked ja pea ümber seotud ebamäärase värviga kalts, mille alt rippusid välja üksikud heledad juuksesalgud. Inglisilma kannul hiilis arglikult Agnes. Miks laps tööle kaasa oli võetud? Inglisilm ei lubanud kunagi kedagi peale Miikaeli autoremonditöökotta. Seda peamiselt laste endi ohutuse huvides. Midagi oli valesti.

"Hommikut, Kris!" tervitas Inglisilm tulijat reipalt. "Suutsid jälle oma bussi ära lõhkuda?" Nüüd oli asi selge - see naisolend, kes Inglisilma moodi välja nägi, polnud kohe kindlasti Inglisilm, sest õige eksemplar oleks Krisi palju krõbedamate väljenditega kostitanud. 

"Kiss!" hüüdis Agnes ning haaras Krisi jala ümbert kinni. 

"Hommik jah, Rotipoiss," vastas Kris tüdrukutirtsu pead silitades. "Kas Inglisilm on ikka veel haige?" 

"Haiglas," vastas Rotipoiss. Teda ei üllatanud põrmugi, et Kris ta kohe ära tundis. Teineteist nii kaua teades oli see igati loogiline. "Miikael teeb tema eest tööd ja mina kantseldan Agnest, sest ta on natuke liimist lahti pärast seda, kui arstid Inglisilma ära viisid." Ta vaatas selja taha ning hüüdis: "Miikael! On sul hetk aega?"

Miikael ilmus üles tõstetud auto kere alt nähtavale ning tervitas Krisi napisõnaliselt. 

"Kas sa saaksid tema bussi vahele võtta?" küsis Rotipoiss. "Palun?"

Hinnanud bussi kahjusid pilguga, kehitas Miikael õlgu. "Ülehomseks saan valmis. Mitte varem. Kas keegi sõitis sulle tagant sisse?"

"Jah, laternapost," vastas Kris. "Suur tänu sulle! Esita kindlasti arve. Ma maksan kohe, kui mul jälle tööd juurde tuleb."

"Mis su tööga juhtus?" küsis Rotipoiss. "Kas panid kohviku põlema?" 

"Mingi viirus niitis lapsed maha," vastas Kris. "Olge valmis, küll see teieni ka jõuab. Ja meieni samuti. Kui Ella midagi lasteaiast kaasa ei too, teeb seda Lily."

Agnes ei kavatsenudki Krisist lahti lasta. "Kuule, äkki saad ta võtta?" palus Rotipoiss. "Siin on suured masinad ja..."

"Saan ikka," vastas Kris. "Ma viin ta haiglasse emmet vaatama."

"Aitäh sulle," ütles Rotipoiss südamest ohates. Lastega koos veedetud nädalavahetus oli teda tõsiselt kurnanud. "Olen elu lõpuni tänulik."

"Tee mu buss korda. Tänu eest ei saa tänapäeval midagi," vastas Kris ja võttis lapse sülle. "Õhtul näeme!"

Inglisilma polnud lihtne leida. Saanud valvelauast algsed juhised, eksles Kris koos Agnesega mööda pikki koridore. Tüdruk tundus juba teadvat, kuhu minna. "Emme haige, emme haige," kordas ta vahet pidamata. Keset haiglakoridori potsatas tüdruk maha istuma ning sügas varbaga kõrvatagust. Kui Agnes üritas nurga juures jalga tõstma hakata, tegi Kris lapsele kiire pissipeatuse selleks ettenähtud kohas. Et see koeraperiood just nüüd algama pidi... kirus Kris mõttes. Õnneks oli haiglas vähe rahvast ja kedagi ei tundunud Agnese imelik käitumine eriti huvitavat. 

Pärast pikki otsinguid jõudsid nad lõpuks õige ukseni. Inglisilm lamas üksi kahekohalises palatis. 

"Emme haige!" röögatas Agnes ning jooksis voodi juurde, mille servast üle vaatamiseks pidi ta kikivarvule tõusma. Kris tõstis ta üles istuma ning manitses last tasa olema. Inglisilm avas vaevaliselt silmad. Ta oli rohtudest uimane, kuid Krisi nähes tekkis Inglisilma näole siiras jällenägemisrõõm. "Sa tulid!" hõiskas ta. "Te tulite!"

Agnes vajus emale kaela ja pigistas nii kõvasti kui suutis. Alles siis, kui Inglisilm köhima hakkas, lõdvenes haare natuke, aga mitte piisavalt, et Inglisilm vabalt hingata saaks.

"Ma tõin sulle natuke magusat" ütles Kris ning pani karbi voodi kõrvale kapi peale. "Kas sa tohid ikka midagi peale haiglatoidu süüa?"

"Kommi!" hõiskas Agnes ja lasi Ingisilmast lahti. Hinganud sisse sügava sõõmu värsket õhku, sirutas Inglisilm käe sahtli poole ja tõmbas selle lahti. Sahtel oli ääreni maiustusi täis.

"Rotipoiss nuumab mind iga päev," seletas ta. "Püüab meelitada, et ma teda välja ei viskaks. Tõbrik selline. Täinahk." Kris nägi, et Inglisilm ei mõelnud seda tõsiselt, aga uhkus ei lubanud tal nii lihtsalt andeks anda.

"Ma tean, mida Rotipoiss tegi," vastas Kris. "Ta käis minu juures pihil."

"Ma oleksin su asemel ta põlema pannud," kommenteeris Inglisilm ning pühkis tekinurgaga Agnese näolt šokolaadi. "Nad vahetavad siin iga päev voodipesu," põhjendas ta Krisi mõtteid kuuldes. "Ise oled veel hullem põrsas, ma mäletan küll."

"Põõ-sas," kordas Agnes ja sirutas pruuniplekilise käe uue kommi järele. 

"Kuidas sul läinud on?" küsis Inglisilm. "Kuulsin, et elate nüüd lausa lossis."

"Me peame seda valvama järgmise turismihooajani," vastas Kris. "Loss kuulub mu bossile."

"Saad kevadeni kuningas olla," lausus Inglisilm kibedalt muiates. Kris sai narrist kuningaks, kuid tema oli ikka sama vaene edasi ning jagas oma viletsat hurtsikut inimroti, lastekarja ja prussakatega. 

"Ma olen rõõmus, et sul hästi läheb," ütles ta.

"Sa valetad inimesele, kes näeb su mõtteid," sõnas Kris ning pani oma käe Inglisilma kahvatule käele. "Kui sul peaks abi vaja minema, siis..."

"Jah," vastas Inglisilm. "Saan aru, et sul on parimad kavatsused, aga soovitaksin enne kodus naisega nõu pidada. Ma ju tean, mida ta tunneb. Ta hakkaks kindlasti üle mõtlema ja igasuguseid asju kahtlustama."

"Kas mu buss ikka tohib su töökojas olla?" küsis Kris hädiselt naeratades. "Täna hommikul tõin, vajas natuke parandamist..."

Inglisilm pööritas dramaatiliselt silmi. "Jälle!"

"Mina pole süüdi. Laternapost ei vaadanud ette. Jooksis bussile tagant sisse ning sõi lihasööjad koos poole lillega ära," kirjeldas Kris oma jutule ilmekalt kätega kaasa vehkides. Agnes üritas teda jäljendada ja oleks peaaegu voodilt alla pudenenud. 

"Post ei saanudki liikluseeskirjade eiramise eest trahvi," vastas Inglisilm naerdes, kuid tema silmad läikisid reetlikult. "Kui Miikael nõus on, las nokitseb siis."

"Ma tõesti tasun seekord," lubas Kris. "Muidu hakkad veel arvama, et kasutan meie vana tutvust ära oma bussi remontimiseks."

"Vana tutvus..." kordas Inglisilm. Nii seda siis nimetatigi. Mitte millekski enamaks, kui ainult vanaks tutvuseks.

"Lõpeta. Sa ju tead," lausus Kris vaikselt. "Teie mõlemad olete mulle tähtsad, sest te olete üks ja sama inimene. Kui Rotipoiss poleks teinud seda, mida ta tegi, siis..."

"Siis oleksid sa ise läinud," lõpetas Inglisilm lause. "Las olla. Ole õnnelik ning ära tunne selle pärast süüd. Me saame hakkama. Küll ma sulle teada annan, kui lastele klouni vajan. Teist sinutaolist lollakat pole lihtne leida."

"Sa juba leidsid. Mängib praegu töökojas lolli, sest autosid parandada ta ju ei oska. Kohe näha, et minu käe all üles kasvanud," vastas Kris püsti tõustes. "Me peame liikuma hakkama. Lähme vaatama, kas poisid on juba töökoja koos minu bussiga maha lammutanud." Kris võttis Agnese sülle ja lisas: "Muide, Inglisilm, ära palun ole Rotipoisi vastu nii karm. Ta tõesti hoolib sinust, väga palju."

"Ei taa-haa," vaidles Agnes äraminekule vastu, kuid rahunes lõpuks, kui Inglisilm talle sahtlist kommikoti kaasa andis. Kris ei soovinud Rotipoisi nahas olla, kui ta pidi õhtul suhkrut täis topitud põngerjaga tegelema. Lausa kahju hakkas.