176. Rohelised valvurid

"Andis sul alles joosta," lausus Päikesetõus viimaks kiriku juurde kohale jõudes. Ta oli Maxi autosse pakkinud nii loomad kui telgi, sest Maxi hädakutsungeid arvestades võis juba arvestada, et probleemi lahendamiseks kulus aega. 

"Läbi metsa tulles polnudki nii pikk maa," vastas Max ning osutas kirikule. "Sinu töö?"

"Ei ja jah," vastas Päikesetõus mõtlikult taimi silmitsedes. "Need pole minu tehtud, aga ma põhjustasin nende tekkimise."

Max vahtis sõpra tühja pilguga. Ta polnud eelmisest šokist veel päriselt toibunud ning mõistukõnest arusaamine käis praegu üle jõu.

"See tähendab mida?" küsis Max.

"See tähendab seda, et Angie julges lõpuks ometi oma võimet kasutada, kuid läks natuke hoogu," vastas Päikesetõus. Samal ajal väänlesid ja susisesid rohelised väädid nagu hiiglaslikud maod. Max arvas, et kuulis mõnda neist väga vaikselt sisisemas. Päikesetõus kõndis taimedele lähemale, ümisedes omaette tundmatu kõlaga meloodiat. Hambuliste suudega õied tõmbusid tagasi ja vajusid longu. Rohelus hakkas kiriku ümbert tasapisi taanduma ning peagi võis juba aimata ukse ja akende ähmaseid piirjooni. 

"Angie tundis mu ära. Me peame nüüd natuke ootama. Tagasitõmbumine võtab aega," ütles Päikesetõus piipu põuetaskust välja otsides. "Lähen jalutan Bobi. Lily tahab ka vist ennast natuke sirutada."

Lily nime mainimine ajas Maxile külmajudinad peale. Ta kaalus tõsiselt kassile uue nime panemist. 

"Pane kassi nimeks Julia," soovitas Päikesetõus. Ta suutis Maxi mõtteid õhust kinni püüda nagu raadiolaineid.

"Mine perse!" hüüdis Max südametäiega. Jõudnud auto juurde, lasi ta kassi puurist välja, pani loomale jalutusrihma külge ning sidus seejärel rihmaotsa rooli külge, et hakata kindalaekas ringi kobades sigarette otsima. Max teadis, et Lily suitsetas salaja ning hoidis seal oma salavaru. Pärast mitmekordset katset täpselt samast nurgast sigaretipakki leida, tekkis see sinna nagu võluväel. Pakis oli järel kolm peenikest lõhnastatud sigaretti, mida enamasti suitsetasid ainult naised. Häda korral kõlbasid need küll. 

Lily keeldus Maxiga kaasa tulemast. Ta puges auto alla ning lihtsalt istus seal. Samas tundis Max, et peab korraks metsa tagasi minema. Ta oli märganud midagi, õigemini kedagi. Päikesetõusu oodates ei saanud Max ei saanud kohe vaatama minna, aga nähtu jäi hinge kripeldama. 

"Päikesetõus! Kass on auto all peidus. Ma käin kiiresti ära!" hüüdis Max ning läks joostes metsatuka poole, sest miski tema teadvuses hakkas alarmina undama ja käskis kiirustada.