175. Julia
Julia otsis pool aastat internetist materjali pommi ehitamise kohta, kasutades selleks oma isa tööarvutit. Nagu kõik näha võisid, osutusid neiu püüdlused edukateks. Igor ei osanud uneski aimata, kui väga tal vedas, et politseiuurijad ekspertiisi käigus tema vastu vähimatki huvi ei tundnud.
Julia oli oma peas kõik õigesti välja arvestanud. Max kolis tõesti Igori vagunisse. Tütarlaps pidi enda pikatoimelise taibuga isa selleks paar päeva mõjutama, kuid asi oli vaeva väärt. Ja siis, kui Maxist sai lõpuks ometi vaba mees, kõndis ta koos telgis elava kodutu tüübiga minema ning jättis Julia, oma suurima fänni, üksinda nutma. Sellise asja eest pidanuks eksisteerima karm karistus. Näiteks tükkideks kiskumine või tuleriidal põletamine. Maxi puhul need meetodid oma eesmärki ei saavutanud, pigem vastupidi - ta oleks nautinud kõige jõhkramaid piinu ja palunud lisa.
Endamisi vandudes ladus Julia kaardid lauale, lootes natukegi helgemat tulevikku näha. Saatan jälgis kõike toimuvat seinal rippuva pildi pealt nagu vaikiv kohtumõistja.
"Ja mida sa jõllitad, kits selline?" nähvas Julia pahaselt ning viskas rätiku pildiraamile. Ta jõudis teisest kaardireast poole välja laduda, kui riie vaikse sahinaga maha vajus. Sarviline vahtis teda pingsalt, näol üleolev muie. Julia näitas põrguvürstile keelt ning jätkas oma tegevust.
Kaardid ei näidanud midagi head. Kurbus, õnnetus, lõputu hädaorg... Surmaoht. Et päris kindel olla, otsis Julia välja kaardipanija käsiraamatu ja ajas lehekülgedel näpuga järge. Surmaoht lähedaste inimeste hulgas või kaartidelt selguse küsijale endale. See viimane väljend kõlas nagu interneti otsingumootori automaattõlge, kuid raamatu vanust vaadates oli kummaline sõnakasutus andeksantav.
"Noh, mis sa vahid? Tee nüüd midagi! Ma olen sulle juba liitrite kaupa verd ohverdanud," hüüdis Julia pimeduse isanda pildile. Kuna saatan ei suvatsenud teda ikkagi jutule võtta, rebis Julia pildi seinalt maha, lõi vastu lauaserva pooleks ja viskas prügikasti. Kolina peale kohale tulnud Ljuba piilus ukse vahelt sisse.
"Julia, mis sa logeled seal? Mine tiigrikutsikatega välja. Mul on vaja hobustega tegeleda ja su isale süüa teha," kamandas ta. Tütre näoilmet nähes Ljuba leebus.
"Ikka veel piinad end tema pärast, kullake?"
Julia ei vastanud sõnagi, kuid noogutas vaevumärgatavalt. Pisarad voolasid mööda põski alla. Lastel emal ennast lohutada, mõtles Julia enda peas välja verist kättemaksu, mis isegi surematu ära tapaks. Pidi olema ju midagi, mis Maxile mõjuks. Igaühel oli oma nõrk koht. Lüli, mis keti katkema paneb.
"Noh, mida kaardid sulle siis rääkisid?" küsis Ljuba, lootes tütre mõtteid mujale juhtida.
"Mitte midagi head," vastas Julia. "Surmaohtu näitavad."
Ljuba vaatas tõsiselt Julia nägu ning lausus: "Ma arvan, et sa peaksid kellegagi vestlema, kes sind aidata oskaks. See üksinda vagunis istumine pole su tervisele hästi mõjunud."
"Tahad mind jälle hullumajja saata?" Julia lükkas ema endast kaugemale ja taganes nii palju, kui väike ruum seda teha lubas. "Seekord see sul ei õnnestu. Ma ei lähe kuskile. Söö ise oma tablette. Mind ei saa sundida arsti juurde minema, kui ma seda ei taha. Ma tean oma õigusi! Kao välja, see on minu vagun!"
"Sa elad meie kodus. Vagun kuulub su isale!" ei andnud Ljuba nii lihtsalt alla. "Sa kas lased meil sind aidata või leiad endale uue kodu. Mine otsi oma tallipoiss üles ja elage kusagil mujal täiskasvanuelu. Mina ei ole kohustatud enam sinu eest vastutama."
"Nii et sina ajad mind samuti minema. Selline ema sa oledki. Susi sind söögu," sõnas Julia kibedalt ning läks välja rahunema. Ta tahtis sealsamas surnult maha langeda, sest mitte kellelgi polnud teda enam vaja. Nüüd ähvardati veel hullumajja ka saata. Julia oli seal juba olnud ega soovinud uuesti tagasi minna. Ta tahtis ainult mõistmist ja ootas hoolimist, tingimusteta armastust. Vanemate jaoks oli Julia nagu tööloom. Kui kasu ei toonud, siis oli kohe katki ning vajas parandamist. Oleks siis vähemalt ära kuulatud, lastud ennast tühjaks nutta...
Kurbi mõtteid mõlgutades kõndis Julia üha sügavamale metsa, vaatamata kordagi tagasi. Selleks ajaks, kui puud otsa lõppesid ja rohelise väädivõrguga kirikutorn paistma hakkas, oli tal juba otsus langetatud. Võtnud taskust filigraansete kaunistustega noa, mille käepidemele oli graveeritud rotti kägistav madu, klõpsas ta tera lahti ja surus oma randmele. Seekord kavatses Julia ohverdada iseenda verd, et pimeduse isand lõpuks ometi teda kuulda võtaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar