174. Laternapost sõi pool lille ära

Lily lausa säras õnnest, kui ta koos Ellaga lasteaiast välja astus. Kris ootas bussiga värava ees.

"Issi!" hüüdis plikatirts Krisi nähes ning tormas väravast välja, nagu polnuks nad terve igaviku teineteist näinud. Ella oli esimene, kes uut bussimaalingut märkas. Ta veeris keskendunult pildi juurde kirjutatud teksti ning hakkas kohe õiendama:

"Issi, liblikad ei saa ju närtsida! Nad pole lilled!" Viieaastase kohta oskas Ella juba üsna hästi sõnu kokku lugeda. Kirjutamisega oli palju kehvem lugu. 

"Proovi mõnda liblikat kastmata jätta. Kohe närtsib ära," vastas Kris naerdes. "Kas tuled kaasa või jääd nädalavahetuseks lasteaeda valvama? Muide, Lily, sa näed tõesti hea välja."

"Tänu sinule," vastas Lily ning kallistas Krisi kõvasti. Öösel valmis õmmeldud kleit, mis talle ideaalselt selga sobis, polnud ainus põhjus Lily õitse puhkemiseks. Lõpuks ometi tundus talle, et elu hakkas jälle paremuse poole veerema. Kõik oli hästi, üle tõsiselt pika aja.

"Issi, kas sa nägid lossis mu uut sõpra?" küsis Ella täpselt samal hetkel, kui buss sõiduteele tagurdama hakkas. 

"Mida... Oi raisk!" Suure ehmatusega oli Kris bussi vastu laternaposti tagurdanud. Ta igatses peaaegu iga päev soomustatud Lillekese järgi, mis pidas Krisi sõiduäpardustele palju paremini vastu. Kui päris aus olla, polnud Kris kunagi autokoolis käinud ja omandas juhtimisoskused iseseisvalt, pannes Lillekese soomuseid väga tõsiselt proovile. Siia maailma sattudes oli tal järsku buss koos juhiloaga. Nii ei jäänudki Krisil üle muud, kui sõita ja loota parimat.

"Kas lähen ise vaatama või..." küsis Lily ettevaatlikult. Talle tundus, et Krisi närvid olid pisut rohkem pingul kui tavaliselt. 

"Oota," vastas Kris. Ta tõusis juhiistmelt ning läks Ella juurde, kes voodil istudes rõõmsalt jalgu kõlgutas, nagu polekski midagi juhtunud. Olles ennast tütre kõrvale sättinud, küsis Kris: "Milline su sõber välja näeb?"

Ella kirjeldas täpselt samasugust tegelast, nagu ta eelmisel õhtul Lily'le oli rääkinud. 

"Ta oli kunagi paha, aga enam pole, sest teda karistati. Issi, kas sina ka karistad kedagi, kui ta pahandust teeb?"

"Mõnikord," vastas Kris. Ta mõtles endamisi, et kui kõik tema äkkvihahoos tekitatud tulekahjud avalikuks tuleksid, kannaks ta väga pikka karistust vanglamüüride vahel. "Kuidas teda karistati?" 

Ella tõmbas sõrmega ümber kaela, jäljendades poomist. Kris ei mäletanud, et tüdruk midagi sellist kusagilt näinud oleks. Neil polnud televisiooni ega arvutit ning oma telefoni ei lubanud Kris lapsel näppida. Vaevalt lasteaias poomisest räägiti või selleteemalisi mänge mängiti. Igaks juhuks tasus siiski üle küsida. 

"Lasteaias ei puua kedagi üles," vastas Ella naeru lõkerdama hakates. "Mu sõber ei käi lasteaias, ta on liiga vana. Nii umbes seitsmesaja aastane."

"Ahah..." Kris oli siis õigesti aimanud, et lossis oli mingi jama sees. Lausa mitmesaja aastane jama. Huvitav, mitu külalist ta oli jõudnud ära hirmutada? Äkki näitas ta ennast ainult lastele? Sellisel juhul poleks Erika temast teada tohtinud. Või mängisid nad samamoodi lapsepõlves koos nagu Ella praegu? Kris kujutas elavalt ette, kuidas vaim köie otsas kõlkudes väikese Erikaga juttu ajas, samal ajal kui tüdruk isa tööriistakastist pätsatud tangide ja kruvikeerajaga nukke laiali lammutas. 

Jutuajamise ajal väljas käinud Lily tuli tagasi ning teatas: "Selle bussiga ei sõida sa enam mujale kui töökotta. Nüüd võib sealt lugeda, et lilled ja liblikad närtsisid ära. Lihasööjad läksid koos poole lillega."

"Laternapost pistis nahka pool lille ja ühe lihasööja," tegi Kris Lily jutust lühikokkuvõtte. Ta arutles endamisi, kas Inglisilm võtaks nad jutule. Võis ju proovida. 

"Ma riskin trahvi saamisega ja viin ikkagi teid koju," ütles Kris. "Täna ei tasu nagunii töökoja ukse taha sõita, sest kõigil on tööpäev läbi. Hommikul lähen Inglisilmaga lepitust otsima."

"Homme on laupäev," tuletas Lily meelde. "Me peame vist nädalavahetusel ilma bussita hakkama saama."

"No siis saamegi," vastas Kris tagasi rooli taha ronides. "Tegelikult on mul Erikale paar küsimist. Ei teagi, kas helistada talle kohe või oodata veel natuke."

"Ära pinguta üle, Ella lihtsalt kujutab endale asju ette," rahustas Lily. "Temavanuste laste puhul on täiesti tavaline omada kujuteldavaid sõpru."

"Emme, mida tähendab "kujuteldav"? hüüdis Ella. Ta kohe ei osanud vanemate juttu pealt kuulamata olla. Kris ja Lily vahetasid pilke. 

"Kodus räägin," sosistas Kris süütevõtit keerates. Praegu oli tarvis keskenduda sõitmisele, et laternapostid tervet bussi nahka ei paneks.