173. Lilled ja lihasööjad

Endalegi märkamatult oli Max jõudnud kiriku juurde. Tema mäletamist mööda ei olnud see varem üleni rohelusse mattunud. Tundus, et Sidist oli saanud tõsine botaanikahuviline. Kirikule lähenedes pani Max tähele, et rohelised väädid, mis kirikut ümbritsesid, liikusid nii, nagu poleks pidanud. Ta oli täiesti kindel, et punaste õite ja suurte ümmarguste lehtedega varred vaatasid teda, oodates sobivat võimalust. 

"Päikesetõus, mida kuradit sa jälle kokku keerasid?" vandus Max endamisi ning pidas paremaks kirikust kaugemale minna. Surematu või mitte, aga need taimed hirmutasid teda. Max saatis esimese ette juhtunud harakaga sõnumi Päikesetõusu poole teele ning jäi kannatlikult ootama. 

Samal ajal joonistas Kris bussi tagaosale uut pilti. Hipilillede keskel võrsus teravate hammaste ja pika punase keelega rõõmsameelne lihasööja taim. 

"See on ju nagu koerakutsikas," kommenteeris ootamatult Krisi selja taha ilmunud Erika. "Sama lõbus ja mänguhimuline. Lausa ootab, et keegi talle midagi lõugade vahele viskaks."

Kris hingas sügavalt välja ning püüdis oma südamerütmi kontrolli alla saada. "Ära ehmata mind niimoodi, kui sa ei taha endale uut töölist otsida," hoiatas ta. "Tulid vaatama, kas loss on ikka ühes tükis?"

"Tegelikult üritasin ma sulle helistada, aga härra ei suvatsenud telefonile vastata," lausus Erika pilkavalt muiates. "Kuule, sa ei pea täna tööle tulema. Sünnipäevalaps jäi haigeks ja pidu ei toimu. Mingi pasanteeria olevat laste hulgas liikvel."

"Ära hirmuta!" kohkus Kris. "Ella võib selle lasteaiast külge haakida ja siis..."

"...siis on lossis kolm tualetti, nii et täpselt paras arv teie kõigi üheaegseks teenindamiseks," hakkas Erika naerma. "Saate muidu ilusti hakkama? Mingeid muresid ei ole?"

"Veel mitte," vastas Kris. "Kui peaks tekkima, siis ma tean, kus sa töötad ja elad. Miks sa küsid? Kas on midagi, mida ma peaksin teadma?" 

Erika teadvuses plinkiv punane tuluke tähendas millegi varjamist. Selle lossiga oli midagi valesti.

"Ära muretse," vastas Erika. "Puhka hästi ja jõudu joonistamisel!" Naine istus oma tumerohelise maasturi rooli taha ning sõitis minema, jättes Krisi murelikult bussi juurde seisma. Igasugune joonistamisisu oli kadunud, aga pooleli jätta ka ei saanud. Endamisi lauluviisi ümisedes värvis Kris taime vikerkaarevärviliseks ning kirjutas pildi juurde: "Lilled on lihasööjad ja liblikad närtsisid ära." Ta ei märganud, et lossi teise korruse akna juures seisis keegi, jälgides läbi tolmuse aknaklaasi iga tema liigutust.