172. Liblikprintsess

"See on tõesti võimas!" hüüdis Kris lossi nähes varjamatu imestusega."Kuidas te seda kõike talvel soojas hoiate?" 

"Katelde ja torudega," vastas Erika. Tema oligi Krisi ülemus - karmi olekuga naine, juuksed siilisoenguks pügatud ja seljas meheliku tegumoega riided. Paljude taskutega pükste peal rippusid arvukad tööriistad juhuks, kui kuskil oli tarvis midagi kiiresti parandada. "Ma võin sulle täpsemalt ka seletada, kui huvi pakub. Mina selle süsteemi siia ehitasin. Katelt ikka oled kütnud?" 

"Kuusteist aastat järjest," vastas Kris. "Mitte küll maja oma. Mul oli aurumootoriga soomuk."

"See siin on kahe keskküttekatlaga loss," sõnas Erika. "Põhimõte on sama. Aeg-ajalt peab kütust lisama ja silma peal hoidma, et kõik toimiks. Muidu pole nendega eriti muret. Hea lihtne."

Seni, kui Erika Krisile lossi küttelahendusi näitas, korraldas tema elukaaslane Stella Lily'le ja Ellale ekskursiooni terves lossis, alustades saalidest ja lõpetades magamistubadega. Stella oli peaaegu sama värviline kui Kris. Vikerkaarekirjud rastapatsid keerlesid tema ümber iga liigutuse juures, nii et Lily pidi temaga rääkides pilgu mujale pöörama. Muidu oleks tal silmade ees virvendama hakanud. Stella patsimeri sulas triibuliste riietega kokku, muutes ta 3D-filmi sarnaseks. Lily surus endas alla kiusatust Erika käest spetsiaalseid prille küsida, et tema kaasaga pilkkontakti luua. 

"Teie võite kasutada parempoolse lossitiiva kaht magamistuba, kööki, raamatukogu, alumise korruse vannituba, tualetti ja söögisaali," loetles Stella sõrmi ühe kaupa üles tõstes. Iga küüs oli erinevat tooni Teades, et Stella töötas DJ-na ja korraldas pidusid kitsale ringkonnale, mõistis Lily, miks Erika oli Krisi kohvikusse tööle palganud. Küllap igatses ta värve näha ka päevasel ajal, kui Stella öötöö väsimust kodus välja puhkas. 

"Ülejäänud toad on lukus ja võtmed on kabineti seina peal kapis. Juhuks, kui teil peaks vaja minema. Näiteks asub mõni elekrikilp nendes tubades. Elektrisüsteem on siin üsna kaootiline. Õnneks on meil olemas majaplaan," sädistas Stella ning embas tormakalt temast mööda jalutavat Erikat. "Minu kallis tegi selle plaani."

"Kas tädi Erika ehitas kogu lossi ise?" küsis Ella. Küsimus oli igati õigustatud, sest Stella käitumise järgi võinuks arvata, nagu oleks Erika loonud terve maailma ja pannud inimesed sinna sisse elama. 

"Tervet lossi ei ehitanud, aga üsna palju olen siin teinud küll," vastas Erika. Ta võttis pükste küljest kruvikeeraja ning pööras kinni logiseva ukselingi kruvi. "Ära siis raamatukogu põlema süüta, Ella. Raamatuid võid lugeda, kui kõik ilusti tagasi paned."

"Ei süüta," lubas Ella. "Ma olen nüüd printsess, ma elan lossis!"

Püüdes Krisi kuningana ette kujutada puhkes Erika valjusti naerma. "Jah, kullake. Sina oled pisike liblikaprintsess," vastas ta ning läks ikka veel naerdes Krisi otsima, kes oli jõudnud juba kuskile rändama minna. 

Saalitäis vaba põrandapinda lausa kutsus seda kasutama. Kris taganes paar sammu, võttis hoogu ja tegi saali ühest otsast teise joostes topeltsalto. Ta polnudki aja jooksul nii rooste läinud kui kartis. Saanud julgust juurde, kordas Kris oma etteastet. Vaikne plaksutamine ukse juures muutis ta kohmetuks ning Kris võttis valveseisangu. 

"Ma arvasin, et olen üksi," vabandas ta. "Noh, täiendad nüüd mu töögraafikut?"

"Ma teeksin seda, kui kohvikus piisavalt palju vaba ruumi oleks," vastas Erika emalikult naeratades. "Me hakkame edasi liikuma. Lubasin Stella täna tööle viia. Meil oli muidu kaks autot, aga tema oma läks katki. Muide..." Erika tuhnis mööda arvukaid pükste taskuid. "Su naisel polnud telefoni, eks ole? Stellal vedeles see sahtlis, äkki on abiks?" 

"Tänan sind," vastas Kris pakutud eset vastu võttes. Kuigi see oli vana ja väike, sai sellega vähemalt helistada ja sõnumeid saata. 

Erika nimetas Lily't tema naiseks. See oli hea tunne ja täitis Krisi hinge meeldiva soojusega. Lõpuks ometi oli tal lisaks lapsele veel keegi, keda ta võis päris enda omaks nimetada.

"Näe, võta laadija ka. SIM-kaardi pead vist ise hankima, muidu peaks kõik töötama," lisas Erika ära mineku ajal ümber pöörates ja juhtme sisse mässitud adapterit Krisi poole visates. "Tubli! Sinust võib pesapallur saada, kui sa klouni ametist ära väsid," kiitis ta nähes, kuidas Kris laadija ilma mingi pingutuseta kinni püüdis.

Õhtu oli juba hiline, kuid Kris pidi veel ühe antud lubaduse täitma. Ta ronis mööda lossi peatreppi üles, ühe kaenla all pisike õmblusmasin, teise all hõlst, millest pidi tulema kleit Lily jaoks ning hammaste vahel kotike mõne vajaliku õmblustarvikuga. 

"Sa oleksid ju võinud öelda, et ma sulle appi tuleks," pahandas Lily, nähes Kriso söögisaali sisse astumas ja kogu kraami laua peale laiali puistamas. Täna õhtul oli lootust midagi korralikumat süüa, sest Erika jättis noorpaari jaoks külmikusse korraliku toiduvaru. 

"Mul on selliseid pükse vaja nagu Erikal," vastas Kris. "Paneksin õmblusmasina ühte taskusse, joonistusploki ja pliiatsi teise ning läheksin saltosid tehes tööle. Kõik vajalik oleks minuga kaasas."

"Hakkaksid lastele kostüüme õmblema?" küsis Lily naerdes. Krisi silmad lõid särama. 

"Kuule, see pole üldse paha mõte!"

"Palun tee alustuseks minu kostüüm valmis, et mul oleks homme millegagi tööle minna," rahustas Lily oma elukaaslase entusiasmi. "Küll sa jõuad veel kõigile tüdrukutele printsessikleidid õmmelda ja iseendale ka. "

Söök oli valmis ja Lily kutsus Ellat, kuid teda polnud kusagil. Jättes Krisi õmblustööd tegema, läks Lily tüdrukut otsima. Loss oli nagu labürint, kuhu võis kergesti ära eksida. Pärast pikka kõndimist mööda lõputuid koridore kuulis Lily lõpuks Ella häält. Laps tundus kellegagi rääkivat. Raamatukokku astudes leidis Lily tüdruku keset põrandat vaiba peal istumas ja kujuteldava kaaslasega vestlemas.

"Kellega sa räägid?" küsis Lily. Ta ei näinud raamatukogus kedagi peale nende kahe. 

"Emme, kas sa siis ei näe teda?" küsis Ella. "Tema näeb sind küll, kuigi tal on kott peas. Köis on ka kaelas. Tema sõbrad on samasugused, nad magavad praegu."

"Ah nii," vastas Lily, meenutades kõiki raamatuid, mida viimasel ajal lapsele ette sai loetud. Ühtegi kummitust neis ringi ei hulkunud ja pooduid samuti mitte. Samas pidid kujuteldavad sõbrad laste puhul normaalsed olema. 

"Süüa tahad?" küsis Lily. "Issi juba ootab söögisaalis." 

"Söögisaal, just nagu muinasjutus!" hõiskas Ella ning kepsutas raamatukogust välja, nagu poleks äsjast vestlust aset leidnudki. Hinges närimas ebameeldiv eelaimus, järgnes Lily oma tütrele ja vaatas, et ta koridoride rägastikku ära ei eksiks.