171. Kes minevikku ei mäleta...

Ilm oli tuuline ja niiske. Pisikesed veepiisad lendasid tuulega vastu nägu, mõjudes jahutavalt ja värskendavalt. Max seisis sillal, toetus käsipuule ja lasi vihmal kasta seda õnnetut dressipluusi, millega ta oli viimast korda päris enda kodust välja tulnud. Pluus lõhnas nagu Julia. Igori kodus kasutati kogu pere pesu pesemiseks sama vahendit. Maxi riided käisid Igori pesumasinast läbi, nii et lõhnal oli igati loogiline seletus. 

Taas lageda taeva all elades võis kõigist kodumasinatest ainult unistada. Max igatses linnusulgedest jakki, mida ta Neljapäevana oli kandnud. Sulekuub vähemalt hoidis sooja ja pidas vett. Tagasi alguses, just nagu pärast eelmist plahvatust. Miks läks alati nii, et kui ta oma eluga kuskile jõudma hakkas, lendas kõik õhku või kukutas miski muu ta algusesse tagasi nagu lauamäng? See polnud õiglane!

Ei tea, kuidas Julia kõike oma isale esitas? Max ei suutnud möödunud kuu jooksul aset leidnud sündmustest kuigi palju meenutada. Üksikud mälestuskatked rituaalsetest ohverdustest segunesid Lily süüdistava pilguga. Mis siis tegelikult juhtus ja kas Julia oli tõepoolest nõid? Kas nad... Max väristas õlgu, mõeldes võimalusele, et tüdruk üheksa kuu pärast temalt kohustuste täitmist nõudma hakkaks. Ei, seda ei juhtunud. Ei tohtinud juhtuda. Julia oli liiga noor. Kui Maxi poeg, kes hukkus oma ema kõhus olles, oleks sündinud, siis tähistanuks temagi enda üheksateistkümnendat sünnipäeva. Rohkem ei tahtnud Max seda valu enam tunda. Ta vältis iga hinna eest võimalust, et peaks kunagi uuesti nägema, kuidas kaks tema jaoks kõige kallimat inimest on üheaegselt teise ilma saadetud jõhkraimal moel, mis üldse võimalik sai olla. Piisas juba sellest, et ta pidi Lily'st üha uuesti loobuma. Mõnes mõttes oli nii isegi raskem. Matta mõttes maha keegi, keda armastad, aga tema ilmub üha uuesti nägemusulatusse, koos sinu enda vennaga. Nii juhtus eelmises elus ja kordus nüüd. Max ja Päikesetõus olid kõndinud varahommikul mööda maanteeserva, kui lilleline buss neist mööda kihutas, tolmupilv järel. Nad isegi ei märganud teekäijaid. Hea veel, et otsa ei sõitnud. 

Seekord oli Max ise süüdi ja mõistis seda, kuid viha ja solvumine jäid ikkagi hinge närima. Miks just temaga? Selle lihtsameelse klouniga, kes oli ise veel peast laps, kuid kasvatas teiste lapsi ja tegi neid juurde. Et mängukaaslasi jätkuks. Kui Lily oleks leidnud endale normaalse mehe, siis...

"Normaalse?" Päikesetõus oli märkamatult Maxi juurde hiilinud ja toetas oma laiad käelabad vastu sillapiiret. Maxi naiselikult peenikesed sõrmed tundusid Päikesetõusu omade kõrval peenikeste ja habrastena, nagu võinuksid need kohe pooleks murduda.

"Kas sa oled enda arvates normaalne?" küsis Päikesetõus. "Ma juba kujutlen, kuidas kõik täiesti tavalised mehed on surematud ja püüavad üksteise võidu esinedes silma paista, aga keegi ei märka neid, sest nad on normaalsed."

"No igatahes mitte sellise idioodi nagu..." alustas Max valjusti ning lisas vaikselt ohates: "Nagu mina ja mu vend. Ise ma Krisi üles kasvatasin ja selliseks muutsin."

"Max, kas sa oled märganud, et maailmas on palju rohkem inimesi kui Kris ja Lily? Äkki lõpetaksid enesepiinamise ja mõtleksid mineviku meenutamise asemel sellest, mis sind ees ootab?"

Max mühatas vastuseks midagi arusaamatut ning küsis: "Millest?"

"Su maja remont edeneb jõudsalt," ütles Päikesetõus Maxile oma telefoni ulatades. Kõik Maxi kirjad, sõnumid ja kõned olid suunatud sinna. Põhimõtteliselt võinuks Päikesetõus enda telefoni Maxile anda, sest ta kasutas seda üliharva, aga Max polnud nõus. Uhkus ei lubanud tal almusi vastu võtta. Max oleks pigem varastanud endale uue telefoni.

"Nii et paari nädala pärast saab poolt maja juba kasutada," nentis Max kindlustusfirma poolt saadetud kirja lugedes. Ühtpidi oli hea, et kõik korda tehti, aga teistpidi tähendas see, et ta pidi maksma omavastutuse, mis moodustas tühise osa remondile kulunud summast, kuid omas ülisuurt tähtsust, kui pidi valima, kas osta nädala aja toiduvaru või anda raha firmale, mis hoolitses selle eest, et katus jätkuvalt pea kohal püsiks. Max ei teadnud siiani, kes tema maja hävitas. Tal oli õrn kahtlus, kuid puudusid igasugused tõendid. Julia poleks ometi midagi nii hullumeelset korraldanud, et Max talle lähemale koliks. Või siiski?

"Naised on võimelised hullumeelsusteks," kommenteeris Päikesetõus. Tema pidev targutamine hakkas juba närvidele käima. Kulmu kortsutades tõmbus Max endasse ning blokeeris oma mõtted sõbra pilgu eest. Kuradi telepaadid igal pool. Max ei suutnud niimoodi teiste mõtteid sõna-sõnalt tajuda nagu üsna suur osa eksinutest suutis. Samas tunnetas ta mõtetega kaasnevaid emotsioone ning sai sealt enda jaoks vajaliku info. Eriti hästi töötas see Lily ja Krisi puhul. 

"Mida ma selles suures majas kassiga kahekesi peale hakkan?" Max surus käed sügavale taskutesse ning jalutas telgi poole, kus loomad neid juba ootasid, hoides teineteisest mõõdukasse kaugusesse. Tegelikult ei suutnud noor Bob veel nii rahulikult oodata kui tema eelkäija. Ta siples telgivaia külge seotud rihma otsas ja niutsus peremeest nähes valjusti. 

"Tahad mängida?" küsis Päikesetõus kutsika pead silitades. Ta pakkus koerale köiejuppi, mida loom kohe rõõmsalt sikutama hakkas. Samal ajal seisis Max nõutult telgi kõrval ja mõtiskles tulevikuplaanide üle. 

"Mul oleks vist targem maja müüki panna. Saaks vähemalt laenu kaelast ära," arutles ta.

"Talvel pole telgis kuigi lõbus elada," kahtles Päikesetõus. "Siin on päris talved, mitte aastaringselt soe nagu eelmises maailmas."

"Mul poleks nagunii piisavalt raha, et suure maja kütmise eest maksta," vastas Max. "Ma ei kavatsegi uuesti sõnnikut loopima või mõnda muud lihttööd tegema hakata. Pigem istun külmas ja näljas."

"Istu siis üksi!" Päikesetõusul oli Maxi hädaldamisest mõõt täis saanud. "Ükskõik, mida ma sulle välja pakun, sa leiad ikka sada häda. Ma olen sind aidanud ja aitaksin ka edaspidi, kui sa rohkem pigutaksid selle asemel, et mul kannul käia ja rääkida, kui halvasti sul läheb." Teinud väikese pausi piibu taskust välja otsimiseks, jätkas Päikesetõus: "Kui sind huvitab, siis olin mina samuti kunagi inimene. Mul oli ka oma pere. Naine ja kaks last. Ma jäin kõigest ilma, nii et isegi telki polnud. Oli ainult suupill. Sul vähemalt on auto. Saad selle ka võlgade katteks maha müüa. Igatahes olen ma elus ja saan hakkama ilma vingumata. Usu mind, halamisest pole vähimatki abi."

Selline monoloog võttis Maxi sõnatuks. Ta jõllitas sõpra nagu ilmaimet ja püüdis teda ette kujutada pereisana. Seni oli Päikesetõus alati tundunud sootu ja jumaliku olendina. Vaba rändurina, looduse valitsejana. Kindlasti mitte inimesena. 

"Sa pole kunagi sellest rääkinud," pomises Max. "Kõik need aastad..."

"Kõik need aastad pole sa kordagi küsinud," vastas Päikesetõus ning süütas piibu. "Sa räägid alati endast. Sina oled ju staar. Inimesed käisid sinult abi palumas, kui sa voodooga tegelesid. Tegelikult ei märganud sa nende muresid, vaid nautisid austust ja imetlust, abivajajast kõrgemal seismist ja jumala mängimist. Sa oled alati ainult omakasu peal väljas olnud."

"Aga nad said ju abi," vastas Max nõutult käsi laiutades. "Mida ma siis valesti tegin?"

"Muidugi said," nõustus Päikesetõus ning vajus telgi ette istuma. Tundus, et ees oli ootamas pikem jutuajamine. "Igaüks tunneb ennast paremini pärast suure iidoliga kohtumist."

"Mitte päris igaüks," lausus Max, meenutades vagunisse nutma jäänud Juliat. Ta kahetses, et polnud tüdrukut lohutama läinud. Hoolimata kõigest meeldis Julia talle natuke rohkem, kui oleks tohtinud. Max kartis ja imetles seda tüdrukut samaaegselt. 

Päikesetõus puhus suust välja suitsujoa ning lausus: "See oli õppetund teie mõlema jaoks."

"Sina oled meil ju see kõiketeadja," ütles Max ja istus Päikesetõusu kõrvale. Hajameelselt Bobiga mängides küsis ta: "Kas Julia korraldas mu maja õhku laskmise?"

"Mitte korraldas vaid lasigi," sõnas Päikesetõus. "Ma ju ütlesin, et naised on võimelised hullumeelsusteks." 

Pärast lühikest pausi tuli Päikesetõus lagedale murega, mida ta oli juba väga kaua endaga kaasas kandnud. "Minu naine tappis meie lapsed ja iseenda."

"Püha taevas," sosistas Max. Ta poleks ealeski suutnud mõista, mis võis toimuda ühe ema peas, kes oma lastele viga teeb. Abort oli midagi muud, see ei läinud arvesse. Max suhtus raseduse katkestamisse kui hilinenud ennetusse. Aga kui lapsed olid juba ilmale toodud, hoole ja armastusega üles kasvatatud... "Miks ometi?"

"See on pikk ja keeruline lugu," vastas Päikesetõus ning jälgis pingsalt silmapiiri. Tavaliselt polnud sellel mehel tugevaid emotsioone. Ta suutis rahulikuks jääda väga keerulistes olukordades. Praegu aga möllas tema sees tõeline tornaado, ajades Maxile külmavärinad peale. Sellist Päikesetõusu polnud ta varem näinud. 

"Lühidalt kokku võttes oleksin ma pidanud õigel ajal märkama, et ta vajas abi," jätkas Päikesetõus. "Mind polnud kuigi sageli kodus. Teenisin raha, et me hästi elada saaks. Lõpuks oli seda raha tarvis ainult matuste korraldamiseks. Ma jätsin kõik maha: maja, auto ja isiklikud asjad. Võtsin koera ja suupilli ning läksin. Kohe, kui hauad olid kinni aetud. Mul polnud enam mõtet kauemaks jääda."

"Su naine keeras ära, sest sa polnud piisavalt palju pere juures?" püüdis Max kuuldud infot enda jaoks ümber sõnastada.

Päikesetõus noogutas. "Täpselt nii oligi. Minust oli väga vastutustundetu jätta vaimuhaiget naist koju koos väikeste lastega ja uskuda, et ta ilusti oma rohtusid võtab. Ma ei arvanud, et Mary millekski selliseks võimeline oleks. Ta hoolis lastest, pühendas kogu oma aja neile. Küllap selles asi oligi, et tal ei jäänud enam aega ja jõudu iseenda jaoks. Mind polnud teda aitamas. Süüdistasin ennast päris mitu aastat ja taipasin lõpuks, et mitte midagi ei muutu. Nad ei ärganud ellu. Usu, ma tõesti püüdsin. Minu võimetest jäi väheks. Nii ei jäänudki üle muud, kui olukorraga leppida ja teistmoodi edasi minna."

"Teistmoodi?" kordas Max.

"Ma olin surnud," lausus Päikesetõus. "Aga ainult natuke aega. Tagasi tulin sellisena, nagu sina mind tead. Põhimõtteliselt võis seda nimetada väga sügavaks rännakuks iseenesesse. Sa tegid seda samuti, kui maailma pea peale keerasid."

Max noogutas. Järelikult oli ta oma surematu elu jooksul lausa kaks korda surra jõudnud. Esimesel korral Lily pärast ja teisel korral Lily nimel, kuid mis kasu sellest kõigest oli? Ta läks ikka Krisiga koos minema. 

"Kas sina keerasid samuti maailma pea peale?" küsis Max.

"Ei, ainult iseenda," vastas Päikesetõus.. "Kahjuks ei ärganud keegi minu rännaku järel niimoodi ellu nagu pärast sinu ärakäimist. Mu naine ja lapsed jäid endiselt sinna, teispoolsusesse. Ootavad mind seal praegugi."

"Ma mõistan sind," lausus Max. "Mul oli kunagi sarnane lugu. Kaotasin samuti naise ja lapse. Mitte, et see teadmine sind kuidagi aitaks, aga..." 

"Ma tean. Rohkem kui sa ise," lausus Päikesetõus. Saades aru, et oli öelnud rohkem kui tohtis, tõusus ta püsti ja hakkas kutsikaga tegelema ning telgis ringi sahmima, piip suunurgas tossamas. Südame puistamine muutis Päikesetõusu liiga ettevaatamatuks. Päris kõike ei saanud ka välja rääkida. Mitte praegu, kui Maxi hing oli juba niigi tuhandeks killuks löödud.  

"Räägi!" ütles Max. Ta seisis harkisjalu telgisuu ees, käed rinnal ristatud. Aimates, et midagi head pole oodata, ei lasknud uudishimu tal siiski vait jääda. "Mida sa tead? Räägi ometi!"

"Max, ma tõesti ei taha," vastas Päikesetõus sõbrale paluvalt otsa vaadates. "See on minevik. Las jääb nii. Mine jaluta ja puhka oma aju. Mõtle millestki ilusast."

"Räägi!" kordas Max valjemini. Ta ei kavatsenudki jalutama minna. Päikesetõus ohkas alistunult. Maxiga oli mõttetu vaielda. Ta pani oma suured käed sõbra õlgadele ning palus tal istuda. Kuigi Maxile ei meeldinud käske täita, toetas ta ennast siiski kännu otsa, millel istudes Päikesetõus ennist piipu oli suitsetanud.

"Mäletad, sul olid väga keerulised ajad," alustas Päikesetõus väga ettevaatlikult sõnu valides. "Sa tarbisid tablette koos alkoholiga. Neid, mida arst sulle kunagi välja ei kirjutanud. Sa polnud päriselt sina ise. Sa kujutasid endale ette asju, mida tegelikult polnud."

"See oli pärast. Siis, kui neid polnud enam," vaidles Max.

"Max, see oli enne. Pärast ei tarbinud sa enam midagi, sest sul oli tarvis kainet mõistust, et ohjeldada Krisi paanikahooge ja toita Angie't. Sul on üks mälestus, mida sa väga sügaval peidad. Ma nägin seda siis, kui sa rännakut tegid. Kõik su meeled olid avatud nagu pildiraamat."

Aimates, kuhu Päikesetõus jutuga tüürib, hakkas Max pead raputama ja kätega vehkima, korrates: "Ei, sul pole õigus. See oli Sidi ja Angie korraldatud. Nad keerasid alati mingi sita kokku. Nad..."

"...ei teinud seda. Sina tegid!" Viimaseid sõnu lausus Päikesetõus palju valjemini kui oleks tahtnud. 

"Ei!" Max hüppas püsti ja jooksis telgist välja. Ta tormas sihitult edasi, kuni jaks otsa sai. 

Ei, mitte mina. Ma pole hull nagu Päikesetõusu endine naine. Ma pole diktaator nagu Inglisilm, kes oma lapsed surmamissioonile saatis. Ma olen oma elu jooksul inimesi tapnud, aga mitte kunagi neid, kellest hoolin. Ma ei teeks iialgi midagi sellist...

Max tundis, kuidas jõud jalgadest kadus. Ta vajus käpuli maha ning tunnetas jahedat maapinda pihkude all. Side reaalsusega, praeguses hetkes viibimine. Minevik oli ära olnud ega tulnud enam kunagi tagasi. See pidi olema uni, lihtsalt üks tühine luupainaja. Maxile kerkis silmade ette mälestuspilt, kuidas ta varahommikul võsas ärgates nägi, et tema käed ja riided olid verised. Et punakaspruuniplekilise teraga matšeete vedeles asitõendina sealsamas, käepide kaetud verest kleepuvate sõrmejälgedega - Maxi omadega. 

See ei saanud tõsi olla. Mõrvar, kes tema naise pea teiba otsa pistis ja põlluservale vaatamiseks välja pani, pidi olema keegi teine. Laps, kes jäigi sündimata, pidi olema Maxi oma. Mitte selle mehe oma, kelle pärast imetletud artist maha jäeti nagu katkine mänguasi või kasutu narts. Ajalugu kordus, kas polnud irooniline? Tookord ei olnud kogu loo põhjustajaks Maxi vend, vaid mingi suvaline tüüp, kes isegi matustele kohale ei tulnud. Tänavamuusik, kes suutis laulda ennast Maxi poolt armastatud naise südamesse ja voodisse. Maxil polnud õrna aimugi, mis temast edasi sai. Veel vähem teadis ta, miks see mees ellu jäi. Miks tema pea teiba otsas ei rippunud nagu hiiglaslik pulgakomm? Kas tal lihtsalt vedas, et sellel saatuslikul õhtul Maxi teele ei sattunud?

"Seda ei juhtunud. Ma ei teinud seda," kordas Max üha uuesti ja uuesti sõrmi sügavale mulda surudes. "Ma ei teinud seda."