169. Buss ja loss

Lasteaed asus seekord linnast väljas, endise vaimuhaigla hoones. Pärast kiiret värskendusremonti ei erinenud maja kuigivõrd tavalisest lasteaiast. Arvestades kasvandike supervõimeid, olid tugevate uste ja polsterdatud seintega palatid mõne väga erilise lapse jaoks lausa hädavajalikud. Õuealal laiuv mänguväljak ei olnud samati päris tavaline, vaid tulekindel ja eriti tugevast materjalist valmistatud. Kris võttis Ella endaga kaasa ning jättis Lily ootama. Ta tuli peagi tagasi, sest Krisi tööpäev pidi algama alles lõuna ajal. Viieaastase poisi sünnipäevapeole minekuni oli veel neli tundi aega. Tema ema jutu järgi pidid lapsele meeldima mingid uuemat sorti arvutimängukollid. 

"Sa võid alates homsest tööle minna," ütles Kris näomaalinguvärvides sorima hakates. Meigi tegemine vajas alati aega ja pühendumist. Seda ei saanud jätta viimasele minutile. Eriti veel siis, kui oli tarvis välja näha nagu tegelane, kelle kohta puudus igasugune eelnev taustainfo. Telefoni ekraanil meeleheitlikult pilte sirvides kogus Kris inspiratsiooni ja lootis parimat.

Lily oleks Krisi viimast lauset kuuldes peaaegu hommikukohvi kurku tõmmanud. "Mida sa just ütlesid? Mis tööle? Kuhu?"

"Ma rääkisin nendega. Selgitasin olukorda," jutustas Kris oma tegevust katkestamata. Tema tänast näomaalingut nähes tekkis tunne, nagu valmistuks Kris halloweeniks, mitte sünnipäevaks. 

"Need seal lasteaias teavad nüüd, et sa pole enam meedia huviorbiidis. Sa oled kõigest ühe suvalise klouni elukaaslane. Muide see suvaline kloun käib aeg-ajalt lasteaias toimuvatel üritustel lolli mängimas. Teeskle, et näed teda esimest korda. Just nagu jõuluvana, kes on tegelikult su naabrimees."

"Sa oled segane," olid ainsad sõnad, mida Lily kuuldavale tuua suutis. 

"Pole tänu väärt," vastas Kris meigipintsliga õhus elegantset liigutust tehes. "Mida iganes sinu heaks, mu kallis."

"Mul pole ju midagi selga panna," ahastas Lily. "Minu riided jäid Maxi juurde. Selle jaoks, et homme tööle minna, on mul tarvis puhtaid rõivaid. Praegu olen ma nagu läbihigistanud talumutt. Mul pole isegi sukkpükse."

"Sukkpükse mul sulle anda ei ole, aga vaata, äkki leiad midagi muud sobivat," ütles Kris riidevarna poole viibates. "Kui suurused ei sobi, saan riided sulle õhtul parajaks õmmelda."

"Sa oskad õmmelda?" Lily uuris umbusklikult Krisi rikkalikku garderoobi, mis oli kitsasse bussi osavalt sisse pressitud. 

"Mis sa arvad, kuskohast Ella saab kõik need kleidid ja särgid, mida on võimalik kanda liblikatiibadega?" küsis Kris. "Ma olen õmmelnud nii temale kui Emmale, sest Lillekesega mööda maailmalõppu rännates ei jäänud ühtegi rõivakauplust tee peale. Õmblusnõela ja niidi leidmine nõudis mõnikord väga loomingulist lähenemist, aga me saime hakkama. Praegu on palju lihtsam. Mul on õmblusmasin. Väike, kuid hädapärast kõlbab küll."

"Sa oskad jätkuvalt üllatada," ütles Lily ja tõstis välja punase hõlsti. Hea tahtmise korral võinuks sellest saada täitsa kantav kleit. 

"See sobib sulle," ütles Kris silmanurgast Lily poole piiludes. "Ma kohendan seda õhtul natuke ja sa lähed homme lasteaeda tööle nagu muinasjutu printsess."

"Peaasi, et buss südaööl kõrvitsaks ei muutuks," vastas Lily. "Meil on siin niigi vähe ruumi."

Pärastlõunaks olid Krisil juba uued uudised. 

"Meile pakutakse kodu," ütles ta voodile pikali vajudes, jube klounikostüüm endiselt seljas. 

"Kingad võetakse jalast," õiendas Lily ja hakkas Krisi jalanõusid lahti harutama.

"Minu boss," jätkas kloun häirimatult, "vajab kedagi, kes tema lossil talveperioodil silma peal hoiaks ja seda nii palju soojas hoiaks, et veetorud ära ei külmuks."

"Loss?" Lily kukkus koos Krisi jalast tõmmatud roosade kingadega istuli. Hommikul nimetas Kris teda printsessiks ja nüüd tahtis juba lossi elama viia. Selliste auguliste sokkidega, nagu need, mis tema vaatevälja jäid, poleks kõlvanud isegi lossi hobusetallis tööd teha. 

"Nojah, turistide jaoks. Rohkem nagu majutuskoht," vastas Kris. "Kas lähme õhtul vaatama?"

Pakkumine tundus liiga hea, et tõsi olla. "Miks ta seda tööd sulle pakub?" küsis Lily.

"Sest ta usaldab mind ja teab, et me elame kolmekesi bussis, kus pole vett ega vetsu."

Tühja lossi valvamine kõlas nagu õudusfilm, milles surnute hinged mahajäetud hotellis vannitoa peeglile hirmsaid sõnu kirjutasid ja inimesi peast segi ajasid. Samas polnud bussis elamine tõesti kuigi meeldiv. Eriti talvisel ajal. 

"No lähme siis," nõustus Lily. "See kõik tundub mu jaoks kuidagi kahtlane, liiga hea."

"Nagu see maja, kus meid ära süüa taheti?" mõistis Kris. "Mu boss pole inimsööja, muidu oleksin seda juba märganud."

"Kas mõni laps pole kaduma läinud? Millest teil seda punast jäätist tehaksegi?" noris Lily naljatamisi. Vastuseks ulatas Kris talle kokku kägardatud rahatähed.

"Viitsid poes käia?"

"Kütus hakkab otsa saama," sõnas Lily murelikult raha üle lugedes. "Midagi äkki jääb söögi jaoks ka."

"Ja pesemiseks. Ma pean tanklas duši all käima," lisas Kris. Tal oli õigus. Tema kohalolekut oli tõesti terves bussis lõhnast tunda. Jättes Krisi magama ja lehkama, läks Lily värske õhu kätte, bussi tankima.