168. Plats puhtaks!

*Tsitaat Kaidi Kanguri luuletusest "Ouija", kogumikust "Vaime sisse astunud" 2014

"Mis kurat siin toimub?"

Vagunisse ootamatult sisse astunud Igor ei uskunud oma silmi, kui nägi, mida tema tütar koos Maxiga korda oli saatnud. Veri nirises mööda seinu alla, põrandat kattis küünlarasva ja veresegune läga ning tema kallis tütar kõrgus nagu deemon vagunipõhja külge naelutatud Maxi kohal. 

Julia hoidis käes narmendavate kaantega raamatut, pööras lehte ja loitsis häirimatult edasi:

*me kuulume ööle

kuulume valule

tumedusest nõrkenud janule

kuulume hirmule

kuulume ängile

ahelaist köidetud sängile

aita meid!

Mitte midagi ei juhtunud. Isa ootamatust tulekust häiritud Julia lõi raamatu plaksuga kinni ning jäi Igorile jonnakalt otsa vahtima. 

"Oli asja ka või?"

"Oli küll!" käratas Igor kõuehäälel. "Tunni aja pärast olgu vagun puhas! Nii sellest sodist kui temast," ütles ta Maxi poole osutades, kes abitult sipeldes ennast vabaks rebida üritas. Sellel tüdrukul tundus olevat looma jõud. 

"Isa, ma olen täisealine. Sina mind ei käsuta!" hüüdis Julia, hakates samal ajal liiprinaelu Maxi ihust välja kangutama. 

"Kui sa nii täiskasvanu olla tahad, koli välja ja hakka oma elu elama," vastas Igor natuke vaiksemalt. "Aga enne koristad siin ära."

"Kas sa viskad mu välja?" kiljatas Julia. "Ma olen ju sinu laps!"

"Nüüd siis oled laps," osatas Igor. "Alles olid täiskasvanu. Korja see idioot ka endaga kaasa. Viimasel ajal pole teist kummastki vähimatki kasu olnud. Hobused upuvad sõnnikusse, samal ajal kui te kurat teab mida korraldate. Minge ja mängige kodu kusagil mujal, mitte minu vagunites."

"Milles mina süüdi olen?" segas Max vahele, aga Igor lõi käega ning puges uksest välja.

"Persse," vandus Julia Maxi kõrvale istuma vajudes.

"Palun lase mind vabaks," soigus Max. "Ma aitan sul koristada. Äkki rahuneb vanamees siis kiiremini maha."

"Arvad, et ta mõtleb ümber ja ei viska meid välja?" Julia tõmbas ägisedes viimase naela välja. Haavast purskus erpunane verejuga. Nagu oleks veel vähe, mida koristada 

"Mina võin ju minna, aga sina mitte," vastas Max. "Su ema ei lubaks nagunii. Igor karjugu palju tahab."

"Tegelikult on isal õigus," tunnistas Julia. Karmist nõiaplikast oli äkitselt saanud täiesti tavaline hilisteismeline. Ta kraapis õnnetult küüntega küünlarasva ega teadnud, kuskohast alustada. "Ma olen juba üheksateistkümne aastane ja elan ikka veel vanemate juures."

"Mõned elavad ka kolmekümne üheksaselt," lohutas Max, mõeldes endamisi: Ta on nii noor, alles laps veel! 

"Kuhu sa seekord mu riided panid?" küsis ta.

"Siin," ütles Julia Maxile kilekotti ulatades. "Need peaksid puhtad olema."

"Kui ma need koristamise ajaks selga panen, siis pole enam puhtad," vastas Max pükse jalga tõmmates. Särgi võis esialgu kotti jätta. Seda oli kahju määrida.

"Ma toon vett. Sina püüa küünlavaha millegagi sulatada. Näiteks fööniga. Ole ettevaatlik, et midagi põlema ei paneks," juhendas Max. Ta oli isegi natuke õnnelik selle üle, et leidis tegevust, mis aitas mõtteid mujale viia lootusetus olukorras. Ilma Lily'ta polnud enam millelgi mõtet. 

Kui Max veeämbritega tagasi tuli, märkas ta, et Julia oli oma vagunisse läinud ja keskendus koristamise asemel asjade pakkimisele. 

"Mida sa teed?" küsis Max. 

"Tulen koos sinuga," vastas Julia. "Mind ei huvita, mida mu vanemad arvavad. Ma ei kavatse kauemaks siia jääda."

"Oota nüüd..." Max pani käed Julia õlgadele ja vaatas talle silma. "Sina jääd siia. Mina lähen."

"Ei!" Julia lükkas Maxi käed enda pealt maha ja istus kohvri otsa. "Ma tulen sinuga!"

Max ei viitsinud enam kauem vaielda ja hakkas üksinda koristama. Ta tundis ennast juhtunu eest vastutavana, kuigi Julia alustas kõiki rituaale ise, ilma Maxi nõusolekuta. 

Julia mossitas veel natuke aega ning tuli viimaks appi. Neil kulus kokku neli tundi, et vagun enam-vähem elamiskõlbulikuks saada. Pärast rasket tööd vajusid nad keset tühja põrandat istuma ja Julia sättis ennast Maxile kaissu, nagu oleks seal tema ainus õige koht. Max lükkas ta väga ettevaatlikult eemale. "Mitte praegu. Sa oled väga ilus ja tore tüdruk, aga ma ei taha praegu kedagi end kõrvale. Sa ikka tead, mis eile juhtus, eks ole?"

"Su naine tõmbas minema koos kutiga, kellel on lilleline buss," vastas Julia. "Sul oli ju nagunii oma eidest kõrini. Vigises kogu aeg sinu kallal, ise rääkisid."

"Mitte kellestki ei hakata puudust tundma enne, kui ta on ära läinud," vastas Max püsti tõustes. "Mul on samuti aeg minema hakata."

"Kuhu?" küsis Julia. "Su maja on keskelt pooleks. Lähed kirikusse tagasi? Või otsid eksnaiselt lepitust?" 

"Mul on sõber telgiga ootamas," vastas Max. "Oleme palju aastaid koos ringi rännanud. Vahel on vaja olla vaba. Suhtevaba, koduvaba, kohustustest vaba..."

"Lollakas," turtsus Julia vihaselt oma kohvreid haarates ja neid enda vaguni juurde tagasi lohistama hakates. Kui Max teda aidata üritas, vaatas Julia teda nii tigeda pilguga, et see kõrvetas hinge sisse suitsevate servadega auke. "Kasi minema!" sisistas ta. "Põle põrgus! Ussidele söögiks, sigadele sõkkuda. Sada aastat õnnetut armastust. Sitta sulle söögi sisse!"

Sellise sajatuse peale puhkes Max südamest naerma. Tema reaktsioonist veel rohkem haavunud Julia viskas viimase kohvri vagunisse ja lõi ukse enda järel kinni. Vagunist oli kuulda summutatud nuttu. Max seisis nõutult keset hoovi ega teadnud, kas minna Juliat lohutama või mitte. Niimoodi teda nutma jätta oli julm, aga lohutamine oleks võinud kaasa tuua valestimõistmist ja asjatuid lootusi. Kell oli kohe saamas kaks pärastlõunal. Kass oli pidanud kogu aja alates eilsest õhtust üksi veetma. Raske südamega jättis Max tüdruku vagunisse nutma ja läks oma kassi toitma.