166. Ameerika mäed

"Ma pean sulle midagi rääkima," ütles Rotipoiss. Ta istus bussis Krisi kõrval. Sama koha peal, kus tavaliselt oli istunud Lily. Rohkem kedagi bussis polnud. Lakke olid riputatud jõululambid ja diskokuul, mis seintele värvilisi laike maalis. Bussi esiaknast paistsid lumivalged raudtee rööpad. Nad sõitsid edasi, ilma et Kris oleks pidanud rooli hoidma või pedaale vajutama. Raudtee lookles üles ja alla nagu Ameerika mäed. 

"Räägi," vastas Kris, keerutades samal ajal pihus pisikest tulepalli. Rotipoiss pööras pilgu teele ja hakkas rääkima. Sellest, mida ta tundis Inglisilma ja Krisi suhet kõrvalt vaadates. Sellest, mida ta lõpuks tegi ja kuidas Inglisilm peaaegu kohe asjast aru sai. Kuid siis oli juba liiga hilja, et midagi muuta.

"Ma leppisin eile Inglisilmaga ära. Ta palus mul tulla ja kõik patud sulle üles tunnistada," lõpetas Rotipoiss, olles siiralt imestunud, et Kris teda ikka veel põlema ei pannud. 

"Sa tegid õigesti," vastas Kris tulepalli pihkude vahel kustutades. Rotipoiss ohkas kergendatult. Ta jäi ellu! Kris pööras pead ja vaatas Rotipoissi tõsiselt. Tema silmad olid täpselt samasugused nagu Ellal hetk enne seda, kui ta midagi põlema süütas - üleni tumepruunid, ilma valge osata. Rotipoisi keha kattus külma hirmuhigiga. Midagi kohutavat oli kohe juhtumas. 

"Praegu ma saan aru, et sa tegid õigesti," jätkas Kris. "Kuu aega tagasi oleksin ma sellest teada saades sinu kondid tuhaks muutnud."

"Sa tõesti mõistad?" Raudtee tegi järsu languse ja Rotipoiss tundis, kuidas sisikond talle kurku kerkis. 

"Jah," vastas Kris. "Kuid see oli ikkagi väga alatu tegu. Kui sa poleks ennast reetnud, vihkaks Inglisilm mind siiani, täiesti ilmaasjata. Kus ma sinu arvates oma bussi parandama oleksin pidanud? Ma ei jaksaks iialgi teistes töökodades remondi eest tasuda!" Kris hingas sügavalt välja ning sirutas käed meditatsiooni asendisse. Kuna buss sõitis iseenesest, võis ta sedasorti veiderdamist endale lubada. "Kuidas Inglisilmal läheb muidu?" küsis Kris tunduvalt rahulikumal toonil. "Saab oma karjaga hakkama? Vajab abi? Ma olen endiselt olemas, kui tal midagi vaja peaks minema."

"Ta on haige. Palavik ja muud hädad. Ma aitan teda,"  vastas Rotipoiss. "Ta on endiselt sinu lahkumise pärast katki, aga küll saab üle."

"Hoia teda. Inglisilm on tegelikult hea tüdruk. Vähemalt ma tahaks uskuda, et on, kusagil sügaval sisimas..." üle Krisi näo libises sügava kurbuse vari. Inglisilm oli tema südamesse jälje jätnud. "Ära tee samu vigu, mida mina tegin."

Bussi ees lahvatasid leegid. Nad sõitsid läbi tulemere. Kuumus tungis läbi bussi seinte ja akende, põletas riideid ja nahka. 

See kõik ei saa päriselt juhtuda. Ma olen ju tulekindel! mõtles Kris ja ärkas üles. Ta oli voodist välja kukkunud ja lamas põrandal, peadpidi ööpotis, mis õhtul Ella jaoks sai valmis pandud. Õnneks oli pott tühi. Ella magas üleval, lakke riputatud võrkkiige sarnases moodustises. 

"Mis juhtus?" sosistas Lily üle voodi serva kummardudes. Krisi mahakukkumise kolin oli ta üles äratanud. Lily ulatas läbi kottpimeduse oma käe ja Kris võpatas, kui naine teda puudutas. Pimedas oli kõik teistmoodi. Palju hirmsam kui päevavalguses. 

"Sa oled ju täiesti tuline," kohkus Lily. "Kas sa jäid haigeks?"

"Ma sõitsin läbi tule," vastas Kris. "Enne seda rääkisin ma Rotipoisiga. Mulle tundus, et see juhtus päriselt. Mis ajast ta teiste inimeste unenägudes käia oskab?"

"Mida ta sulle ütles?" küsis Lily.

"Et tema tõstis mu asjad ukse taha," vastas Kris. "Ta uimastas Inglisilma ja üritas jätta muljet, nagu ma oleksin ise välja kolinud. Inglisilm sai teada, mida Rotipoiss tegi. Selle pärast ta nii väga mulle helistada ja kirjutada püüdiski. Ma tõesti ei teadnud."

Tekkis pinev vaikus, mille katkestas Lily küsimus: "Kas sa lähed nüüd Inglisilma juurde tagasi?"

"Ei!" hüüdis Kris sosinal, et last mitte üles äratada. "Me ju alles rääkisime sellest." Ta ronis tagasi voodile ja haaras Lily kõvasti kaissu. "Ma olen oma valiku teinud ja ei lähe enam kuhugi. Tegelikult lähen ikka. Lasteaeda ja tööle lähen hommikul. Aga õhtul tulen sinu juurde tagasi."

"Lasteaeda?" imestas Lily. "Kas see on jälle avatud?"

"Jah, juba kuu aega," vastas Kris. "Sa ei teadnudki?"

"Mulle pole keegi midagi öelnud," vastas Lily. Järelikult ei tahetud teda enam tagasi tööle võtta.

"Olgu..." Kris näis millegi üle mõtlevat. 

"Mida sa teha plaanid?" küsis Lily.

"Ei midagi," valetas Kris.

Selline vastus Lily'le ei meeldinud. "Pole õiglane, et sina näed minu mõtteid, aga mina sinu omasid ei näe."

"Elu polegi õiglane," vastas Kris ja suudles Lily't laubale. "Maga, hommikuni on veel natuke aega."