163. Kolmekesi edasi IV

Samal ajal, kui Kris Ellaga rääkis, vaatas Lily oma telefonile tulnud sõnumit võõralt numbrilt. Saatjaks oli Max. Kas ta laenas selle naisterahva telefoni? Luges tema sõnumeid samamoodi kui Lily omi? Või mängis ta praegu veel hurmavat mustkunstnikku ja varjas oma tegelikku iseloomu, just nagu ta Lily'ga kokku saades oli teinud? Miks Max üldse Lily'le kirjutamisega vaeva nägi, kui ta tegelikult enam ei hoolinud? 

Lily tundis endal Krisi pilku ja pani kiiresti telefoni käest. Muidugi ta oli kõiki mõtteid näinud, aga Krisi puhul ei tähendanud see süüdistamist ega nina alla hõõrumist. Ta oli mures, et Lily jälle ümber mõtleb. Kris vajas kindlustunnet. Maxi saadetud sõnumi jõllitamine ei tekitanud seda kuidagi. 

Nad sõitsid vaikides edasi. Ella joonistas peeglilaua ääres. Et paberi jaoks piisavalt ruumi tekitada, oli tarvis kõrvale lükata hunnikute viisi näomaalinguvärve, pintsleid, švamme ja muud sodi. Pisikesse bussi oli niigi raske ära mahutada klouni ja lasteaiaealist last. Nüüd pidi sinna ära mahtuma ka lapse ema. 

Ella pildid olid leekidest ja verest punased. Tal oli vaja kõik läbielatu uuesti läbi töödelda. Joonistamine mõjus Ellale rahustavalt, just nagu tema isalegi. Ta oli Krisi minikoopia, kes oli Lily'lt saanud liblikatiivad ja oma teiselt emalt Alice'ilt õblukese tüdrukukeha.

Lily keris kõrvalistujapoolse akna allapoole ja viskas äkilise randmeliigutusega oma telefoni aknast välja, enne kui Kris teda takistada jõudis.

"Sa ei kirjutanudki Maxile, et oled elus ja sinuga on kõik korras?" küsis Kris pilku teele tagasi pöörates. 

"Maxil on täiesti ükskõik," vastas Lily. 

"Siis ta poleks sulle kirjutanud," vastas Kris. 

Selline vastus ajas Lily tõeliselt vihale. "Kelle poolt sa oled? Minu või Maxi?"

"Mõlema," vastas Kris. Hoides ühe käega rooli, võttis ta oma telefoni ja hakkas pöidlaga sõnumit trükkima. 

"Mida sa teed?" küsis Lily. 

"Palun Päikesetõusul Maxile edasi öelda, et sa oled koos minuga," vastas Kris. "Mul pole selle nõiatari telefoninumbrit."

"Hulluks läksid või?" karjatas Lily. "Max lööb meid mõlemaid maha!"

"Sa ütlesid umbes minut aega tagasi, et teda ei huvita, kuidas sul läheb." Kris pani telefoni käest ja keskendus liikluse jälgimisele. Sõnum oli teele saadetud ning südametunnistus enam-vähem maha rahustatud. Ta poleks saanud ilma Maxile midagi ütlemata Lily't lihtsalt ära viia. See olnuks inimrööv.

"Jah, aga..." vaidles Lily ikka veel vastu, "see ei tähenda, et ta mind nii lihtsalt sulle loovutaks. Sa ju tead Maxi."

"Emme, issi! Miks te tülitsete?" hüüdis kogu vestlust pealt kuulanud Ella. "Kas te lähete lahku?" 

"Ei!" vastasid Kris ja Lily üheaegselt. Seekord ei saanud neid kolme enam keegi ega miski lahku viia. Isegi mitte Max.