157. Saunaõhtu

"Ma ei tule," ütles Lily. "Mine üksinda oma saunaõhtule ja võida kõiki kaardimängus."

"Me pole ammu kusagil koos käinud," oli Max pettunud. Ta tõesti lootis, et Lily ennast jälle ilusaks teeb ja tema kõrval särab nagu õnnetoov fortuuna. Midagi oleks ju ometi võinud vanadest aegadest alles jääda. See närtsinud naisterahvas, kes hommikuti enam peeglissegi ei vaadanud ja ainult enne linna minekut silmi värvis, polnud Lily, kellesse ta kunagi armus. Maxi armastatu kadus kusagile aastate ja maailmade rägastikku. Kurb, aga kahjuks tõsi. Kaunist surmatoovat vampiiri polnud enam. 

"Kuidas soovid," vastas Max ja hakkas peegli ees riietuma. Ta oli linnaskäigu ajal oma garderoobi põhjalikult täiendanud. Raha eest poleks Max seda kõike endale lubada saanud, kuid ta oli ju illusionist. Tööpäevast väsinud poemüüjatele illusioonide tekitamine oli lausa igavalt lihtne. 

Särades nagu endistel artistiaegadel, keerutas Max ennast edevalt mööda kitsast vagunit ja tegi paar piruetti. Ta tundis ennast suurepäraselt ning oli valmis publiku ette astuma. Lily jälgis teda lae alla ehitatud magamisasemelt ja silitas karvutut kassi. Kelle jaoks Max ennast niimoodi ehtis? Igori tütre? Olles endale uue fänni leidnud, puhkes Max jälle õitsele. Ta säras ja esines isegi siis, kui oli üleni õlgedega kaetud ning hais tema tulekut mitme meetri kaugusele ette kuulutas. Praegu oli Max muidugi puhas ja lõhnastatud. Ilus, karismaatiline ja pilkupüüdev artist. Lily püüdis mitte tähele panna halba eelaimust, mis kõhuõõnes külge pööras. Ta mõtles üle. Kõik oli korras. Selline käitumine oli Maxi puhul täiesti tavapärane.

"Sa näed väga hea välja, kallis," ütles Lily. Max tegi graatsilise kummarduse, kriipides saapakannaga pruuni luitunud põrandat. 

"Ma tänan sind," vastas ta. Heitnud veel viimase pilgu peeglisse, astus Max vagunist välja ning jättis Lily kassiga kahekesi nukrutsema.

Sauna eesruumi oli kogunenud kirev seltskond, kellest mõnda mäletas Max tsirkuseaegadest, kuid enamus olid tema jaoks võõrad. Julia istus teiste keskel nagu saatana naissoost kehastus. Mustaks värvitud huulte all sätendas pisikese pealuuga neet. Pikkade tumelillade küüntega sõrmed segasid kaardipakki. Need polnud tavalised mängukaardid, vaid midagi Taro kaartide sarnast. Kas ta kavatses tõesti ennustama hakata või olid süngete piltidega kaardid ainult imidži loomiseks?

"Oi, Max! Tule meie hulka!" kutsus Igor. "Vaadake, kes tuli! Meie kuulus silmamoondaja!" 

Laua ümber istujad tervitasid teda sõbraliku mõminaga ja tõstsid tervituseks õllepudelid. Ljuba ajas ennast nurka asetatud tugitoolilt püsti, kinnitas kamina ees mänginud tiigrikutsikate kaelarihmade külge jalutusrihmad ning ütles: "Hea küll, poisid, ma kobin põhku! Aeg on juba hiline." Ta viibutas Julia poole hoiatavalt sõrme: "Sina, plika, vaata ette! Ei mingeid lollusi. Said aru?" 

"Jah, emme," vastas Julia kuulekalt noogutades. Tema silmades helkis kaval säde, mis ei sobinud kuidagi kokku emale näidatud võltsvagadusega. Max tundis endas esile kerkimas halba eelaimust, aga nüüd oli juba liiga hilja ümber mõelda ja koju tagasi minna."

Nagu arvata oligi, võitis Max kaaslasi kaardimängus ja muutus alkoholi tarbides üha julgemaks. Lõpuks tundus ta üldse unustanud olevat, et tuli kaarte mängima ja kasutas neid kõikvõimalike trikkide tegemiseks. Mõned saunalised magasid juba, eesotsas Igoriga, kes oli ennast riietusruumi pingi peale pikali visanud ja norskas valjusti. 

"Mina võidan," kuulis Max kedagi ütlevat. Ta vaatas sinnapoole, kuskohast hääl oli tulnud, ja nägi Juliat, kes nurgas tugitoolil istudes teda jõllitas. "Sa pole minuga veel kaarte mänginud," ütles ta. "Mina võidan."

"Kavatsed oma ennustuskaartidega mängima hakata?" küsis Max üleolevalt muiates. 

"Ei, tavaliste kaartidega," vastas Julia. 

"Mille peale?" küsis Max. "Millest sa oleksid nõus loobuma?"

Julia pani kaardipaki lauale. "Muud pole mul praegu pakkuda."

"Mida mina nendega peale hakkan?" küsis Max üllatunult. "Ma ei oska ennustada."

"Mitte midagi, sest mina võidan," vastas Julia. "Ja kui ma olen võitnud, tuled sa koos minuga."

Max hakkas naerma ja tõstis tõrjuvalt käed üles. "Oota nüüd, ma juba olen hõivatud, tänan väga."

"Mitte selle jaoks, mida sina arvad," ei jätnud Julia jonni. "Sa oled surematu ja naudid valu. Mul on su verd vaja."

Jälle vampiir? mõtles Max. See tüdruk hakkas talle juba meeldima.

"Ohverduse jaoks," täpsustas Julia. "Kas mängime?"

"Mul ei ole su Taro kaarte tõesti vaja, aga kui sa just nõuad..." nõustus Max ohates ning alustas mängu.

Sellest, mis edasi juhtus, olid Maxil hommikul meeles ainult üksikud mälestuskatked. Igal juhul ärkas ta enne lõunat keskmise vaguni tolmusel põrandal. Kuigi seal Igori jutu järgi kedagi ei elanud, tundus vagunis päris palju asju olevat, alustades mustadest ja valgetest küünaldest ning lõpetades erinevate terariistadega, mis olid ikka veel verega määrdunud. Seinal rippus musta rätikuga kaetud pilt. Max aimas juba, kes teda läbi riide jõllitada võis. Ennast liigutades märkas Max, et ta oli ihualasti. Valged kriidijäljed olid tema kehale triibud jätnud ning põrandalt võis aimata pentagrammi ähmaseid jälgi. Kujundi igasse nurka oli asetatud üks must küünal. Max mäletas ähmaselt mingit raamatut, mida ta praegu kusagil ei näinud. Küllap oli Julia selle endaga kaasa võtnud. Riideid polnud samuti kusagil. Nii ei jäänud Maxil üle muud, kui võtta pildi peale riputatud must rätik ja see oma puusade ümber tõmmata. Sedasi poolpaljalt ta vagunist välja hiiliski, saatjaks sarvilise saatana tardunud pilk.