156. R nagu reetur!

"Emmel on praegu halb olla," sosistas Miikael Agnesele. "Tule, ma panen sulle multikaid."

"Ei taa-haa!" hüüdis Agnes ning jooksis Inglisilma juurde. Ta üritas lohutuseks ema nägu lakkuda, sest koeratüdrukul oli jälle see aeg, kus ta rohkem looma kui inimesena käitus  

"Lõpeta!" karjus Inglisilm vastikustundega enda nägu kuivaks hõürudes. Kuna ta tundus nüüd palju erksama ja elusamana, jäi Agnes rahule ning kommenteeris maitseelamust ainult ühe sõnaga: "Soolane." 

Vaevalt oli Inglisilm jõudnud tagasi pikali vajuda, soovides uinuda vähemalt sajaks aastaks nagu Okasroosike, kuid kindlasti mitte ärgata mingi nekrofiili suudluse peale, kuulis ta summutatud telefonihelinat.

"Kris!" sosistas Inglisilm paaniliselt telefoni otsides. Kahjuks pidi ta pettuma. Lasteaed teatas rõõmusõnumit, et nad on nüüd avatud uues kohas ja eksinutest laste vanemad võivad oma võsukesed sinna viia, kui kinnitavad allkirjaga, et kellelegi tõde ei avalda, millise asutusega tegelikult on tegemist. Bla-bla-blaa. Seda juttu räägiti ka eelmisel ja üle-eelmisel korral. Nad olid juba nii avalik saladus, et kogu sellel formaalsel jamal polnud mingisugust mõtet. 

"Hei, põngerjad! Te kõik lähete täna õhtul pessu ja homme lasteaeda!" röögatas Inglisilm. 

"Mina ei lähe lasteaeda!" vastas Anita. "Ma lähen sügisel kolmandasse klassi."

"Kui sa palju kobised, viin su sõimerühma," lausus Inglisilm rohkem iseendale kui tütrele. Ella oleks praeguses olukorras kindlasti mingi naljaka kommentaariga lagedale tulnud. Ilma temata oli kuidagi tühi tunne. Üle põranda sibav prussakas näis rõõmustavat Ella väljakolimise üle. Inglisilm lajatas talle esimese kättejuhtunud asjaga, milleks juhtus olema Krisi joonistusplokk. Tal vedeles neid kõikjal, nii et polnud mingi ime, kui üks neist kogemata maha jäi. Inglisilm sirvis lehti ja tundis, kuidas süda valust kokku tõmbus. Iga teise lehe peal nägi ta Lily't endale vastu vaatamas. Nii liblika kui vampiirina, mõnikord lausa haldjana. See plokk ei saanud olla vana, sest ühele lehele olid joonistatud Kuu ja Kaaren, kõrvuti nagu yin ja yang. Inglisilm leidis ainult ühe pildi pealt iseenda, Lily kõrvale joonistatuna, nagu oleks Kris neid kahte omavahel võrrelda üritanud. Tundus, et liisk langes Lily kasuks. Kris vihkas putukaid, aga armastas libliknaist ning nende ühine järeltulija sõi kärbseid ja prussakaid. Kas polnud elu vahel kummaline?

"Kõik saab korda," lausus ootamatult Inglisilma selja taha ilmunud Rotipoiss. Ehmatusest õhku hüpates tõi Inglisilm kuuldavale heleda karjatuse. Õnneks mängis telekas elutoas valjusti ja keegi lastest ei kuulnud. Närvid olid pingul nagu pillikeeled. Nähes, et tegemist oli kõigest Rotipoisiga, lükkas Inglisilm magamistoa ukse kinni, istus voodile ning lausus: "Mul on sulle kaks palvet. Kõigepealt palun ma sind, et sa mu ära kuulaksid, sest mul on tõesti väga vaja kellegagi rääkida ja sa tead, et ma pole sedatüüpi inimene, kes sõbranna juurde veini jooma läheks. Sest mul pole sõbrannasid ning ma vihkan veini. Teiseks palun sul muutuda selliseks, nagu olid eelmises elus. Ma tahan tunda, et vestlen endavanuse inimese, mitte lapsega."

Rotipoiss tegi täpselt nagu palutud. Ta kehastus tumedapäiseks teravate näojoontega noormeheks ning võttis kuulamisasendi. 

"Hakka pihta," ütles ta. 

Inglisilm rääkis kõigest, kuni üksikasjalike detailideni. Oma lapsepõlvest, esimesest armumisest, pettumistest, tapmistest, valusast kogemusest, mida seni ainult Kris teadis... Lõpuks ei jäänud enam alles ühtegi emotsiooni, ainult tühjus. 

"Miks ta ära läks?" küsis Inglisilm. "Ma tõesti püüdsin olla hea naine ja natuke vähem ebaõnnestunud ema kui ma tavaliselt olen... Mida ma valesti tegin?"

"Sa polnud Lily," vastas Rotipoiss. "Ma nägin neid kahte eile koos, jäätisekohvikus."

"Sa nägid..." Inglisilm hakkas taipama, mis eile õhtul päriselt oli juhtunud. "Sina korraldasid selle kõik? Need polnudki peavalurohud, mida ma eile õhtul sisse sõin, ega ju?"

"Ma pole milleski süüdi," valetas Rotipoiss, kuid tema halvasti varjatud mõtted rääkisid midagi muud. Inglisilm sulges silmad ja surus küüned sügavale teki sisse, kahetsedes kõike, mida Rotipoisile oli rääkinud. See tüüp vääris piinarikast surma, aga kahjuks ei saanud ta praegu, teiste laste juuresolekul, Rotipoisile kätte maksta.

"Ma nägin, kui väga sa tema pärast kannatasid ja tahtsin su piinad lõpetada. Kris oleks nagunii varem või hiljem Lily juurde tagasi läinud," selgitas Rotipoiss ja üritas Inglisilma emmata, kuid naine rabeles lahti ja sosistas: "Välja. Kohe. Enne kui ma sinu piinad igaveseks lõpetan."

Rotipoisist sai näriliste kari, kes süüdlasliku küüneklõbina saatel mööda põrandat laiali jooksis. Inglisilm virutas viimaseks jäänud rotile padjaga ning loomake lidus viiksudes liigikaaslastele järele. Olles veendunud, et ta lõpuks ometi oma toas üksinda viibib, võttis Inglisilm telefoni ja valis Krisi numbri. Kõne katkes kohe. Ta oli ära blokeeritud. Täiesti mõistetav, arvestades muljet, mis talle jääda võis. Inglisilm ei teadnud veel kõiki detaile, kuid ta jõudis Rotipoisi mälestustes märgata Krisile pühendatud kirja. Mida ta sinna kokku valetas, reetur selline? 

"Emme!" hüüdsid mitu häält üheaegselt magamistoa ukse taga. Inglisilm pühkis kiiresti silmad kuivaks, nuuskas nina ja läks vaatama, mida lapsed seekord soovisid. Elu läks endistviisi edasi, hoolimata sellest, mitu korda Inglisilma hing oli kaljult alla kuristikku visatud. 

***

I started a joke
Which started the whole world crying
But I didn't see
That the joke was on me

I started to cry
Which started the whole world laughing
Oh, if I'd only seen
That the joke was on me

ConfidentialMX – I Started A Joke ft. Becky Hanson (from Suicide Squad: The Album)