154. Rotipoisi plaan

"Tulen hiljem." Nii lakooniline sõnum polnud Krisi puhul üldse tavaline. Tavaliselt ta ikka helistas, vabandas ette ja taha ning põhjendas üksikasjalikult enda hilinemise tagamaid. Inglisilm üritas helistada, aga talle vastas ainult robothääl, teatades asjalikult: "Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljas."

"Mine..." Inglisilm tasandas häält ja tõi kuuldavale roppuse. Ta lootis, et Agnes ei kuulnud, sest pisiplikal kordas kõiki lollusi järgi nagu inimpapagoi. Inglisilmal oli selja taga kohutav päev. Kõik lapsed, isegi Miikael, käitusid nagu kurjast vaimust vaevatud. Nad karjusid, lõhkusid, tülitsesid omavahel ja kaebasid üksteise peale. 

Ja siis otsustas härra mitte koju saabuda. Inglisilm oleks tahtnud karjudes minema joosta ning jätta kogu lastemajanduse ükskõik kelle hooleks, aga selle asemel võttis ta korraga kaks peavalutabletti, jõi peale klaasitäie külma vett ning astus elutuppa, kus valitses totaalne kaos.

"Hei, te pisikesed põrgulised! Hambad puhtaks ja voodisse! Kui kähku teete, loen unejuttu!"

Muidugi ei kulgenud kõik sugugi lihtsalt, aga kui Inglisilm järsku keset tuba pikali vajus nagu surnu, jäid lapsed kohkunult vait. 

"Ta on väsinud. Jäi magama," ruttas Rotipoiss selgitama. "Te kurnasite emme täna nii ära, et ta lihtsalt ei jaksanud enam rohkem."

"Kuidas sa tead, et ta surnud pole?" küsis Anita kahtlustavalt. Ta proovis Inglisilma keha liigutada. See oli raske ja lõtv. 

"Vaadake ometi, ta hingab. Tema süda lööb," vastas Rotipoiss. "Ma viin ta voodisse. Teie minge magama."

"Äkki peaks kiirabi kutsuma," kahtles Miikael. "Nad teeksid lahkamise."

"Surnuid lahatakse, loll," ütles Anita poissi küünarnukiga müksates. "Emme pole surnud."

"Issi paneb surnud põlema," pidas Ella vajalikuks ära mainida.

"Siia? Kiirabi?" imestas Rotipoiss. "Nad kutsuvad siia sotsiaaltöötajad ning pärast istume kõik koos lastekodus, kuni mingid võõrad pered meid endi juurde orjadeks viivad." Rotipoiss käis korraks kõrvaltoas ja tuli tagasi Inglisilma teisikuna. "Nii. Täna olen mina teie ema. Marss magama!" käsutas ta. Agnes hakkas kaht emmet korraga nähes nutma. Kaaren võttis ta sülle ja lohutas. Kuu katsus veel igaks juhuks Inglisilma pulssi, enne kui magama läks. Vähemalt ta arvas, et katsus, sest koht mida ta ema kaela peal puudutas, oli täiesti vale. Kui kõik lapsed olid elutoast ära läinud, vinnas Rotipoiss Inglisilma ägisedes üle õla ning lohistas magamistuppa. Vaatepilt iseennast seljas tassivast Inglisilmast oli sama ebarealistlik kui deliiriumi unenägu.

Jätnud Inglisilma voodile puhkama, läks Rotipoiss tagasi õdede ja venna juurde ning hakkas neile raamatut ette lugema, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

Pool tundi enne südaööd polnud Kris ikka veel tagasi tulnud. Kõik lapsed peale Rotipoisi magasid sügavat und. Kui keegi oleks maja akendest möödunud, näinuks ta mööda tuba askeldavat Inglisilma. Hiilides kikivarvul, tõstis ta asju ühest kohast teise ja toppis kottidesse. Tegutseda tuli kiiresti, sest Kris võis iga hetk koju saabuda. 

Hommikul ärgates tundus Inglisilmale, nagu ta oleks eelmisel õhtul kõvasti joonud. Pea käis ringi ja sees keeras. Ta tuikus akna juurde, et värsket õhku tuppa lasta. Tühja hoovi nähes tundis Inglisilm, kuidas kõhus õõnsaks tõmbus. Ta oksendas sealsamas aknast välja ning piilus näo ette vajunud juuste vahelt, kas midagi oli vahepeal muutunud. Kahjuks mitte. Lilleline buss ei seisnud enam maja ees. Selle koha peal laius sügavate rehvijälgedega muruplats. Inglisilm tormas lastetuppa. Ella voodi oli tühi. Elutoast, vannitoast ja mujalt puudusid mõned olulised asjad - need, mis olid kuulunud Krisile. 

Kui poleks olnud kõiki neid lapsi, lõpetanuks Inglisilm sealsamas oma maise eksistentsi. Kogu tema sisemus oli valusa sahinaga kokku kukkunud nagu kaardimajake. Kuid ta ei saanud teha muud, kui suruda oma nägu kõvasti padja sisse ja karjuda, karjuda, karjuda...