150. Multifunktsionaalne Rotipoiss

"Sa oled mu emme moodi," ütles Ella ühel hommikul, kui oli jälle Inglisilma kord lapsi valvata. "Aga minu emme on ilusam kui sina. Issi joonistab teda tihti ja räägib mulle temast. Mul on kaks emmet, üks on surnud. Kas sul on ka kaks emmet?" 

Inglisilmal läks natuke aega infotulva läbitöötlemiseks. "Mul oli üks ema," vastas ta. "Ta on surnud. Mu isa on ka surnud. Alles jäin mina koos nooremate õdede ja vendadega." 

"Kas sa olid neile emme asemel?" küsis Ella.

"Täpselt," noogutas Inglisilm. "Olin neile emmeks ja issiks korraga. Selle pärast ma oskangi nii süüa teha kui autosid parandada."

"Aga minu emme teeb palju paremat sööki," lajatas Ella järgmise valusa hoobi Inglisilma ego pihta.

Kärbsesuppi keedab sulle, mõtles Inglisilm kibedusega. Ta lootis, et tüdruk ei oska ta mõtteid lugeda. 

"Kärbsesuppi pole ta teinud, aga piimasuppi tegi küll, kui me issi juures olime," vastas Ella ning keksis teleka ette multikat vaatama. Nii et tüdruk oli kõigilt oma vanematelt täiskomplekti erilisi võimeid kaasa saanud. Inglisilm tundis, et ta pea plahvatab kohe. Seekord polnud süüdi Anita, kelle suutis  inimeste ajusid õhku lasta. Põhjuseks oli kaotajaks jäämise tunne. Ükskõik kui väga Inglisilm ka ei püüdnud, jäi Lily ikkagi pühaks ikooniks, kelle poole Kris koos oma tütrega ustavalt kummmardas. Inglisilm tundis ennast hädapärase varuvariandina nagu kooreasendaja ehtsa kohvikoore asemel. Ta oli kindel, et niipea kui Lily oma mehega uuesti tülli läheb, on Kris kohe tema juures lohutust pakkumas. 

Tumepruun rott sibas mööda vaipa, vedades enda järel tabletilehte. Ta asetas rohud Inglisilma jalgade ette. Selle roti oli Rotipoiss enda kehale alles hiljuti juurde liitnud. Kuulekas loom tegi kõike, mida peremees temalt palus. Nad jagasid sama teadvust ning käskude edastamine käis lihtsalt.

"Tänan sind, kirbukott," ütles Inglisilm ja tegi loomale sõrmeotsaga pai. "Kuidas sa teadsid, et mul pea valutab?" 

Rott pilgutas kavalalt silma. Inglisilmale meenus, et Rotipoiss oli kunagi teda ennast kehastanud, kui nad koos suuremat poevargust sooritasid. Kaht täpselt ühesugust inimest oli keeruline jälgida ning segadusse ajamise tulemusena said nad päris rikkaliku saagi. "Sa said minult mõtete lugemisoskuse?" taipas Inglisilm. Järelikult omandas Rotipoiss kõigi inimeste anded, keda ta kehastas. "Marss inimeseks ja räägi mulle enda oskustest! Sa oled nagu multifunktsionaalne tööriist."

Rott sibas kõrvaltuppa ja Inglisilm järgnes temale. Kui Rotipoisist jälle poiss sai, istus ta voodile ja kohendas riideid, mille sisse ta oli kiiruga kasvanud. 

"Milliseid oskusi sul vaja läheb?" küsis ta. "Põhimõtteliselt võin ma kõike teha." Rotipoiss sikutas pükste õmblusi. Need hõõrusid. Ta vihkas inimeste kehakatteid ja oleks meelsasti paljana ringi jooksnud, aga Inglisilmale see mõte millegi pärast ei meeldinud.

"Nähtamatuks muutuda? Tuld süüdata? Lennata?" Inglisilmale ei meenunud rohkem kasulikke oskusi.

"Nähtamatuse ja lendamise jaoks pean ma korraks Ella olema, " vastas Rotipoiss. "Ma pole teda veel kehastanud. Tulesüütamise oskuse sain ma Sidilt, nii et sellega pole probleemi."

Inglisilm ei uskunud oma kõrvu. "Sid süütab tuld?"

"Ta on Krisi isa," vastas Rotipoiss õlgu kehitades. "Neil on päris palju ühist."

Jah, Kris oli Inglisilmale jutustanud enda kadunud isa üles leidmisest. See kõlas uskumatuna, kuid samas oli siin jaburas maailmas kõik võimalik. Inglisilm võrdles mõttes Sidi ja Krisi. Nad olid täielikud vastandid nii välimuse kui iseloomu poolest. Mis mõttes sai neil palju ühist olla? 

"Sid hoiab ennast tagasi," seletas Rotipoiss ning hõõrus käeseljaga nina, sügades samal ajal teise käega oma jalga, et pükste tekitatud ebamugavustunnet natukegi leevendada. Kuigi tema mõistus pidi olema täiskasvanud mehe oma, ühildusid motoorne rahutus ja lapsik käitumine perfektselt kehaga, mille sees Rotipoisi hing pesitses. Ta oli suurepärane näitleja, kes oskas  igasse rolli jäägitult sisse elada. 

"Sid pole oma tulesüütamise oskust kordagi kasutanud pärast seda, kui..." Rotipoiss jäi korraks vait. "Isegi Kris ei tea seda. Ta ei mäleta."

"Pärast mida?" küsis Inglisilm. Talle ei meeldinud, kui lauseid pooleli jäeti. Eriti veel kõige põnevama koha pealt.

Rotipoiss ohkas sügavalt. Enam polnud tal saladuse avaldamise eest pääsu. "Tule vastu on immuunne ainult see vanem, kes enda erilise oskuse järeltulijale edasi andis. Kris põletas väikesena kogemata oma ema. Tuhaks, ühe hetkega. Sid ei suutnud seda talle andeks anda ning viis Krisi lastekodusse. Aga Max tõi Krisi mõne aasta pärast Sidi juurde tagasi. Nii nad siis pididki teineteisega leppima. Kui Lily ja Krisi laps sündis, püüdis Sid ära hoida ajaloo kordumist ja sulges lapse suurde akvaariumisse. Viieteistkümneks aastaks."

"Lastekauplejast sai püha mees," lausus Inglisilm põlgusega. Pärast kõike, mida Sid eelmises maailmas oli korraldanud, poleks isegi pühakuks hakkamine tema patte lunastanud.

"Mulle tundub, et tal on praegugi midagi teoksil," tunnistas Rotipoiss. "Ma saatsin ühe osa endast kirikusse luurele, aga ta jäi kadunuks. Selle pärast ma uue roti võtsingi.  Hea oli, et ta leidsin, muidu käiks ma samamoodi augulisena ringi nagu..." Rotipoiss kuulis Inglisilma mõtteid ja vedas oma näole krampliku irve. "...nagu see naine, kelle nime sa kuulda ei taha."

"Tubli poiss," kiitis Inglisilm. Rotipoiss polnudki päris loll ja teadis, milliste asjade ütlemine võis talle eluohtlikuks saada. "Nii et sa oled meil siis väike nuhk."

"Nuhkimine on mul veres," tunnistas Rotipoiss. "Mind jätkub kõikjale." 

Inglisilm vaatas teda pika pilguga. "Kas see tähendab, et ma pean oma magamistoas kõik rotiaugud üles otsima ja kinni toppima?"

"Ära muretse," lohutas Rotipoiss. "Ma võin olla uudishimulik, aga mitte pervert."

"Sa oled üheteistkümne aastane poiss, kelle keha sees on peidus minuvanune noormees," lausus Inglisilm. "Muidugi ma muretsen!"

Rotipoiss muigas nii, nagu temavanused poisid kindlasti teha ei tohiks. "Mis meie vahel eelmises maailmas juhtus, see on nüüd minevik. Saa juba üle."

"Kui sa Krisiks moondud ning ma sellest teada saan, siis tapan su väga aeglaselt ja piinarikkalt," ähvardas Inglisilm.

"Ma luban, et sa ei saa teada," vastas Rotipoiss ning puhkes valjusti naerma. "Sa oleksid pidanud ennast praegu nägema."

"Ah käi persse, mu kallis kasupoeg," vastas Inglisilm käega lüües. Justkui tellimuse peale pistis vahepeal uuesti inimlapseks muutunud koeratüdruk Agnes köögis söögilaua taga kisama, et tahab koos emmega pissile minna. Õdedel-vendadel ta ennast aidata ei lubanud ning Inglisilm sai mõjuva põhjuse piinliku vestluse lõpetamiseks ja lahkumiseks. Rotipoiss lagunes laiali ning osa temast sibas pisikeste küünte klõbinal Inglisilma magamistuppa.