148. Igori vagunid

Ümber paljaks trambitud kõnnumaa seisis neli väsinud ilmega vagunelamut. Neid kõiki kaunistasid tsirkuseteemalised maalingud. Kunagised erksad värvid olid päikese käes ammu sinakaks luitunud ja osaliselt maha kulunud. Igor osutas kõige vasakpoolsemale vagunile: "Teie omaks saab see seal."

"Kes neis ülejäänutes elavad?" küsis Max. 

"Parempoolses on minu tütar Julia ja keskmistes pole midagi peale tolmu ja rooste," vastas Igor. "Julia magab enamasti päevad maha ning hulgub öösiti ringi. Temast pole vähimatki abi."

Igor keeras vaguni ukse vandudes ja võtit lukuaugus logistades lukust lahti. Max tegi endale mõttes märkme õli hankimiseks. Vaatepilt, mis sees avanes, polnudki kõige hullem. Samas polnud seal ka midagi imetlusväärset. Max mõtles kahetsusega oma majale, millest tal midagi päästa ei õnnestunud. Nüüd tuli tal koos Lily'ga kolida urkasse, kuhu vee pidi kaevust ämbriga tooma, süüa sai teha räpasel lauapliidil, millel oli ainult üks roosteussi poolt äranäritud plaat, ning vetsus pidi käima pisikeses putkas, mis asus vagunitest natuke kaugemal tagahoovis. Magamisasemed asusid vaguni lae all. Lily hindas pilguga redelipulki ja kahtles, kas need tema raskusele vastu peavad. Lily polnud ülekaaluline, aga see redel näis olevat tehtud Maxi-suguste luukerede jaoks. Ainuke olukorraga rahule jääv olend oli kass Lily, kes ronis kohe mööda redelipulki üles ning seadis ennast lae all sisse, nagu oleks ta eluaeg seal pesitsenud.

"Kõik eluks vajalik on olemas," ütles Igor. "Lasen teil natuke olla. Tulge õhtupoole maja juurde, siis näitan teile talli ja lauta. Sauna saate ka, kui soovi on."

Maja, millelest Igor rääkis, tundus vagunitega võrreldes lausa paleena. Maxi enesetunne muutus veel kehvemaks kui enne. Kas selle nimel oligi ta kogu maailma pahupidi pööranud, et sattuda telgist konservikarpi? Tal oli ainult korraks kõik, mida oli endale ihaldanud. Ja siis lendas kõik sõna otseses mõttes vastu taevast. Keegi justkui oleks mänginud tema eluga täringumängu, kus üksainus vale vise viis uuesti algusesse tagasi. 

"Siin on koristada vaja," ütles Lily kappide sisu uurima hakates. Ise alles tõusis haigevoodist ja juba tuustib ringi, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud, mõtles Max. Neil polnud isegi kööginõusid ega puhtaid riideid. Oli ainult pangakaart, mille väärtuse kohta Max kuigi palju ei mäletanud. Mõnda aega oleks vist hakkama saanud, aga ta polnud päris kindel. Telefoni, millega kontojääki kontrollida, tal enam polnud. Lähim kauplus ja pangaautomaat asusid linnas. Max vaatas mõtlikult oma autot ja otsustas, et enne sihitult ringi sõitma hakkamist oli tarvis läbi mõelda, mida neil üldse tarvis läks. 

"Max, too mulle vett!" hüüdis Lily.

"Kuskohast ma seda sulle tooma pean?" torises Max, võttes vastikustundega vastu tolmuse ämbri. Oli saabunud aeg ümbrusega lähemalt tutvumiseks. 

"See on hobune," näitas Igor. "Siinpool on toit ja siinpool sõnnik. Paluks mitte segi ajada."

Max hoidis vägisi naeru tagasi. Tundus, et Igoril olid abilistega väga halvad kogemused. 

"Ja kus sul need kurjemad loomad on?" küsis ta, püüdes mitte tähele panna hobuse umbusklikku pilku. Ta oli nende elukatega viimati kokku puutunud arhailises kantrikülas, kus nad hädavaevu võlla tõmbamisest pääsesid. Max ei meeldinud hobustele ja Maxile ei meeldinud hobused. Tunded olid vastastikused.

"Ljuba näitab sulle kurjemaid loomi," vastas Igor. "Ega me sind kohe tiigritele söötma hakka," lisas ta endamisi muheledes. 

"Kohe mitte, natuke hiljem," vastas Max, proovides tohutusuurt hangu kahe käega liigutada. See oli raskem, kui ta oli arvanud. 

"On sul mulle mingeid tööriideid anda? Need, mis mul seljas, on viimased." Läbihigistatud dressipluus vajas hädasti pesemist ning Max oleks selle meelsasti minema visanud, aga enne oli tarvis leida asendusriided. Nende hankimiseks tuli selga panna midagi, millega kõlbas linna inimeste hulka minna. Nõiaring. "Kas ma tohin su pesumasinat kasutada?" küsis Max pärast lühikest mõttepausi. "Siis, kui sa mulle tööriided oled leidnud."

Maxil ei õnnestunud kaua anonüümseks jääda. Vastu õhtut astus parempoolsest vagunist välja unise näoga noor naisterahvas - Igori tütar Julia. Tema juuksed olid värvitud sitikmustaks, näos sätendasid hõbedased needid ning silmade all mustendasid mustad sõõrid märgina viitsimatusest enne magamaminekut meiki maha võtta. Julia haigutas laialt ja hakkas välikäimla suunas tuigerdama. Järsku kohtus tema pilk Maxiga, kes oli just mööda saatnud esimese pärastlõuna füüsilist tööd tehes ja Igori loomakasvatusega lähedalt tutvudes. Neiu silmad läksid suureks ning ta ajas kiiresti selja sirgu. "Max?" küsis ta. "Päris Max, see mustkunstnik telekast?" 

"Mina," vastas Max. Ta tegi nii elegantse kummarduse, kui tema räbaldunud väljanägemine ja riiete külge jäänud sõnnikuhais seda võimaldasid. Max vaatas neiule sügavalt silma ning võlus eikusagilt välja valge roosi. 

"Natuke valgust sinu pimedusse," ütles ta lille tütarlapsele ulatades. Seejärel jätkas Max poolelijäänud teekonda oma vaguni poole, jättes Julia keset platsi kivikujuna seisma, lill käes. Etteaste oli lõppenud ning Max tahtis nüüd üle kõige pikali visata ja magada.