146. Ülestunnistus

"Lõpuks ometi!" hüüdis Inglisilm, kui Kris viimaks koju jõudis. Ta lausa lendas välja suitsetama, jättes toas valitseva kaose Krisile lahendada. Tüdrukud olid omavahel tülli läinud, Miikael luges pakist maha valatud makarone üle ja Rotipoissi polnud nägemisulatuses nagu ikka. Kris seisis keset tuba ning hüüdis: "Kui te kohe ei lõpeta, panen ma kogu sellele kupatusele tule otsa! Vaadake siis ise, kuidas hakkama saate."

"Sa ei teeks seda," kahtles Anita. "Emme saaks su peale väga pahaseks."

"Tahate näha?" küsis Kris, tekitades pihupessa väikese tulekera. 

"Aga minule issi tuli ei mõju, sest ma oskan ka tuld teha!" ladus Ella oma tarkused lagedale.

"Sina, jahukoi, ole üldse vait!" nähvas Kuu ning Kaaren kordas tema sõnu vastupidises järjekorras. Agnes haugatas, sügas varvastega kõrvatagust ja tegi vaibale loigu. Temalt ei tasunud lähipäevadel inimlikku käitumist oodata.

"Jahukoi?" kordas Kris kulmu kortsutades. "Miks jahukoi?"

"Sest ta sõi makaronide pakist jahukoisid, kuigi on ise samasugune," kaebas Anita. "Ta on hannibal!"

"Kannibal," parandas Miikael automaatselt, katkestamata hetkekski loendamist. 

"Ma pole jahukoi!" vaidles Ella. "Issi, on ju nii, et üks minu emmedest on ööliblikas?" 

"Jah, on küll," vastas Kris, mõeldes endamisi, et tehniliselt oleks selline kooslus umbes sama tõenäoline kui sipelga ja elevandi omavaheline paljunemine. Aga näe, mis juhtus - Ella oli ilmselge tõestus sellest, et kõik võis võimalikuks saada.

"Kas teate, mis nüüd saab?" küsis ta. 

"Sa paned maja põlema," vastas Anita. "Kas ma võin enne oma jänese õue viia?"

"Me koristame selle segaduse ära," vastas Kris. Laste näod vajusid pikaks. Kui Kris nad valiku ette pani, kas magada lageda taeva all hõõguvate süte peal või puhtas kodus, otsustasid nad siiski teise variandi kasuks. 

Kell näitas juba ammu uneaega, kui maja lõpuks korda sai ja lapsed surmväsinutena vooditesse vajusid. Kuigi koeratüdruk Agnes oli koristamise juures kõige vähem aidanud, leidus temalegi rakendus. Ta pistis nahka kõik toidujäägid, mis polnud veel riknenud, kuid kellelegi jaoks enam isuäratavad ei tundunud. Tänu temale sai külmik korda. 

Lapsed magasid sügavalt ja saabunud oli vaikusehetk. Kris istus joonistusplokiga bussi katusel ning püüdis enda kõrvale asetatud laterna valgel visandada Inglisilma maja. Olles enamasti elusolendeid joonistanud, vajas sirgete joonte tegemine veidi harjutamist. Ausalt öeldes oli hurtsikul, kus Inglisilm elas, üsna vähe sirgeid jooni, nii et alustuseks sobis see ideaalselt. 

Inglisilm ronis üles Krisi kõrvale. Naisel kulus vaid hetk selleks, et ennast bussi katusele vinnata. Igapäevane remonditöökojas turnimine oli hoidnud teda heas vormis. 

"See, mis sa täna tegid, oli ime," ütles Inglisilm. "Ma pole veel kunagi varem oma lapsi koristamas näinud. Või noh, Miikael üritab vahel, aga tal kulub kõigi asjade kategoriseerimise peale jubedalt aega."

"Varem polnud neil motivatsiooni," vastas Kris. "Ma andsin päris karmi valiku - koristada või ilma koduta jääda."

"Sa poleks ju oma lubadust teoks teinud," ütles Inglisilm naerdes, kuid tema naeratus kustus, kui ta Krisi mõtteid luges.

"Sa oled püstihull," sosistas ta.

"Praegu olen istuv hull," vastas Kris. Ta joonistas maja akendesse ja katusele leegid, mis isegi ilma värvimata nägid välja jubedalt realistlikud. 

Inglisilm lasi jalgadel üle katuse serva rippuda. Ta ei kandnudki seekord saapaid. Liigutades paljaid varbaid, otsis naine jutu jätkamiseks õigeid sõnu. 

"Kris, ma pean sulle veel midagi rääkima," ütles Inglisilm närviliselt huuli närides.

"Räägi," vastas Kris ja pani ploki käest. "Nii, ma kuulan."

"Ära loe mu mõtteid!" keelas Inglisilm pilku kõrvale pöörates. "Vähemalt mitte enne, kui olen kõik ära rääkinud."

"Olgu, ma annan endast parima," lubas Kris ning lisas murelikult: "Sa hirmutad mind. Tapsid jälle kellegi ära?"

Inglisilm raputas pead. "Hullem veel," vastas ta. Ta köhatas hääle puhtaks, hingas sügavalt sisse ning alustas:

"Kris, kui kogu maailm muutus, siis sain ma endale päris oma lapsed."

Kris noogutas, saamata vähimalgi määral aru, kuhu Inglisilm jutuga jõuda tahtis. Tema teadvuse uks oli kõvasti lukus.

"Nad on tõesti minu järeltulijad, mul on selle kohta kõik dokumendid ja ma mäletan, mis juhtus laste isadega, kui nad ära läksid..." jätkas Inglisilm. "Mõni neist elab veel praegugi. Mõni mitte."

Kris neelatas valjusti. Selle naisega polnud nalja. Ta teadis seda juba varemgi, aga laste isadele vihjamine oli tõhus meeldetuletus, sest Kris sai endale pooleldi vastutahtmist paljulapselise pere isarolli. 

"Kui see kuradima elu ennast pea peale pööras," lausus Inglisilm ja tegi dramaatilise pausi, "siis jättis ta ühe olulise detaili muutmata. Tehniliselt ei saa ma kuidagi olla nende laste ema. Lapsevanem küll, aga mitte ema."

Läks hetk aega, enne kui öeldu Krisile kohale jõudis. Eelmises elus oli ta teadnud seda, et Inglisilm ei sündinud tüdrukuna. Nüüd, kui kõik oli täiesti teistmoodi, eeldas Kris, et Inglisilm muutus koos ülejäänud maailmaga. Aga ei - ta jäi endiseks. Kõik pahupidi pööranud keeristorm oli Inglisilma ja veel mõned vähesed eksinud puutumata jätnud.

Inglisilm sulges silmad, et mitte näha, kuidas Kris teda jõllitas. 

"Sa oled ikka veel siin," imestas ta silmi avades. "Polegi karjudes minema jooksnud."

"Praegu sind vaadates ei ütleks küll, et sa pole naisena sündinud," tunnistas Kris. "Ei, ma ei jookse minema. Ära karda."

"Muidugi sa ei ütleks" vastas Inglisilm. "Ma võtan iga päev tablette, mis päästavad mind habemeajamisest ja juuste väljalangemisest. Ning muudavad mu rinnad valusaks nagu imetaval emal. Ma pole küll ühtegi last rinnaga toitnud, aga kujutan ette, et naine, kelle rindade küljes beebi oma pisikeste hammastega ripub, võib sama tunda, mida mina. Igatahes langeb mul juukseid ikka. Siis, kui stress üle pea kasvama hakkab. Aga ma lohutan ennast, et see on ainult närvidest ja minust ei saa iialgi kiilakat vanameest." Inglisilm hakkas hüsteeriliselt itsitama. "Jookse, kuni sul on veel võimalus. Ma luban, et ei tapa sind ära."

"Ei jookse," vastas Kris. "Sa andsid mulle jooksmiseks loa. Nii pole üldse huvitav."

Inglisilm puhkes hüsteeriliselt naerma, muutus äkki täiesti tõsiseks ja vaatas kartlikult maja akende poole veendumaks, et tema naer lapsi üles ei ajanud. Kõik tundus olevat vaikne ja rahulik. 

"Nii et sind siis ei häiri see... asjaolu?" küsis ta ettevaatlikult silmanurgast Krisi piiludes. Selleks, et tema mõtteid lugeda, polnud Inglisilmal praegu piisavalt julgust. Kris kehitas õlgu. "Ma ei tea," vastas ta. "Vist mitte."

"Nähes sind esimest korda..." meenutas Inglisilm. "Ma oleks võinud kihla vedada selle peale, et sa oled gei. Su riietus, käitumine, kõik noh. Ja siis tutvustasid sa oma tütart. See oli üllatav."

"Sa pole esimene, kes nii on arvanud. Kindlasti ei jää ka viimaseks." Kris pani valminud joonistusele puhta lehe peale ja kinnitas pliiatsi ploki serva külge. "Mul on ainult üks kogemus sellest vallast, aga see oli väga ühepoolne ja ma ei tahaks sellest rohkem rääkida," tunnistas ta. "Sinuga juhtus sama asi. Enne seda, kui sa tulid röövretkelt tagasi ainult ühe lapsega."

Inglisilm noogutas ja hammustas huulde. Selle pärast oligi Kris teda nii hästi mõistnud ega esitanud liigseid küsimusi. "Päike loojub," ütles ta ning toetas oma pea Krisi õlale. Nad rääkisid veel kaua. Ka siis, kui kuu oli juba taevasse tõusnud ja kellaosutid varajasi hommikutunde näitama hakkasid.