145. Kiriku taga telgis

Õhtul, kui Max ja Lily olid juba kirikust välja kolinud, jõudis Kris viimaks kohale, värvikirev kostüüm seljas ja klounimaaling ikka veel näo pealt maha pesemata. Kuigi ta sõitis enda lillelise hipibussiga, mille Inglisilm alles täna hommikul töökojast tagasi oli toonud, hingeldas Kris, nagu oleks kogu tee jooksnud. Kiriku ümber ringi jalutav Päikesetõus hüüdis teda nähes: "Teda pole siin."

Kris aeglustas sammu ning küsis: "Kus ta siis on? Lily pole täna ühelegi mu sõnumile vastanud."

Päikesetõus koukis taskust välja piibu ja hakkas selle sisse tubakat toppima. "Kolis koos Maxiga tsirkusevagunisse," vastas ta oma tegevust hetkekski katkestamata. 

"Aa..." Küllap ei julgenud Lily temaga Maxi nähes suhelda või oli telefon üldse mehe käes. Või nii. Vähemalt oli Lily'ga kõik korras. Kris tundis ennast natuke nukralt, sest ta oleks tahtnud Lily'ga hüvasti jätta.

"Sa elad nüüd siin?" küsis Kris Päikesetõusu telgile osutades. "Ei läinudki Maxiga kaasa?"

"Mõnda aega elan jah," vastas Päikesetõus. "Küll ma edasi rändan, kui selleks õige aeg tuleb. Ja kui Bob on piisavalt suur, et pikemat jalutuskäiku teha."

"Bob?" imestas Kris. Ta oli alles hiljuti kuulnud juttu, et Bob hukkus, kui Maxi maja kaheks tükiks lendas. "Kas ta on elus?"

Telgist tuli välja väike kollane koerakutsikas. Päikesetõus võttis ta hellalt sülle ja näitas Krisile. "Tema nimi on Bob Kuueteistkümnes. Tegelikult on see üks ja sama koer, aga ma loendan reinkarnatsiooni kehasid."

"Oi kui nunnu!" hüüdis Kris hetkeks kõiki muresid unustades ja kutsikat silitama hakates. Idülli katkestas Angie, kes tuli kirikust väikese plastikämbriga, millele oli kaas kõvasti peale vajutatud. 

"Päikesetõus, ma tõin sulle süüa," ütles ta. Krisi poole ta isegi ei vaadanud. Kui Angie oli tagasi kirikusse läinud, vahtis Kris Päikesetõusu suurte silmadega ja küsis: "Olen ma kahe päeva jooksul väga paljust ilma jäänud?"

"Mitte millestki olulisest," vastas Päikesetõus muheledes. "Ma lihtsalt andsin ühel hommikul, kui ta mind kiriku taga telkimise eest sõimas, Angie'le kausitäie värskeid maasikaid. Pärast seda on ta nagu ümber vahetatud. Ma olen alati öelnud, et maasikate söömine mõjub tervisele hästi."

"Sul on õigus," ütles Kris ja patsutas Päikesetõusu tunnustavalt õlale. "Ära ainult teda lusikaga toitma hakka, sest kui ta sellest hoolimata ikkagi ära surema juhtub, ajab Sid sind mitu aastat järjest taga nagu marukoer."

"Aitäh, ma arvestan sellega," lubas Päikesetõus. "Kuidas sul endal vahepeal läinud on? Igasugu jutte räägitakse."

"Sa tead juba niigi," vastas Kris. "Täpselt nii ongi."

"Said naise koos lastega," lausus Päikesetõus. "Ella pole teda veel põlema pannud ja sõtta pole kedagi viidud?"

"Ella sööb põrandalt prussakaid ja on eluga rahul," vastas Kris. "Koeratüdruk pissis mu igapäevasaabastesse, nii et pean nüüd kandma klounikingi ka siis, kui ma tööl pole. Ja ta näris kõik minu sokid auguliseks. Mul on praegu Inglisilma sokid jalas. Natuke väikesed, aga hädapärast sobivad. Teised lapsed on enam-vähem. Nad vähemalt ei söö mu asju. Anita jänes näris mu telefonilaadija juhtme läbi, aga see oli mu enda süü. Poleks tohtinud vedelema jätta."

Päikesetõusu pilk langes Krisi jalgadele. Heleroosad kingad koos erkroheliste sokkidega panid silmad valutama. Samas teadis ta koeraomanikuna, et mõnikord võis tõesti ette tulla jaburaid sundolukordi. 

"Ma peangi nüüd minema," ütles Kris. Tundus, et ta polnud uude koju tagasipöördumise üle kuigi õnnelik. "Inglisilm on kogu päeva seitsmepealist karja valvanud, sest pidin päeval tööl olema. Sünnipäeval, kus viibis neliteist last. Eelnenud kolm päeva Inglisilma lapsi valvates tundusid tänase päevaga võrreldes nagu puhkus palmisaarel. Aga kui päris aus olla, tahaksin praegu istuda metsas kõrge puu otsas, kust keegi mind ei leiaks."

"Pidage siis vastu," lausus Päikesetõus sõbraliku naeratusega. Ta oli siiralt õnnelik selle üle, et kõigi nende aastate jooksul inimesena maa peal olles polnud tal veel peret luua õnnestunud. Päikesetõusu "lasteks" oli kõik muu elusloodus, peale inimeste. Sellegi puhul kehtisid teatud piirid, sest näiteks need liblikad, kes moodustasid Lily keha, olid tehniliselt osakesed inimkehast ja Päikesetõus oleks suutnud neid ravida, kuid mitte taasluua. Kõik need elluärkamised, mis universumi taasloomisega kaasnesid, olid anomaalia, mille eest Päikesetõus ei vastutanud. Aga Bob oli tema looming, tema hingeloom ja igavesti truu kaaslane. Pealegi meeldisid kutsika-Bobile Angie tehtud toidud, nii et Päikesetõus ei pidanud ülejääke kunagi ära viskama.