144. Väikemees

Lily tundis ennast hästi. Tema keha oli paranenud ja armid olid muutunud peaaegu nähtamatuks. Ta oli valmis kirikust lahkuma, kuid tal polnud kusagile minna. Katkist maja ei saanud nii lihtsalt parandada. See polnud võimatu, aga aega kulus palju rohkem, kui augulist keha ravides. Seni oli tarvis kusagil elada.

Oli varahommik. Max magas seina äärde laotatud teki peal, kass jalgade juures valvamas. Sid ja Angie viibisid kumbki oma kambrites. Rotid siblisid väsimatult generaatoris ringi. Nende uneaeg oli päeval. Praegu kestis rottide jaoks veel öö, kõige parem tegutsemisaeg. Läbi akende oli kuulda tasast suupilli häält. Päikesetõus tervitas koidukuma.

Sammastega ääristatud koridori lõpus asus veel üks tuba. Ettevaatlikult ust katsudes sai Lily aru, et see oli lukus. Sidi puhul võiski juba arvata, et ta midagi varjas. Tal oli alati mingi salajane projekt käsil. Lily ei hakanud võtit otsima ega teisi saatuslikke vigu tegema, mis Sinihabeme muinasjutus naispeategelase hukatusse viisid. Ta lihtsalt jättis ukse nii, nagu see oli. Varem või hiljem oleks ta nagunii kõigest teada saanud. Saladustel polnud kombeks kaua varjus püsida.

Telefon hakkas Lily käes värisema, andes märku saabunud sõnumitest Kris küsis, kuidas ta ennast tunneb ja kas tal on võimalik kuidagi abiks olla. Juba nii varajasel hommikutunnil üleval. Küllap ei lasknud Inglisilma pesakond tal magada. Sellega seoses meenus Lily'le töökoht lasteaias. Oli see veel alles? Pärast Maxi korraldatud vaatemängu ei julgenud enam keegi enda erilisi lapsi lasteaeda viia. Lily katsed ülemusele helistada või mõne kolleegiga ühendust võtta ei kandnud vilja. Telefon kutsus korraks ja andis siis kinnist tooni. No muidugi - Maxi naisena peeti teda reeturiks. Arvajatel oli õigus. Maxi pärast ei saanud eksinud ennast turvaliselt tunda. Nad olid nüüd avalikkuse tähelepanu keskpunktis.

Võib-olla olnuks parim lahendus koos Maxiga kuhugi mujale kolida, kus neid ei teatud? See tähendanuks omakorda Ellast eemalolekut. Lily' l ei olnud ametlikult vähimatki õigust tütart endale nõuda. Selles maailmas polnud ta ilmale toonud ühtegi last.

Muremõtete mõlgutamise katkestas kiriku peaukse roostetanud hingede kägin. Tulijaks oli tohutult pikk ja laiaõlgne mees. Puhtalt harjumusest kummardus ta sisse astudes, kuigi kiriku kõrge kaarvõlvi jaoks poleks tarvis olnud seda teha. 

"See kollase telgiga tüüp seal väljas ütles, et Max on siin," lausus tulija kohmetult. "Ma nägin tegelikult Maxi autot kiriku ees, nii et oleksin nagunii siia teda otsima tulnud."

"Tere, Igor," vastas Lily. "Ega sul saba taga polnud?" 

Igor jäi naist juhmi näoga vahtima. "Saba?" kordas ta hämmeldunult silmi pilgutades. 

"Ega keegi sind ei jälitanud?" täpsustas Lily. "Näiteks mõni klikimagnetite meister või eksinuid maa pealt pühkida sooviv maailmaparandaja?" Ta lootis, et Igor ei hakka küsima, mida tähendab sõna "klikimagnet". 

"Ma tulin üksi," vastas Igor ja sättis ennast kitsa kirikupingi peale istuma. See protsess sarnanes visuaalselt taskunoa kokkupanekule. Igori kondised põlved ulatusid talle peaaegu kulmudeni ja ta pidi pead kallutama, et üldse midagi näha.

"Siin lõhnab hästi," kommenteeris ta. Muidugi - Igor istus täpselt selle koha peal, kus Krisi taskust pudenenud lõhnaõlipudel oli katki läinud.

"Ma kutsun Maxi," ütles Lily ja pööras selja, et külaline tema naeru ei näeks. Lootusetus olukorras viibimine muutis iga pisiasja naljakaks. Igor polnud muidugi pisike ega asi... Selle mõtte peale turtsatas Lily valjusti ja tundis, et mõistus oli ta lõplikult hüljanud. 

"Hei, väikemees!" tervitas Max vana sõpra nähes. "Hakkasid minust puudust tundma?"

"Tahtsin teada, kas sul on midagi vaja," vastas Igor. "Nüüd, kui sul pole tööd ega elukohta, kulub vist igasugune abi ära."

"Mida minust räägitakse?" küsis Max. "Mul pole enam telefoni, nii et uudised on minust kauge kaarega mööda läinud."

Igor mõtles pingsalt. "Mõned peavad sind kangelaseks, teised psühhopaadiks. Umbes pooled mõlemate hulgast ei usu, et sa oled eriliste võimetega ja surematu."

"Ma pole kangelane ega surematu," vastas Max. Seda, et ta oli eriliste võimetega psühhopaat, teadis Max juba ammu. Nii vana uudise jaoks poleks tarvis olnud leheruumi raisata. Ta tahtis lisada, et nägi Igorit kunagi enda matustel ja see oli ehedaks tõestuseks tema surelikkusest, aga sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. "Abi kohta vastaksin nii, et minu majal on kindlustus, aga ma pole veel leidnud endas jõudu kogu selle jama klaarimiseks," ütles Max. "Ega sa juhuslikult ei tea, kas ma pean pangalaenu edasi maksma ka siis, kui maja, mille jaoks see laen sai võetud, on kenasti kaheks jupiks jagatud? Äkki piisaks poole summa tasumisest?"

Igoril kiilus jälle aju kinni. Tal oli keeruline mõista Maxi sarkastilist huumorit, mis ei ajanud eriti naerma. "Tahad siis minu abi või mitte?" küsis Igor. "Sinu majalaenu ma kinni maksta ei jaksa, aga saaksin teistmoodi aidata."

"Mida sa pakud?" küsis Max. 

"Ajutist peavarju," vastas Igor. "Kuni te koos naisega uuesti järje peale saate."

Max kortsutas mõtlikult kulmu. "Sinu vagunelamus?"

"Ei, mina ei ela enam vagunis, aga üürin neid välja," vastas Igor. "Sinult ma esialgu üüri ei küsiks."

Kõik tuleb ringiga tagasi, mõtles Max. Nendes tsirkusevagunites, millest Igor rääkis, oli Max elanud kuusteist aastat tagasi. Teises maailmas, teises olukorras. Kuid Igor oli sama, lihtsalt hallipäisem ja kortsulisem. Mõned endistest tsirkuseartistidest olid surnud gaasiplahvatuses, millest sai alguse Krisi rännak Rotipoisi, Emma ja lillelise soomusmasinaga. Mõned ellujäänud olid Sidi heaks tööle hakanud ja hukkusid lastekodu ülestõusus. Igor viibis samuti seal ning jäi ellu. Lisaks temale oli ellu jäänud karm hobulausujast tädi, kes suutis lisaks hobustele panna endale kuuletuma tiigrid, lõvid, karud, hundid ja Igori. Nad elasid koos juba üle kahekümne aasta. 

"Ma rääkisin Ljubaga ja ta oli nõus teid aitama," lisas Igor. "Vastutasuks ei soovi ta muud, kui natuke abi majapidamistöödel. Me kumbki pole enam noored, aga loomad tahavad kasvatamist.

"Millised loomad?" küsis Max ettevaatlikult. Talle meenus, et Ljuba oli käinud teleshow's, milles Max veel hiljuti kaasa lõi, kaasas paar poni, kes tantsisid kahe jala peal. Seda naist teades võis arvata, et ponitrikkidega laste teleka ette meelitamine oli sama, mis enesetapjalikku eluviisi harrastava Maxi puhul lihtsate illusioonide ja kaarditrikkidega esinemine. 

"Noh, meil on paar hobust, ponid, koer, kass, lehm ja kolm tiigrikutsikat, aga nad on sõbralikud nagu kassipojad," vastas Igor. Selliseid sõnu kasutasid enamasti rotveilerite omanikud, enne kui metsikud loomad mõne postiljoni tükkideks rebisid. Max polnud kindel, kas tiigri kõhtu jõudnud kehaosad talle tagasi kasvaksid. Ta kaalus kõiki teisi võimalusi ja langetas viimaks otsuse: "Olgu, me tuleme."

Krüpti sissepääsu juures seistes kogu vestlust pealt kuulanud Lily noogutas, sest Maxile vastuvaidlemine oleks tähendanud uut peretüli. Ta lihtsalt ei jaksanud enam rohkem.