143. Hommikuvaikus

Kris jõudis tagasi Inglisilma juurde varahommikul. Lapsed magasid veel ning Inglisilm nautis vaikushetke maja ees pingil istudes ja suitsetades. See oli päeva ainus aeg, kus ta enda tervist nikotiini ja tõrvaga rikkus. 
"Kus sa kondasid?" küsis Inglisilm. "Arvasin juba, et ei saagi täna tööle minna."
Kris istus Inglisilma kõrvale ja sirutas käe. "Anna mulle ka."
"Endalgi vähe," torises Inglisilm, kuid andis siiski ühe sigareti. Ta vaatas kadeduse ja vaimustusega, kuidas Kris oma sõrme tulemasinana kasutas. Kuigi ta oli seda juba korduvalt näinud, tundus Inglisilmale ikka veel iga kord, kui Kris nii tegi, et on koos tulejumala maise kehastusega. 
"Kuidas Lily'l on?" küsis Inglisilm. "Paraneb?"
"Jah, tänu sinule," vastas Kris. "Ta rääkis sellest eluveest või mis iganes sa talle andsid. Sa panid selle Sidi tagant pihta?"
"Tal polnud seda nagunii millegi olulise jaoks vaja," vastas Inglisilm. "Sina panid mu lõhnaõli pihta. Keda sa sellega elustada üritasid?"
"Ma arvan, et keegi lastest oli pudeli mulle taskusse torganud. Nüüd lõhnab kogu kirik nagu... nagu sina."
"Oo, nii armas," lausus Inglisilm. Kris ei saanud aru, kas naine tegi nalja või mõtles seda tõsiselt. 
"Sa olid Lily'ga rääkinud, tema unenäos," ütles Kris. Inglisilm pööras pea kõrvale ja puhus õhku pika suitsujoa. 
"See oli kõigest unenägu," vastas ta.
Tõepoolest, see oli ainult unenägu. Kuid eluvesi, mille Inglisilm Lily'le andis, oli olnud tõeline. Vastuteene, mida Inglisilm palus, oli samuti tõeline.
"Sa oleksid võinud kõigepealt minuga rääkida," sõnas Kris, kuid Inglisilm tõusis püsti, viskas sigareti maha ja ütles hõõguvat koni saapaninaga laiaks hõõrudes: "Ma pean minema. Töö ootab. Äkki õnnestub mul täna midagi su bussi jaoks leida."
"Inglisilm!" hüüdis Kris, enne kui hammustamise eest hoiatava tekstiga tagi silmist kaduda jõudism. Naine jäi seisma ja vaatas tagasi. 
"Palun tee mu buss korda," ütles Kris. "Mul on seda tõesti väga vaja. Ma ei lähe minema, kui sa bussi korda saad. Pargin selle siia maja ette. Et oleks koht, kus rahuneda, kui jõnglased meist üle sõidavad."
Inglisilm naeratas siira tänutundega. Ta lausa kiirgas üleni suurest rõõmust. Seejärel pööras ta selja ja läks edasi, hüpeldes nagu väike plika.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Proloog: Hammasrattad

 Te kindlasti mäletate muinasjuttu Hamelini vilepillimängijast, kes tuli eikusagilt ja kadus jäljetult. Ta viis endaga kaasa linnaelanikke kiusanud rotid ja röövis kõik lapsed, kes omal jalal kõndida suutsid. Tegelikult oli neid kaks. Mõlemad olid olemas.  See on lugu mehest, kes ei viinud lapsi endaga kaasa. Küll aga juhatas ta rotid maailma, kus neid rohkem hinnata osati. Vilepill polnud niisama muusika mängimiseks. Õigeid noote õiges järjekorras kuuldavale tuues  kadus maailmu lahutanud piir, aga ainult korraks. Piisavalt kauaks, et lahkuda, jättes pealtvaatajad hämmeldunud nägudega tühja kohta vahtima.    "Lõpuks ometi!" hüüdis hallipäine näpitsprillidega vanamees. Kõik teadsid teda Doktorina ja ei  kutsunud iialgi nimepidi. "Ma kartsin juba, et sa ei tulegi!" "Peaaegu oleksin tulemata jäänud," vastas laborisse ilmunud külaline ning lasi kaasa toodud rotid vabaks. Ta vaatas, kuidas Doktor  närilised üksteise järel puuridesse suunas. Neist...
Lisateave

125. Kloun

Jinkx Monsoon - Creep "Vaata, kloun!" Irvitused ja mõnitused olid tööle mineva Krisi jaoks nii igapäevased, et ta oleks siiralt imestanud, kui keegi poleks tema poole näpuga näidanud ja enda arvates midagi vaimukat lausunud. Teeseldes, et ei kuulnud midagi, vaatas Kris bussiaknast välja ja ootas sihtpunkti jõudmist. Mängumaa asus bussipeatusest kümne minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel, aga Kris püüdis alati natuke varem kohale jõuda. Iial ei võinud teada, mis tee peal juhtuda võis. Nagu näiteks nüüd:  "Hei, Jokker!" Bussis ilkunud noormeeste kamp tuli Krisiga samas peatuses maha. Nad kõndisid tema kannul ja üritasid asjatult Krisi tähelepanu püüda.  "Õu, kloun! Tee nalja!" Hüüdele järgnes kokku kägardatud tühi suitsupakk. See ei tabanud valusalt, aga oli alandav. Kris jäi seisma ja pööras ümber. Ta vaatas irvitajatele nii tõsiselt otsa, kui näkku maalitud naeratus seda võimaldas.  "Nalja?" kordas Kris. "Millist nalja te soovite? Palavat, t...
Lisateave

263. Kivid ja viirukid ei too kedagi tagasi

Tsirkuselaev püsis vaiksena ning artistid istusid oma kajutites. Kedagi ei huvitanud, et juba homme pidi aset leidma viimane etendus ja peaproov oli ikka veel tegemata.  Stella ei suutnud siiski kuigi kaua oma toas püsida. Ta ladus vaikselt ümisedes kristalle ja poolvääriskive ümber Regina keha, kattis kõik õhulaevas leiduvad peeglid kinni ja tossutas viirukit. Stella tundus viibivat oma turvalises mullis. Tsirkuseartistid olid igasuguseid rituaale ja muid veidrusi näinud ning suhtusid Stella asjatoimetustesse mõistvalt. Kui see tal leinaga toime tulla aitas, mis siis ikka. Laevatekile suitsetama läinud Kris võttis viimaks siiski julguse kokku ning läks Stellaga juttu ajama. Mõned küsimused vajasid vastuseid. "Kuidas sul läinud on?" küsis ta sosinal.  Stella asetas viimase viiruki seinaprakku, luges pominal midagi palve sarnast ning jäi Krisile tõsiselt otsa vaatama.  "Minul? Läinud?" imestas ta. "Näed ju, et olen siin ja töötan klounina. Või mida sa teda tahts...
Lisateave