142. Lõhnaõli

"Jälle sina!" 

Max tervitas nõnda oma venda, kes keset ööd kirikusse hiilis. Kris leidis Maxi pingilt lamamas, karvutu kass süles.

"Ta on elus," sosistas Kris heldinult ja tahtis looma silitada, kuid kass üritas vastutasuks teda hammustada. Küünalde hämaras valguses nägi Lily oma krimpsus näo ja voldilise nahaga üsna deemonlik välja. 

"Peitis ennast mu auto all. Just tõin ära," vastas Max. "Neil seal keldris läheb aega. Elustavad liblikaid mingi uue imerohuga."

"Nii et on lootust?" küsis Kris. 

"Ma tõesti ei tea," vastas Max sügavalt ohates. Ta ei jaksanud enam isegi vihane olla. Kõik oli nii põhjalikult halvasti, et lausa naerma ajas. Ainsad helgushetked tänases päevas olid kassi elusana leidmine ja pesus käimine. Nimelt asus käärkambris vannituba. Max mõtles endamisi, kas pühakoja dušist voolab ainult püha vett, aga ta ei hakanud seda Sidi käest küsima, sest vanamehel ei tundunud olevat erilist naljatuju. Päikesetõus oli lahkunud kohe, kui nägi, et Sidil tema abi rohkem vaja polnud. Talle ei meeldinud kirikud. Päikesetõusu arvates oli kõige õigem viis ülema väe kummardamiseks looduse keskel lageda taeva all viibimine. Ainult nii võisid palved ja soovid päriselt kusagile kohale jõuda. Kirik oli nagu suletud tunnel, kus kogu energia jäi kupli alla kinni. Seda lahti raputada sai ainult kirikukella lüües. 

"Sid soovitas mul palvetada," jutustas Max. "Ma oleksin hea meelega soovitanud tal ühte kohta minna ja seal endaga midagi teha, aga ta ravib mu naist, nii et ma lihtsalt olin vait."

"Mõistlik," nõustus Kris. "Kui ma varsti keldrisse Lily juurde minna ei saa, jään siiasamasse magama. Ma pean enne hommikut tagasi Ella juurde jõudma. Jalgsi, linna teise otsa. Nii et ei mingit magamist." Kris raputas pead ja tema sassis juuksepahmakas lendas laiali, riivates Maxi nägu. Max tõmbus vastikustundega temast kaugemale, mõeldes endamisi, kui palju ruumi võib raisata üksainus inimene enda isiksusega, kogu oma olekuga. Krisi jätkus sõna otseses mõttes kõikjale, ta oli nagu piisknakkus.

"Mis sul juhtus?" Max märkas alles nüüd, et vennal polnudki last kaasas. 

"Buss läks katki," vastas Kris uniselt ja haigutas. "Ma hoidsin terve päeva seitset väga erilist last. Baasiajad tulid meelde. Aga siis, kui neid oli üle kümne, tundus kõik kuidagi lihtsamana. Nad mängisid rohkem omavahel ega elanud nii palju mul seljas."

Max ei tundnud Krisile vähimalgi määral kaasa. Talle ju meeldis nii väga lastega tegeleda. Kris oli ise ka nagu laps täiskasvanu kehas. Nautigu nüüd oma hilist lapsepõlve.

"Kuhu sa oma plika jätsid?" küsis Max. 

"Teiste temasuguste juurde," vastas Kris silmi vaevu lahti hoides.

Max kortsutas kulmu. Ta ei saanud enam millestki aru. "Oota, kuskohas sa olid kogu päeva?" 

Kris ei vastanud rohkem ning nohises venna õla najal magada. Max tõmbas ninaga õhku. Mingi kummaline lõhn tuli Krisi riiete küljest. Naisterahva parfüüm. Kobades Krisi taskuid leidis ta lõhnaõlipudeli. See polnud Lily oma.

"Sa oled endale naise leidnud," sosistas Max. Tundus, et tunneli lõpust hakkas paistma valguskiir. Tal tekkis lõpuks ometi võimalus Lily endale päriselt tagasi saada. Krisil oli uus lapsehoidja olemas ja see tähendas, et Lily'l oleks võinud tekkida rohkem aega Maxi jaoks. Samas ei võinud naiste peale kunagi päris kindel olla.

"Lily paraneb," ütles keldritrepist vaevaliselt üles roniv Sid. Ta oli näost tuhkhall ja magamatusest täiesti ära kurnatud. "Sellest rohust oli abi. Liblikad ärkasid ellu," jätkas Sid pingile istuma vajudes. Ta põrnitses mehi tõsiselt ja küsis: "Ma tahaks teada, kuidas ampull Lily kätte sattus? See läks kaduma juba siis, kui te mõlemad veel baasis olite, Kris."

"Ah?" Kõnetatu ärkas ehmudes üles ning lõhnaõlipudel kukkus taskust välja, põrandale kildudeks. 

"Ise koristad," lausus pühamees tüdinult. Tundus, et praegu polnud võimalik Krisi käest mõistlikke vastuseid saada. "Hari ja kühvel on seal nurgas, pihikambri kõrval."

Seni, kui Kris oma pahanduse tagajärgi likvideeris, sai Max segamatult keldrisse Lily juurde hiilida. Naine nägi palju terviklikum välja. Auke oli tunduvalt vähem. Lily paotas silmi, vaatas Maxi pooleldi suletud laugude alt ning küsis: "Kas Kris on kusagil läheduses? Ma kuulsin ta häält."

Püha taevas, jälle Kris! "Mina olen su elukaaslane," tuletas Max naisele meelde. "Ma olen sind valvates istunud siin terve kuradi ööpäeva. Lihtsalt mainin..."

"Ei istunud tervet ööpäeva," teadis Lily. "Sa käisid vahepeal kassi toomas." Muidugi ta teadis, sest kass oli Maxi kannul keldrisse jalutanud ja nuhutas huviga rotilõhna, mis imbus välja kõrvalruumist. Seal asus rotijõul töötav generaator.

"Mida iganes," lõi Max käega. "Igatahes polnud Kris täna siin, vaid hoidis mingi võõra naise lapsi." Selle asjaolu mainimine tekitas Maxis kibedat kättemaksurõõmu. 

"Ma tean, ma rääkisin unes selle naisega," vastas Lily. "Selle pärast mul ongi vaja Krisiga rääkida. Omavahel."

Max lasi peast läbi kõik kogutud infokillud ning väsinud aju hakkas tasapisi pilti kokku panema. Ta teadis ainult üht paljulapselist naisterahvast, kes oskas inimeste unenägudesse tungida. Selle naise eest oli Max eelmises elus Krisi juba korra hoiatanud. Vend tegi ikka risti vastupidi, see oli tema puhul nii tavaline.

"Inglisilm," ütles Max. "Kris valis kõige hullema kõigist olemasolevatest võimalustest."

"Inglisilm on minu noorem versioon, kes peaks tegelikult üldse paralleelmaailmas elama," lausus Lily. "Nii et tänan komplimendi eest. Ma olen kõige hullem kõigist võimalustest, sest tema on mina ja mina olen tema."

"Mida iganes," andis Max alla. See, mida Lily rääkis, ületas juba igasugused terve mõistuse piirid. Võib-olla oli osa tema ajust veel kusagil liblikatena hõljumas. 

"Näe, sealt ta tulebki!" hüüdis Max suurejooneliselt ukse poole viibates. "Punane vaip Krisile, mina lahkun."

"Päris lolliks läks või?" küsis Kris oma venda imestunud pilguga saates. Maxist õhkuv tigedus oli lausa füüsiliselt tuntav, kui ta Krisist lähedalt möödus. Kris ainult kehitas õlgu, pööras ennast ümber ja ajas käed laiali. "Lily, kas ma tohin sind kallistada?" küsis ta, särades üleni siirast rõõmust selle üle, et Lily lõpuks ometi paranema hakkas.

"Ettevaatlikult tohid," lubas Lily. Ta hingas sisse Krisi riietest tulvavat imalat lõhna, mis pani pea ringi käima. Jasmiin? Vanilje? Ürgnaiselikkus? Peas vasardas Inglisilmale antud lubadus. Ei tea, kas see naine oli pudelikese meelega Krisi taskusse poetanud, et Lily'l tema olemasolu ikka kindlalt meeles püsiks?

"Kus Ella on?" küsis Lily, kui Kris oli temast lahti lasknud.

"Magab koos teiste lastega. Pikk jutt," vastas Kris ja mahutas ennast kitsa voodi servale istuma. "Nii hea on näha, et sul on lõpuks ometi parem," vadistas Kris temale ainuomasel naiivsel moel. "Kartsin juba, et Ella jääb ilma emata. Vaevalt Max oleks lubanud meil sinu matustele tulla..."

"Mina juba nii lihtsalt ei sure," lohutas Lily. Ta püüdis kujutleda Inglisilma Krisi naise ja Ella emana. See mõte ei meeldinud talle üldse. Kuna Lily oli korraks unustada jõudud, et Kris tema mõtteid nägi, jäi ta haledalt vahele. Lily pilk kohtus Krisi lapselike sügavpruunide silmadega, millest paistis ehe arusaamatus kõige tema ümber toimuva suhtes. Olles maailmas juba nii kaua elanud, ei tundunud ta ikka veel taipavat naisterahvaste käitumise sügavamaid põhjusi. 

"Räägi," ütles Kris. "Ma kuulan ja ei sega vahele," lubas ta. "Kui segan, siis... siis kutsu Sid siia või valeta Maxile, et ma ahistan sind. Tee midagi väga koledat."

"Teen midagi koledat," kordas Lily. "Ma näitan sulle mälestust ühest väga koledast unenäost. Pane oma vaim valmis."