141. Teene teene vastu
Valud ja ähmased ärkvelolekud vaheldusid lõikudega sürreaalsetest unenägudest. Sid, Päikesetõus ja Max. Nende näod vaheldusid nagu kaadrid igavast filmist, mida vaadates silmad vägisi kinni vajusid. Max rääkis midagi majast, mida polevat enam. Armastusest, mis ikka veel alles olevat. Lootusest, et Lily kõigest elusana välja tuleb. Sõnad, sõnad... Telefon helises ja see oli liiga kaugel. Kuigi Lily teda palus, ei andnud Max telefoni naise kätte. Polnud raske arvata, kes helistas. Omandiõigus, mitte armastus, mõtles Lily tagasi unehõlma vajudes.
"Mina olen sina, sina oled mina..." Seekord laulsid kaks tüdrukut, üks neist kahvatu ja heledapäine, teine mustajuukseline ja tumedasilmne. Inglisilm jalutas tüdrukute vahelt läbi, hüpates mängleva kergusega üle hüppenööri, mida tüdrukud endi vahel keerutasid. Ta nägi välja nagu Lily ammustel pungiaegadel, kandes tanksaapaid ja ruudulist miniseelikut. Tagi selga polnud näha, aga Lily teadis, et sinna on kirjutatud: "Ettevaatust, hammustab!"
"Sa jätsid midagi maha. Ma tõin ära," ütles Inglisilm. Ta sirutas kokkusurutud pihuga käe Lily ette. "Nüüd on saabunud aeg selle kasutamiseks."
Lily võttis helesinise vedelikuga täidetud ampulli vastu. "Sa ütlesid, et jätkub ainult ühe jaoks. Liblikaid on palju."
"Sind on üks. Nad on osa sinust. Meist," vastas Inglisilm. Tema suurtes sinistes läikis sügav kurbus. "Ma soovin sinult ainult üht vastuteenet."
"Mida?" küsis Lily halba aimates. Ta pidi kindlasti loovutama midagi hinnalist.
"Lase ta vabaks," sosistas Inglisilm. "Palun lase ta vabaks. Sinul pole teda nii palju vaja kui mul. Sul on juba olemas inimene, kes on valmis sinu nimel surema. Mul pole kedagi peale lastekarja, küüliku ja inim-rottide."
"Neist peaks sulle ju piisama," vastas Lily. "Mul on ainult üks laps..."
"...keda su mees vihkab ja kes oleks su peaaegu ära tapnud," lõikas Inglisilm vahele. "Sa näeksid teda ikka, nii palju kui soovid. Ma ei palunud sul Ellast loobuda. Tead ju küll, kellest ma räägin. Ära mängi lolli."
Lapsed hakkasid laulma teist laulu. Nad hüppasid teineteisest mööda, vilkudes nagu süttiv ja kustuv lambivalgus. Selle vaatamine ajas pea ringi käima. Kantriloos, mida Lily ähmaselt mäletas, paluti üht naist, kelle nimi oli Jolene, et ta lõpetaks abielumehe võrgutamise.
Lily polnud Jolene.
Ta ei ihaldanud kellegi teise abikaasat.
Lily'l oli juba kaaslane olemas, kes hoidis teda nagu hinnalist iluasja. Inglisilm korraldas draamat eimillegi pärast. Sarisünnitamine oli vist naise ajudele halvasti mõjunud. Pealegi polnud Kris Inglisilma mees. Või oli vahepeal midagi muutunud, millest Lily veel ei teadnud?
"Aitäh," ütles Lily ampulli kõvasti pihku pigistades. Ta tundis, et polnud tegelikult seda väärt, kuid surus süütunde alla ja sundis ennast ärkama.
"Mis see on?" küsis Max, märgates Lily pihus midagi helesinist läikivat. Kuidas see sinna oli saanud?
"Kutsu Sid siia," vastas Lily. "Tema teab ja oskab kasutada." Kõrvus kõlas ikka veel see tobe lauluke nagu meeldetuletus tasumata võlast.
He talks about you in his sleep
And there's nothing I can do to keep
From crying when he calls your name
Jolene
I had to have this talk with you
My happiness depends on you
And whatever you decide to do
Jolene
Kommentaarid
Postita kommentaar