140. Uus sõber

Varahommikul virgus keset kaost uinunud Kris selle peale, et kuulis väljast kellegi samme. Ta ajas ennast kiiresti jalule ja läks vaatama, kes sellisel kellaajal tema vastu huvi tunneb. Suur oli tema imestus, nähes Inglisilma tähelepanelikult uurimas bussi segi sõidetud esiotsa. Naine, kellel pidi kodus olema kari lapsi, nägi üllatavalt hea välja, kandes lühikest ruudulist seelikut, pikki punaste nööridega saapaid ja klassikalise lõikega nahktagi. 

"Sellega sa küll niipea kusagile ei sõida," pani Inglisilm hipibussile karmi diagnoosi. 

"Tere," vastas Kris ebalevalt. "Kas sa mäletad... mind?"

"Loomulikult mäletan," vastas Inglisilm ja vaatas meest üleoleva muigega. "Kloune on raske unustada, Kris." Ta lisas tõsinedes: "Tegelikult mäletan ka varasemat aega. Aga nad on nüüd tagasi. Kõik need lapsed, keda sa aitasid ära saata."

"Ma märkasin, sünnipäevapeol," vastas Kris. "Kas nad kõik on sinu omad?"

"Kõik kolmteist last pluss Rotipoiss ja Miikael? Jumal küll, ei! Ainult viis on minu omad. Teisi olen näinud lasteaias." Inglisilm naeratas laialt. "Kas teeme diili? Sa valvad mu pesakonda ja ma teen su romu korda? Nüüd, kui eksinute lasteaed kinni pandi, on mul natuke keerulised ajad. Tead isegi, lapsevanem."

Pakkumine tundus ahvatlevana. Krisil polnud bussi remondi jaoks raha ning isegi kolm kuud järjest lakkamatult tööd tehes ning samal ajal suitsetamist ja söömist maha jättes poleks ta suutnud piisavat summat kokku kraapida.

"Ma pean vahepeal tööl käima, aga põhimõtteliselt saaksin su lapsi hoida küll," vastas Kris. "Juhul, kui sa saad Ellat valvata, kuni ma tööl olen, sest Lily'ga on praegu väga kehvasti."

"Ma tean," vastas Inglisilm ja lisas kiiresti: "See on pikem jutt, hiljem seletan."

Tekkis mõttepaus, mille katkestas Kris: "See buss siin on mu kodu. Kui sa pead selle remondi ajaks töökotta viima, jääme meie Ellaga ilma koduta."

"Ega sa mu jõnglasi bussis hoidma hakka," vastas Inglisilm. Ta marssis töökotta ja jättis Krisi hämmeldunult välja seisma. Oli ta õigesti aru saanud, et Inglisilm pakkus temale ja Ellale peavarju nii kauaks, kuni buss korda saab? Kõlas liiga hästi, et tõsi olla. 

Tagasi tulles kandis Inglisilm töötunkesid ning pikad heledad juuksed olid peidetud nokkmütsi alla. "Mis sa passid siin?" käratas ta. "Aja oma plika üles, muidu viin ta koos bussiga töökotta."

Kris ärkas justkui avasilmi nähtud unest ja kiirustas tagasi bussi, Ellat äratama. 

Korduvad katsed Lily'le helistada ei kandnud vilja. Ka Maxi telefon oli välja lülitatud. Kris silmitses murelikult telefoni ekraani ja püüdis jääda nii rahulikuks, kui see praeguses olukorras oli võimalik. Ta tahtis minna tagasi kirikusse Lily juurde, kuid oli lubanud Inglisilma järeltulijaid valvata ja viibis nüüd keset ehtsat kaost. Lagunenud hurtsikus, mida Inglisilm koduks nimetas, oli neli tuba. Nendesse pidi mahtuma seitse inimest, sest Inglisilmal oli viis oma last ja lisaks veel üks kasulaps, Rotipoiss. Keegi ei teadnud endiselt tema päritolu. Rotipoiss lihtsalt tuli kusagilt ja jäi sinna, kus olla tahtis. 

Lapsi jätkus kõikjale. Kuna nad polnud tavalised, ei olnud ka nende mängud ja kaklused harilikud. Kõige rahulikum ja mõistlikum tundus olevat Miikael, kes enamuse ajast midagi loendas või parandas. Ta üritas väsimatult kaoses korda luua, sorteerides prügi värvi järgi eraldi kilekottidesse, samal ajal kui noorim õde tema selja taga putru laua peale laiali määris. Vanuselt järgmised, kaksikutest tüdrukud Kuu ja Kaaren olid nagu positiiv ja negatiiv. Kuu läbipaistev nahk, valged juuksed ja värvivabad kulmud andsid talle õrna portselanitüdruku välimuse. Kaaren seevastu oli mustade juuste, tõmmu naha ja tumedate silmadega. Õed tegid kõike sünkroonis, isegi rääkisid üheaegselt. Keeruliseks muutis asja see, et kui Kuu midagi ütles, kordas Kaaren sama lauset tagurpidi. Ja kui Kaaren rääkis, tegi Kuu sama tema öeldud lausetega. Nende lastega sai normaalselt suhelda ainult siis, kui nad teineteisest piisavalt kaugel viibisid. 

Anita, kes oli enda sünnipäeval Krisi ehmatanud, kutsudes oma lauluga esile kohutavad mälupildid eelmisest elust, kasvatas keset seda segadust päris ehtsat ja elusat küülikut. Tal tundus olevat jänestega mingi eriline side. 

Pere noorim liige Agnes käitus enamasti nagu kolmeaastased jõnglased ikka, kuid tükkis täiskuu ajal koera moodi käituma. Tal oli siis kombeks haukuda, ulguda, neljakäpukil käia ja põrandale loike jätta. Vahel juhtus sedagi, et ta õdesid-vendi hammustas. Õnneks polnud praegu täiskuu ja Krisile jäi natuke kohanemisaega.

Ella oli Agnese ja Miikaeliga lasteaias kohtunud. Nad said omavahel hästi läbi ja Kris ei pidanud neil eriti silma peal hoidma. Küll aga kannatas kõrvakuulmine, kui tüdrukud mänguhoos kiljuma hakkasid. Miikael üritas neile numbreid õpetada ja tundus, et see oli kõige naljakam asi maailmas. 

"Kes sa oled?" küsis Kuu. 

Oled sa kes?" kordas Kaaren. 

Tüdrukud vilkusid Krisi ees kordamööda nagu malelaua ruudud. 

"Teie emme sõber olen," vastas Kris. "Kas teil paberit ja pliiatseid on? Ma joonistaks teile midagi." Ta istus asju täis kuhjatud laua ääres logiseval toolil ning otsustas joonistada põrandal kõhuli lamades, sest seal oli natuke rohkem ruumi. Vaiba serva alt jooksis välja prussakas. Kris püüdis teda ignoreerida, sest  vihkas igasugu sitikaid. Samas oli ta kunagi sama palju jälestanud rotte ja sellest hoolimata adopteerinud Rotipoisi. Kõigega oli võimalik aja jooksul harjuda.

"Putukas!" hüüdis Agnes ja vajutas prussaka laiaks. "Sulnud!" kuulutas ning tegi kätega vehkides selgeks, et laip tuleb kiiremas korras ära koristada. Selle jaoks kasutas kärsitu loomuga pisipiiga muidugi paberilehte, millele Kris joonistada tahtis. Tal polnud aega oodata, kuni Miikael harja ja kühvlit otsis. Kris lülitas ennast mängutoa režiimile ja sisendas endale, et alati sai minna veel hullemaks. Loodetavasti ei pidanud see juhtuma täna. 

Õhtul, kui Inglisilm koju jõudis, lamas Kris endiselt pikali maas, kuid oli palju väsinum kui hommikul. "Kõik on elus, terved, söönud ja vetsus käinud," raporteeris ta. "Ella sõi mõne su prussaka ära. Loodan, et sa ei pidanud neid koduloomadena."

"Ei me sööme neid ise ka, kui meil on raskemad ajad," vastas Inglisilm. Krisi näoilmet nähes puhkes ta valjusti naerma. "Nali, sa totu!"

"Naa-lii," kordas Agnes ja haaras Inglisilma jalgade ümbert kinni, nii et naine pidi tasakaalu säilitamiseks ennast seina vastu toetuma. "Kõss! Emme tahab saapad jalast võtta!" sosistas ta samal ajal lapse sasipead paitades.

Kris ei vastanud midagi. Tal oli natuke harjumatu näha karmi ja tõsise Inglisilma asemel hüsteeriliselt naervat katkise hingega Inglisilma, kelle ainus allesjäänud karm osa olid armeesaapad. Needki polnud tõelised, vaid stiliseeritud iluasjad. Elu tundus olevat Inglisilmast raske teerulliga üle sõitnud.

"Ma andsin Rotipoisile natuke raha poest piima toomiseks. Ta on vist juba ammu turvameeste ja noorsoopolitsei huviorbiidis. Mul oli tarvis kindel olla, et Rotipoiss koos piimaga koju tagasi jõuab," jätkas Kris päeval toimunud sündmuste ettekandmist.

Inglisilm noogutas teadvalt, ohkas ja hüüdis seejärel: "Rotipoiss!" 

Poisi asemel ilmus tugitooli alt välja üks tumehall rott. 

"Anna Krisile kohe raha tagasi, sa sitaratas!" hüüdis Inglisilm. Rott lasi pea norgu, lahkus ja tuli peagi tagasi, veeretades enda ees suurt münti. 

"Uskumatu, kui naiivne sa oled, ise elasid Rotipoisiga terve sajandi koos," ütles Inglisilm raha Krisile ulatades. "Muide su bussiga läheb rohkem aega kui esialgu arvasin. Nii antiiksetele juppidele pole kerge asendust leida."

Kris ajas ennast põrandalt püsti ja otsis pilguga Ellat. Tüdruk polnudki vahepeal kedagi põlema pannud, liblikana lennates midagi ümber ajanud või nähtamatuna mingit sigadust korraldanud. Ta istus täiesti rahulikult teleka ees ja vaatas lastesaadet. Kuna Krisil telekat polnud, oli see Ella jaoks haruldane võimalus, mida tuli kindlasti ära kasutada.

"Inglisilm, kas ma võin su dušši kasutada?" küsis Kris. Temagi tahtis viimast võtta võimalustest, mida tal igapäevaselt ei olnud.

"Mine, aga ära kogu sooja vett ära raiska," vastas Inglisilm. "Ma pean täna Agnest vannitama." Ta vajus väsinult põrandale istuma ja hakkas saapanööre lahti harutama. Kaaren ilmus nagu must põrguilmutus Inglisilma ette. 

"Emmel on uus sõber," ütles ta.

"Sõber uus on emmel," kordas Kuu. 

Tüdrukud hakkasid teineteise kajana deklameerima:

"Haiget teeb, igaveseks kaob."

"Kaob igaveseks, teeb haiget."

"Valu, kättemaks."

"Kättemaks, valu."

"Emmel sõber uus..."