139. Jolene

Raske südamega pani Kris kiriku peaukse ette jäetud bussi mootori tööle ja tagurdas sõiduteele. Süütevõtmed olid bussi jäänud, aga keegi ei märganud seda. Väljas oli pime ning rahvast liikus vähe. Tugeva rahusti mõjust ikka veel uimane Ella puhkas voodil. Kris võttis suuna Maxi maja juurde. Ta tahtis ise näha, mis seal oli juhtunud. 

Tuletõrjeautod seisid endiselt varemete ümber. Erinevalt kiriku ümbrusest jagus siia rohkelt rahvast. Iga päev sellist vaatepilti näha ei saanud. Loomulikult olid kohal ka ajakirjanikud. Kris jõudis märgata, et Maxi auto jäi tõepoolest terveks, kuigi seisis majale suhteliselt lähedal. Ainsaks vigastuseks olid lööklaine mõjul esiklaasi sisse lennanud käärid. 

Vaatepilt oli masendav. Kuna Krisil polnud siin enam midagi teha, võis ta ära minna. Ta ei teadnud veel, kuhu oma buss ööseks parkida. Arvatavasti kuhugi linnaserva, kus hommikul ärgates ei leiaks kojamehe vahelt trahvikviitungit.

Kris tundis ennast tohutult väsinuna. Ta suutis vaevu silmi lahti hoida. Ella äraoleku ajal oli ta joonud vaba õhtu tähistamiseks ühe õlle, aga sellest piisas inimese jaoks, kes oli kaua söömata ja kannatas tugeva stressi all. Et mitte rooli taha magama jääda, hakkas ta omaette kaasa ümisema autoraadiost kõlanud laulule.

"Jolene, Jolene, Jolee-eene..." jorutas Kris vana kantrilugu ja lendas järsku peaga vastu esiklaasi. 

Kui mitte arvestada veritsevat haava Krisi otsaees, oli õnnetus kulgenud suhteliselt õnnelikult. Ella kukkus küll voodist maha, kuid ei saanud haiget ja magas põrandal edasi, keset riiulitelt alla lennanud asju ja hoiukorve. Igaks juhuks katsus Kris lapse pulssi. Elas ja hingas. Ime, et ta nii tugeva uinuti mõju all üldse vahepeal üles ärkas ja temaga rääkis. Kris lubas endale, et läheb hommikul tagasi kirikusse ja küsib Sidilt, mida ta oma lihasele lapselapsele sisse oli söötnud. 

Esmaabitarbed olid kadunud kuhugi üldise kaose sisse ning Kris rebis verejooksu peatamiseks tualettpaberi hunniku küljest korraliku varu. Surudes valget nutsakut vastuveritsevat laupa, ronis ta autost välja ja püüdis pimedas aru saada tekkinud kahju ulatusest. Tuld süüdata polnud tugeva diislilõhna järgi otsustades kuigi mõistlik. Ta läks bussist kaugemale ning silmitses maja, millega oli kokku põrganud. Selle ukse kohal paistis olevat mingi silt. Kris süütas pihku surutud verise paberinutsaku ja tõstis käe üles nagu tõrviku. Sildil oli kirjas: "Autoremonditöökoda."