138. Viha

"Issi, ma tegin emme katki," ütles Ella vaevaliselt silmi avades. "Issi, kas mul on tõesti kaks emmet?"

Kris põlvitas põrandal tütre kõrval ja silitas tema sametisi liblikatiibu. "Kullake, see on pikem jutt. Mis mõttes sa emme katki tegid?" 

Max oli Lily tagasi voodile tõstnud ja kuulas nüüd jutuajamist pealt. "Tema tegi seda?" küsis ta. "See laps tuleks luku taha panna!" 

Kris oleks meeleldi midagi teravat öelnud, kuid hoidis ennast tagasi. "Ära kuula teda, Ella. Ta on Lily pärast mures, aga kõik saab korda," lohutas ta hirmust kössi tõmbunud last. 

"Mures..." Max hakkas hüsteeriliselt naerma. Kuna Lily oli põrandal vedeledes suurest valust teadvuse kaotanud, sai Max vabalt rääkida kõigest, mis tema südant vaevas. "Mu maja on hävinud, naine poolsurnud ja kass on üsna tõenäoliselt plahvatuses hukkunud. Mul pole enam tööd ega elukohta. Mis kuradi mõttes kõik saab korda?"

"Su auto jäi alles," vastas Kris ja kahetses öeldut kohe, sest Max haaras esimese kättejuhtunud asja ja viskas venna suunas. Kris jõudis pea eest tõmmata ning neerukujuline plekist kauss lendas kolinaga vastu seina. 

"Auto on alles, vaja ainult lilleliseks maalida," lausus Max rohkem iseendale kui Krisile. Vihahoog kadus sama äkki, kui oli tekkinud. Max keerutas nõutult käes tilkuva nõelaotsaga voolikut ega teadnud, kas ühendada Lily keha tagasi masina külge või mitte. Sidi ettevõtmiste puhul ei võinud iial teada, kas need põhjustasid rohkem kahju või kasu. Lily nägi kohutav välja. Kõikjal üle keha mustendavad augud ei veritsenud, vaid olid tumedad ja kõrbenud servadega. Grotesksel moel meenutasid aukude piirjooned liblikate siluette. Mis temaga ometi juhtuda võis? 

Ella jutustas sosinal midagi oma isale. Max oli tegelikult lausa õnnelik selle üle, et ei kuulnud, millest laps rääkis. Vastasel juhul võinuks juhtuda, et ta oleks enda üle kontrolli kaotanud. Max tõesti vihkas seda tüdrukut. Tema pärast said alguse väga paljud probleemid ning need kõik olid seotud Lily'ga. 

Päikesetõus ja Sid tulid Lily haavu üle vaatama. Nii kummaline oli neid koos näha. Kaks väga erinevat, aga mingil kummalisel moel sarnast tegelast. Üks neist oli ühenduses taeva, teine maaga. 

"Kris, sa võid nüüd minna," ütles Sid. "Jumal õnnistagu sind ja su last."

Maxi silmad läksid imestusest suureks, tungides kolju seest välja nagu multifilmitegelasel. Õnnistagu? Neid kahte hullumeelset leegiheitjat? Nad olid Maxi elu hävitanud ning jumal pidi neid õnnistama. Mille eest?

Kuna Max oli omadega nii sassis, et unustas oma mõtted blokeerida, jäi Kris ukse juures seisma, laps süles, ja vaatas tagasi. "Mina su maja õhku ei lasknud," ütles ta vaikselt, aga siiski kuuldavalt. "Ella süütas kogemata põlema liblikad, mis Lily kehast välja lendasid. See oli õnnetus. Sa oled mu vend, aga kui sa Ellale viga teed, siis mind tõesti ei huvita enam see, et me koos üles kasvasime."

"Millal see sind varem on huvitanud?" vastas Max väsinult. "Mine juba, ära mölise nii palju." Päev oli olnud väga pikk ja kurnav. Ta vaatas tuimalt, kuidas kaks teadjameest Lily haavu ja mingeid liblikalaadseid kõrbenud moodustisi uurisid ning tundis, et tahab üle kõige ainult kolme asja: ennast puhtaks pesta, midagi süüa ja magada.