137. Tõeline ärkamine

Kui Maxi teadvuse osakest endas kandev tuvi kiriku torni kohale jõudis, käis hele plaks. Max tundis, kuidas linnule laenatud teadvus tema ajusse tagasi põrkus nagu pingule tõmmatud kummipael. Tundus, et tuvi polnud seal oodatud. See kinnitas Maxi kahtlusi. Kui kusagil midagi imelikku toimus, siis lihtsalt pidi Sidi käsi mängus olema. Kirikuõpetaja... Pühameeste hulgas leidus tihti vaga näoga tõpraid, kes lihtsameelsete usaldust kergesti ära kasutasid. Muidugi võis olla ka erandeid, aga Max polnud veel ühegi erandiga kohtunud ja uskus selle pärast reegli paikapidavusse. 

Ta oli juba uksest sisse astumas, kui tema ette kerkis justkui maa alt Päikesetõus. Max märkas kohe, et Päikesetõus oli üksi, ilma koerata.

"Mis juhtus?" küsis Max. 

"Sa pead seda nägema," vastas Päikesetõus. "Seda ei saa sõnadega seletada." Ta võttis taskust telefoni ja hakkas otsima salvestatud videot. Nii kummaline, kui see ka ei tundunud, isegi Päikesetõus käis selles maailmas siin ajaga kaasas. 

Vaatepilt oli ühtaegu võimas ja jube. Maja, mida Max pidas oma isiklikuks pühamuks, oli sõna otseses mõttes pooleks rebitud. See sarnanes grotesksel moel kahele nukumajale, mille lahtised küljed ei tahtnud omavahel kuidagi kokku sobida. Kõik põles ja suitses. Kohas, kus pidi asuma magamistuba, käis helesinine välgatus. 

"Mis see oli?" küsis Max, osutades ekraanil kohale, kus oli anomaaliat näinud. 

"Ma ei tea," vastas Päikesetõus. Ta pani video käima aegluubis. Sinine välgatus osutus inimesekujuliseks objektiks, mis tekkis ja kohe kadus. 

"Kas tema lasigi minu maja õhku?" küsis Max. Päris kindlasti polnud seekord tegu kogemata tekkinud gaasiplahvatusega, sest majas ei kasutatud gaasi. 

"Ta ilmus pärast plahvatust," vastas Päikesetõus ning ütles välja, mis teda juhtunu juures kõige enam kurvastas: "Bob sai lööklainega pihta. Ta on nüüd osake eluta loodusest."

"Kahju, tore loom oli," vastas Max ning tardus, sest tema teadvusesse jõudis lõpuks kohale, et maja polnud plahvatuse hetkel päris tühi. 

"Lily!" hüüdis ta 

"Lily oli majas?" kohkus Päikesetõus. 

"Kass, mitte päris Lily..." täpsustas Max. "Ma tegelikult ei teagi, kus päris Lily on." Veel enne, kui Max jõudis lõplikult pannikasse sattuda, kihutas kiriku ette lilleline buss, pidurdas valju kriginaga ja lohises musti rehvijälgi asfaldile jättes natuke maad edasi. Kris hüppas liikuvast bussist välja ning tormas kirikusse, panemata hetkekski tähele, kes selle ukse ees seisid. 

"Mulle tundub, et päris Lily on kirikus," sõnas Päikesetõus ning järgnes Krisile. Max seisis mõne sekundi vältel juhmi näoga paigal ning läks sisse kõige viimasena. 

Sid seisis kantslis, kandes seljas valget rüüd. Ta vaatas mõtlikult hiliseid külalisi ja avas raamatu. 

„Tõelise ärkamise ajal pühitakse tuhanded eksinud ootamatult Jumala riiki," luges ta. "Näe, me oleme pühakirjas ära mainitud. Tõeline ärkamine leidis aset, aga kas me oleme nüüd tõesti Jumala riigis või..."

"Sa võid oma jutlust hiljem edasi pidada," segas Kris vahele. "Kus Ella ja Lily on?"

"Lily!" hüüdis Max kirikusse sisse tuisates ning jäi Sidi nähes keset vahekäiku seisma. "Ma mõtlesin oma naist, mitte kassi," täpsustas ta sõgeda pilguga ringi vahtides. "Kus Lily on?"

"Seal," vastas Sid ning osutas krüpti viiva trepi poole.

Max jäi talle juhmilt otsa vahtima. "Keldris?"

"Krüptis, mitte keldris," ütles Sid ning jättis ropud sõnad valjusti välja ütlemata. Kui keegi oleks veel kirikusse jooksnud ja Lily kohta küsinud, siis ei oleks pühamees oma tegude eest enam vastutanud. Tavaliselt ta juba magas sellel kellaajal, mitte ei ravinud eksnaisi ega taltsutanud nende uusi ja vanu mehi. Vanadus andis kõvasti tunda ning väsimus käis truult selle kannul.

Samal ajal, kui Max ja Kris krüpti läksid, astus Sid rahulikult kantslist alla, jalutas Päikesetõusu ette ning põrnitses teda pika pilguga. Nad olid mingis mõttes kolleegid, kuid polnud veel kunagi varem koostööd teinud. Sid teadis, et Päikesetõus oli läbi oma koera silmade tema suremist pealt näinud, tegemata kõige vähematki aitamiseks või abi kutsumiseks. Nüüd seda koera polnud enam. Saatus seadis õigluse paika, kuigi koer ei olnud otseselt milleski süüdi. 

"Kas sina põhjustasid maailma taaskäivitumise?" küsis Sid.

Päikesetõus raputas pead. "Seekord mitte. Ma oleksin seda palju paremini teinud. Kõik on tasakaalust väljas."

"Jah, isegi Jumal pole enam see, kes varem," nõustus Sid. Ta oli hiljuti Piiblit lugedes leidnud nii üllatavaid uuendusi, et pidi mitu korda raamatu tiitellehte vaatama veendumaks, et loeb ikka õiget asja. Jõudnud maailma korrapäratuse suhtes üksmeelele läksid nad koos vaatama kõrbenud liblikaid, keda Sidil kuidagi ellu äratada ei õnnestunud.