136. Liblikad

Taevas tõmbus pilve ja hakkas vihma sadama. Õnneks olid Lily ja Ella kirikule piisavalt lähedal, et varju minna. Hämar pühakoda oli inimtühi ja küünlad kustunud. Ella süütas ühe küünla teise järel ning ruum täitus kollase tulekumaga. 

"Emme, me tulime sulle külla," sosistas tüdruk altari ette põlvitades. Lily istus tema kõrvale ja lausus: "Ella, ma pean sulle midagi rääkima."

Tüdruk tõstis pea. Küünla helk võbeles suurtes pruunides silmades. Ella silmad polnud tavalised. Need olid peaaegu üleni tumedad, just nagu koeral. Valget paistis ainult servadest. Tavaliselt ta selline välja ei näinud, ainult praegu. Tundus, et tänase päeva sündmused olid teda põhjalikult ärritanud. 

"Millest sa rääkida tahad?" küsis ta, olles pahane selle pärast, et teda väga valel ajal segati.

"Mitte millest, vaid kellest," vastas Lily. "Su ema pole surnud."

Tüdruku silmadesse ilmus kummaline helk. "Kus ta siis on?"

"Siin koos sinuga," vastas Lily, eirates kangekaelselt ohumärke. "Mina olengi su ema."

"Aga issi ütles, et mu ema on surnud," vaidles Ella vastu "Kas ta valetas?" 

"Ei, ta ei valetanud. Sul oli kaks ema ja üks neist on surnud. Sind oli varem samuti kaks," püüdis Lily seletada, ajades niigi segase loo veel hullemaks.

"Ma ei saa aru," vastas Ella. Ta raputas pead, nagu püüaks halbu mõtteid eemale tõrjuda.  "Issi ei valeta kunagi. Issi ütles, et minu emme on taevas. Sina ei ole minu päris emme!" Tüdruk tõusis püsti ja sirutas tumehallid liblikatiivad laiali. Need olid kaetud imeilusate mustritega. Kui Ella hakkas avatud ukse poole lendama, sulges Lily silmad ja temast paiskus välja ööliblikate parv. Kõigil neil olid täpselt samasugused tiivad kui Ellal, aga palju väiksemad. Ööliblikad lendasid tüdruku näo ette ja moodustasid tiheda seina. "Palun ära mine," sosistasid liblikad üheaegselt.

Ehmunud laps süütas putukate õrnad tiivad põlema. Nad kukkusid leegitsedes üksteise järel alla nagu langevad tähed. Lily vajus samuti põrandale pikali. Ella kattis näo kätega. Ta ei teadnud enam, mida teha ja kellelt abi paluda. Äkitselt tabas teda valus torge ja tüdruku teadvus kustus. Libliklaps langes raske mütsatusega maha, põlevate ööliblikate kõrvale. 

Alguses kuulis Lily vaikset pominat. Madal hääl luges monotoonset mantrat. Sõnad olid arusaamatud, kuid kordusid üha uuesti. Seejärel hakkas Lily kuulma imelikku vurinat. Mingi masin töötas, miski keerles. Silmi avades nägi Lily laes keerlevat tiivikut, mis pani õhu liikuma ja aitas leevendada palavust. Ruum oli ebatavaliselt soe. Mantra lugemine katkes, kõlas raske raamatu sulgemise hääl ning sammud lähenesid voodile, mille peal Lily lamas. See oli kitsas ja kõva kušett, piisav ühe vähenõudliku inimese jaoks. 

"Tere," ütles Sid. "Ära liiguta, sa oled veel liiga nõrk." Ta vaatas masinaid, mille küljest jooksid juhtmed Lily keha külge ning luges mõõdikuid. 

"Kus Ella on?" küsis Lily. Iga sõna kuuldavale toomine põhjustas teravat valu.

"Seal," vastas Sid, osutades põrandale laotatud tekile, mille peal libliklaps lamas. Tema kõrvale oli asetatud tulekustuti ning igaks juhuks ka veeämber. 

"Tal läheb ärkamisega natuke aega," lausus Sid. "Pidin ta uimastama, et ta sulle rohkem viga teha ei saaks."

Just nagu vanadel aegadel, kui Sid kaitses Lily' t Kristoferi rünnakute eest. Tal oli see amet juba hästi selge. 

Lily kogus ennast, enne kui küsis: "Kus me oleme?" Selle lause kuuldavale toomine polnud enam nii valus.

"Krüptis, kooriruumi all," vastas Sid. "Ma elan siin."

Lily liigutas kätt ja märkas õudusega, et terve käsivars kuni sõrmeotsteni oli auke täis ning paistis osaliselt läbi. "Mis toimub?" sosistas ta. "Mida sa teinud oled?"

"Mina pole teinud midagi peale palvete lugemise ja sulle valuvaigistite andmise," vastas Sid rahulikult. "Ella hävitas mõne osa sinust. Sa paraned, aga sellega läheb aega."

"Kas ma pean nii kaua siin olema?" küsis Lily, tundes endas paanikat tõusmas. "Max, Kris..."

Tal polnud vähimatki tahtmist veeta ülejäänud elu Sidi keldrikaunistusena. Korra sai seda viga juba tehtud.

"Sa oled siin nii kaua, kui paranemiseks on vaja," lausus Sid. "Sellisena ei saa sa kuskile minna."

Lily hakkas oma katkiste kätega vaevaliselt enda ümber kobama. "Kus mu telefon on? Pean Maxile helistama."

Sid võttis laualt Lily telefoni. "Sa ei saa praegu veel käsi üles tõsta," ütles ta. "Kuidas su telefoni avada?"

"Sõrmejäljega," vastas Lily. Ta püüdis sõrmi liigutades veenduda, kas klahviluku avamiseks vajalik näpp oli veel alles. Õnneks oli küll. Saanud telefoni lukust lahti, helistas Sid Maxile, kuid vastuseks tuli ainult automaatne teade: "Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või teeninduspiirkonnast väljas."

"Helista Krisile," palus Lily. Sid tegigi seda. Telefon kutsus, aga keegi ei vastanud.

"Ta helistab sulle tagasi," ütles Sid ja pani telefoni masina peale, mis järjekindlalt midagi mõõtis. Sidi heledad, jää värvi silmad vaatasid Lily't. Ta näis millegi üle juurdlevat. 

"Palun ära sulge teda uuesti klaasi taha," ütles Lily. "Ta ei teinud seda tahtlikult."

"Ta peaaegu tappis su," vastas Sid. "Järjekordselt," lisas ta.

Lily katkistele huultele ilmus kibe naeratus. "Sina oled sama teinud," ütles ta. "Korduvalt."

"See juhtus peaaegu kakskümmend aastat tagasi," sõnas Sid tülpinult, nagu oleks Lily seda talle igapäevaselt meelde tuletanud. "Saa juba üle. Lõppkokkuvõttes olen ma palju rohkematel kordadel su elu päästnud."

Polnud eriti mõistlik vaielda inimesega, kes üritas sind sõna otseses mõttes tükkidest kokku lappida. Lily vaatas, kuidas Sid põlenud liblikad terasest vaagna peale ritta sättis ja ettevaatlikult pintsettide vahele võttes neid ühekaupa vaatles. 

"Mul on mõtteid, aga nende teostamiseks läheb pisut aega," seletas ta vaikselt, justkui rääkides iseendaga. "See puukallistajast tüüp elab teie aias, eks ole?"

"Päikesetõus?" küsis Lily. "Jah, elab küll. Mis siis?"

"Tema abi on vaja," vastas Sid. Mul pole vahendeid sinu osade taastamiseks. Ta suudab loodust mõjutada. Äkki mõtleme kahe peale midagi välja."

"Sina ja teed koostööd?" imestas Lily. 

"Tegin varem ka," vastas Sid. Vaevumärgatav lihastõmblus ilmetus näos andis märku sellest, et naise suhtumine hakkas teda häirima. "Sina ja su mehed, te olete mu koostööpartnerid järjest ära tapnud. Ja siis ütlete, et mina olen külmavereline tõbras..."

Sid lõi käega. Mineviku teemade üles kiskumine ainult rikkus närve. Ta oli liiga suure osa oma elust veetnud Maxi ja tema kaaslastega kakeldes. Nüüd, kui Angie jälle elas, polnud enam otsest põhjust viha pidamiseks. Pealegi kandis osa sellest hullukambast tema enda geene. Vereliini tuli hoida. Mitte kellegi sugulased polnud kahjuks täiuslikud. 

Laevalgus vilkus ja masinad lülitusid korraks välja. Jäänud hetkeks kuulatama, tõi Sid kuuldavale vaimuliku jaoks väga ebasobiva sõna ning hüüdis: "Angie! Kas sa rottidele süüa andsid?"

Kusagilt kaugemalt oli kuulda lohisevaid samme ja ukse kolksatust. Sid vaatas Ella poole, kes endiselt magas, kummardus tema kohale ja katsus pulssi, ning läks siis kiirustades koridori, et vaadata, mis olukord rotigeneraatoris valitses. 

Telefon vibreeris ja helendavalt ekraanilt paistis Krisi nimi. Lily surus hambad kokku ning koondas kokku kogu oma tahtejõu, et sirutada kätt välja telefoni võtmiseks. Ta suutis puudutada kõne vastuvõtmise nuppu ja lülitada valjuhääldi sisse. Voodi serval kõõludes kaotas Lily tasakaalu ning kukkus maha, lükates eemale ratastega laua, millel seisva aparaadi peal telefon asus

"Kirik!" hüüdis Lily. Seejärel pühkis valusööst tal pildi silmade eest.