135. Eriarvamused

"Sa ju lubasid mu särki hästi hoida!" ahastas Kris. "Sa põletasid selle ära!" Tema näoilmet vaadates oleks võinud arvata, et kass sõi ta lemmik kuldkala ära või kõige hinnalisem tehnikavidin läks tualetis veega alla. Aga see oli kõigest üks riietusese, mida Kris oli hoidnud erilisteks puhkudeks. Kindlasti ei kuulunud nende hulka tuleetendused.

"Ma lubasin, et ei tee seda veriseks," vastas Max. "Näed sa kusagil verd?" Ta rebis särgijäänused seljast ning tõmbas higist lehkava dressipluusi üle pea. Millegagi oli ju tarvis koju tagasi minna. 

"Põletamine on minu teema, mitte sinu," nähvas Kris solvunult selga pöörates. "Edaspidi hangi endale ise riided. Või ole paljalt, mind ei huvita."

"Te olete hullemad kui viieaastased," kommenteeris vaidlust pealt kuulanud Lily. "Te peaksite Ellale eeskujuks olema."

"Kas onu Max suudab ka tuld teha? Nagu mina ja issi?" küsis Ella vaimustunult. Talle meeldis mõte sellest, et temasuguseid on rohkem kui ainult kaks. 

"Tulemasinaga suudan," vastas Max ning pöördus Lily poole: "Miks see sul lasteaias kaasas oli? Hakkasid jälle suitsetama?" Lily kobas automaatselt kleidi rinnaesist. Tulemasinat polnud tõesti enam alles. Oli ainult poolik lömmis sigaretipakk. Max avas pihu ja tõstis kuldse Zippo süüdistavalt Lily silmade kõrgusele.

"Lõpetage!" hüüdis Kris. "Mitte praegu! Mitte siin." Ta osutas Ellale, kes täiskasvanuid tõsiselt jälgis. Last polnud tarvis asjatult ärritada. Ta ei osanud veel oma emotsioone ja nendega kaasnevaid nähtusi kontrollida.

Kris polnud tegelikult vihane rikutud särgi pärast, vaid pigem väsinud kõigist viimaste päevade jooksul aset leidnud sündmustest ja info üleküllusest. Ta toetas pihupesad peeglilaua servale ja sulges silmad. Maailm pöörles karussellina. Mõistus tahtis vägisi välja lülituda.

"Max," ütles Kris, "ma tean, et sa ei taha lapsi oma villasse, aga palun, kas sa lubaksid Ellal seal viibida ainult ühe õhtu? Ma tõesti vajan natuke hingamisruumi ja omaette olemist."

"Jaa! Seal oli nii ilus! Kõik oli nii valge ja läikis!" hõiskas Ella, enne kui Max midagi vastata jõudis. Lily punastas ja soovis, et maa teda neelaks. Ta oli siiralt lootnud, et Max ei saa Ella ja Krisi ööbimisest nende majas kunagi teada.

"Oota nüüd, Ella. Ma pean Maxiga rääkima," ütles Lily ja piilus murelikult Krisi nägu. Oli näha, et see mees vajas tõesti puhkust.  "Kuule, Kris, me läheme Ellaga õue."

"Aitäh," vastas Kris vaevukuuldavalt, ilma et oleks kellegi poole vaadanud. Ta kuulis, kuidas Max oma kohalt tõusis ning Lily'le ja Ellale järgnes. 

Üksindus, lõpuks ometi! Vaba aeg ilma kohustusteta. Ta ei teadnud, kui kauaks. Iga minutit sellest ajast tuli otstarbekalt kasutada. Kris hakkas hüsteeriliselt naerma. Ta naeris, kuni silmist pisarad voolama hakkasid. Seejärel lükkas Kris kulunud kasseti iidvana magnetofoni sahtlisse ja hakkas muusika saatel tantsima. 

"Nüüd teavad siis kõik eksinute lasteaiast," lausus Lily, kui nad kolmekesi mööda kõrvaltänavaid jalutasid. Olukord oli nukker. Liigne kuulsus tegi teistmoodi lastest tsirkuseloomad. Neid taheti näha ebatavalisi asju tegemas. Laste tunnetest hoolisid väga vähesed, peale nende endi vanemate. 

"Ma ei teadnud, et ajakirjanikud sind otsima tulevad," vastas Max, tundes ennast juhtunu eest vastutavana. Tema oli kogu selle jama põhjustanud ja aega ei saanud enam tagasi pöörata.

"Lily, kas ma lähen homme lasteaeda?" küsis Ella. "Kas nad tulevad jälle meid vaatama ja igasuguseid asju küsima? Kas issi tuleb meile appi?"

"Parem oleks, kui sa lasteaeda ei läheks," vastas Lily. "Kui su issil on vaja tööle minna, siis võin sind ka homme hoida."

"Kas sa minu arvamust ei tahagi teada?" küsis Max. Ta jäi keset kõnniteed seisma, käed sügavale taskutesse surutud, ning vaatas Lily't tõsiselt.  

"Sa ju mäletad, mida ma sulle ütlesin..." Max tegi pausi ja näitas silmadega Ella suunas. "Mitte minu majas," sosistas ta.

"Viskad meid tänavale?" küsis Lily. Tundus, et õnnelik leppimisperiood hakkas juba läbi saama.

"Sind mitte," vastas Max, "aga kui sa tahad hakata teda iga päev väljaspool lasteaeda hoidma, siis palun tee seda kusagil mujal. Kas või selles kuradima lillelises bussis, kui soovid. Mul on õigus öelda, keda ma luban oma majja ja keda mitte."

"Kumbki meist pole päriselt selle maja omanik, kuni laen on pangale tasumata," tuletas Lily meelde.

Max kergitas üllatunult kulme. "Kui palju sina laenu tasumises oled osalenud?" küsis ta.

"Ma võin ju kirikusse minna, kui teile nii palju tüli teen!" hüüdis Ella vahele. "Siis saate teie oma ilusas kodus kahekesi olla ja issi saab tööd teha."

"Ella, sa jääd minuga," vastas Lily. "Kui tarvis, lähme koos kirikusse."

"Minge jah. Sul jäigi abielu Sidiga lahutamata," nähvas Max selga pöörates ja vastassuunas astuma hakates. Ükskõik, kui väga ta ei püüdnud, ikka läks midagi valesti ja tema jäi kõiges süüdi. Ella oli Lily tütar, Kris mainis seda hommikuse jutuajamise käigus, kuid Max ei suutnud mõista, miks pärast kõiki neid aastaid, kui libliklaps oli hakkama saanud lasteaias ja Krisi juures Lily'ga kohtudes, oli järsku vaja teda sinna vedada, kuhu ta ei kuulunud. Kui Ella oleks ise ka seda teadnud, et Lily oli tema ema, siis võinuks veel aru saada, aga laps teadis teda lihtsalt kui üht toredat tädi, kes issiga hästi läbi sai. Liiga hästi... Kellega Lily lõppkokkuvõttes koos elada soovis? Kas tema või Krisiga? Max polnud nõus oma kodust tegema samasugust kommuuni, nagu see oli olnud palju aastaid tagasi. Kusagilt pidi minema piir.

Telefon piiksatas. Max hakkas nutividinat värisevail käsi taskutest taga otsima ja pillas selle kogemata asfaldile. Haprast ekraanist sai mustaplekiline ämblikuvõrk.

"Persse!" röögatas Max südametäiega ja virutas telefonile saapakannaga lõpliku surmahoobi. Ta vaatas selja taha. Lily't ja Ellat polnud enam näha. Kas nad läksid tõesti kirikusse? Kuna tal polnud enam vahendit, mille abil Lily'ga sidet pidada, tuli kasutada teisi meetodeid. Max otsis pilguga, kuni leidis tee ääres kõrguva maja rõdult ühe tuvi. Saatnud osa oma teadvusest linnu pea sisse, hakkas ta tänavaid läbi linnu silmade vaadates tuldud teed tagasi minema. Tuvi lendas laperdades majakatuste kohal ja otsis kõikjalt, kuid Lily ja Ella olid kui õhku haihtunud.