134. Vaatemäng

Lasteaeda, milles aidati eksinute järelkasvul võimalikult valutult suureks kasvada, nimetati ametlikes dokumentides raviasutuseks, kus pidid viibima puudega lapsed. Kahjuks või õnneks polnud ebatavalised võimed ravitavad. Neid oli võimalik mingil määral kontrolli all hoida, aga mitte päriselt ära kaotada. Kuna universumi taaskäivitusi juhtus üliharva, umbes korra või paar tuhande aasta jooksul, tuli eksinutel endaga hakkama saada sellistena, nagu nad olid oma vanemate poolt loodud. 

Varasemas maailmas polnud eksinutel vanemaid. Nad olid küll kellestki sündinud, kuid neist loobuti kohe, kui nad millegi eriskummalisega hakkama said. Koos uue maailma tulekuga said eksinud viimaks ometi endale ema või isa, mõnikord mõlemad. Vahel küll mitte päris sellised, nagu nad oodanud oleksid. Elukorraldus oli kokku pandud justkui kiirustades ja läbimõtlemata. Siin-seal leidus vastukäivusi, mis vajasid lihvimist. 

Päikesetõus andis endast parima, et Maxi põhjustatud lühise tagajärgi kuidagi siluda. Ta ei teinud seda üksi. Tema hallata oli teatud osake universumist. Just nagu rida serva peale püsti pandud klotse, mõjutas iga osake teist ning tekkis doomino efekt. Kui keegi kusagil lükkas tasakaalu paigast, kukkusid ümber ka teised klotsid. Oli suur vahe, kas klots lükati ümber Päikesetõusule kuuluva osa sees või sellest väljaspool. 

Päikesetõus oli Maxi õigel ajal hoiatanud ning rääkis uudishimulikele reporteritele, et pole Maxi juba laupäeva õhtust saati näinud. Aga seda, et nad lasteaeda lähevad, ei osanud isegi Päikesetõus ette aimata. 

Kaamerasilm püüdis kinni need lapsed, kes keset kuuma suvepäeva lumememme ehitasid, ja need, kes üksteise võidu kergemaid esemeid õhus lennutasid, ilma et oleksid neid sõrmeotsagagi puutunud. Mõni ronis putuka kombel mööda seinu ning mõni nägi ise välja nagu putukas või loom. Keegi neist lastest ei vastanud üldlevinud arusaamadele normaalsusest.

Ella ei teadnud, kas peita ennast nähtamatuks muutudes või süüdata kutsumata külalised põlema. Lendu tõusmisest poleks antud olukorras eriti suurt abi olnud. 

"Ma ei tea, kus Max on. Palun minge ära," ütles Lily sissetungijatele. Tema kolleegid ajasid lapsi tubadesse ja lõid uksi endi järel kinni. Lily jäi koos Ellaga piiramisrõngasse ja kuigi tüdruk aegamisi õhku hajus, tundis Lily tema käsi kramplikult jala ümbert kinni hoidmas. 

"Issi tuleb," sosistas Ella. Tõepoolest, Kris tuli joostes kohale ja taipas kohe, kus ta tütar ennast peitis, sest ta oskas vaadata Lily ebaloomulikult kortsunud kleiti, mille külge laps oli klammerdunud. 

"Hommikut! Kas sattusin valel ajal?" küsis Kris laialt naeratades, just nagu oleks tema see staar, keda otsima tuldi. "Kui te siin juba filmite, siis sooviksin tervitada oma ema ja..."

"Kas vastab tõele, et selles lasteaias käivad eriliste võimetega lapsed?" küsis üks naine mikrofoni Krisile nina alla torgates. Ta nägi välja nagu punapäine mukitud humanoid, kes kordas ajusse programmeeritud teksti. 

"Iga laps on oma vanema jaoks eriline," vastas Kris. Tema näoilme muutus härdaks ning suured pruunid silmad hakkasid kahtlaselt läikima. "Jälgida pisikese inimolendi sirgumist, see on lausa imeline!" Kris oleks veel meeleldi jätkanud näitemängu esitamist, kuid kõigi tähelepanu koondus äkki mängumaja katusel seisvale Maxile. Ta nägi Krisi antud valge satsilise särgiga välja nagu matadoor. 

"Tahtsite mind näha?" küsis ta. "Eks vaadake, siin ma olen! Sina seal kaamera taga, sul on küll nägemisega päris kehvad lood. Peaksid vist tänaseks lõpetama ja oma arstiga ühendust võtma." Mees, kellega Max rääkis, surus käed silmadele ja hakkas täiest kõrist röökima. Tal oli tunne, nagu õgiks keegi kolju sisemuses tema silmamune. 

"Aga sina tahtsid midagi veel küsida?" pöördus Max punapäise reporteri poole. "Või jäid sõnatuks?" Humanoidi välimusega naine muutus järsku palju inimlikumaks. Kange kehahoiak ja võltsnaeratus kadusid. Ta haaras endal kõrist ja tõi kuuldavale valju kähina, nagu püüdnuks keegi nähtamatu teda kägistada.

Üks kaamera filmis veel edasi ning see oli järjekindlalt Maxi peale suunatud. Samal ajal hiilisid Kris, Lily ja Ella pealtvaatajate selja tagant läbi pugedes väravast välja ning läksid lillelisse bussi. Nad ei julgenud veel ära sõita ning jäid ootama, mis Maxist edasi saab. 

Max langetas pea ja sirutas käed laiali. Süsimustad juuksed vajusid näo ette. Ta lahvatas üleni leekidesse ning tema selja tagant tõusis lendu rongaparv. Hetk hiljem ei näinud enam keegi, kuhu suur illusionist kadus. Ta oleks justkui koos lindudega minema lennanud. 

Mõned pealtvaatajad olid kutsunud tuletõrje ja kiirabi, keegi pidas vajalikuks teavitada ka politseid, kuid enam polnud tarvis kedagi aidata. Valu silmades kadus samal ootamatult, kui oli tekkinud. Kaameramees nägi täpselt sama hästi kui enne. Hääle kaotanud reporter sai kõnevõime tagasi ning taastas hetkega enda humanoidse oleku. Kogu vaatemäng oli olnud justkui halb unenägu. Võttegrupp pakkis kiiresti oma asjad ja põgenes lasteaia õuest. Vajalik kogus materjali õhtuste uudiste jaoks oli kätte saadud.