133. Mind ei ole siin

See polnud aknast sisse lõõskav päike, mis Maxi äratas. Päikesekiired takerdusid paksu kardinasse, aga suupilli hääl tungis sellest läbi ja jõudis edukalt Maxi kõrvadesse, tuletades meelde, et ta on tagasi kodus. Kuigi Max viibis eemal ainult ühe päeva, tundus nagu oleks möödunud terve igavik. 

Järgmisena meenus talle, et kui ta kohe uut rahateenimisvõimalust ei leia, kaob see kodu üsna pea. Ta ajas ennast vaevaliselt püsti, vaatas kella, veendus, et Lily on juba tööle läinud, ja läks akna juurde. Päikesevalgus mõjus antud hetkel Maxile peaaegu sama valusalt kui Lily'le vampiiriaegadel. See praktiliselt niitis ta jalust. 

"Tule kööki, joo teed või midagi," kutsus Max, nägemata midagi peale silmade ees tantsivate sädemete. Suupilli mängimine lakkas ja Päikesetõus seadis sammud ukse suunas. Max jõudis vahepeal trepist alla koperdada, imestades endamisi, kuidas ta oli suutnud üle kümne aasta oma elust pimedana ära elada. Teel magamistoast kööki leidis Max üles kõik teravad nurgad, mille olemasolust tal varem aimugi polnud. 

"Nii et otsustasid ikkagi tagasi tulla," lausus Päikesetõus. Ta oli paljajalu ning linase pluusi nööpidest oli kinni pandud ainult üks, sest päike kõrvetas halastamatult. 

"Ära hakka mulle midagi valmistama," ütles ta. "Tahan külma vett."

"Kraanist tuleb," vastas Max ning lülitas kohvimasina tööle. Aparaat näitas pisikesel hallil ekraanil lühitekste erinevate nõudmistega, alates kohviubadest ja lõpetades süvapuhastusega. Max lõi käega ning tegi oma kohvi otse tassi.

Päikesetõus ei lausunud sõnagi, kuid jälgis iga tema liigutust. Lõpuks jäi Max keset kööki seisma, kuum kohvitass käes, ning ütles: "See pole õiglane. Sa loed mind nagu avatud raamatut, aga varjad mu eest oma teadvust ja lihtsalt vaikid. Räägi välja, mis mul jälle tasakaalus pole?"

Päikesetõus hakkas endamisi naerma ning tõstis veeklaasi huultele. See reaktsioon oli talle nii tuttav. Maxiga koos elatud aastate jooksul jõudis Päikesetõus kuulda samu sõnu erinevates versioonides ja väga uskumatutes olukordades. Iga kord lõppes see täpselt samamoodi - Päikesetõus ei avanud Maxile oma teadvust ja ütles täpselt nii palju, kui ise vajalikuks pidas. 

Saanud lõpuks oma asjatoimetustega valmis, istus Max köögisaare äärde baaripukile ja rüüpas kohvi, puhudes eelnevalt eemale puru, mis polnud veel põhja vajuda jõudnud. 

"Kas ma olen juba tänastes lehtedes?" küsis ta. Päikesetõus noogutas. "Täna ma ei soovita sul internetti kasutada," vastas ta. "Sa oled kuulsam kui eales varem. Varsti jõuavad nad siia." 

Max pani kohvitassi käest ja jäi punnis silmil Päikesetõusu jõllitama. "Tõsiselt räägid või?"

"Kuna ma nalja olen teinud?" vastas Päikesetõus. Ta tõusis toolilt ja patsutas Maxi julgustavalt õlale. "Küll kõik laabub. Ise sa sellise elu valisid."

"Tänan väga," pomises Max, mõeldes paaniliselt kõigile põgenemisvõimalustele. Tal polnud vähimatki soovi uuesti intervjuusid andma hakata. Mitte praegu. 

"Lase nüüd kähku jalga. Ma annan ise neile intervjuu," lausus Päikesetõus.

Max kujutles, kuidas tema sõber ajakirjanikele aeda näitab ja looduse seaduspärasustest räägib. Tõenäoliselt ootas ajakirjanikke ees surm suure igavuse tõttu. Ainuüksi sellest mõtlemine tõstis tuju. 

Kris oli just Ella lasteaeda viinud ja läks tagasi parklas ootava lillelise bussi juurde. Seal ootas teda veel keegi. Max kössitas juhiukse kõrval, päikeseprillid ees ja dressipluusi kapuuts silmini tõmmatud. Enne kui Kris midagi öelda jõudis, tõstis Max metallküünisega sõrme suule ja sosistas: "Tss! Mind ei ole siin."

Kris noogutas ja avas vennale bussiukse. Ta oli juba jõudnud hommikuste uudiste pealkirju lugeda. 

"Arvad tõesti, et nad ei leia sind siit üles?" küsis Kris. "Kõik on mu bussi sinu maja ees näinud." 

Max vajus pisikese laua äärde istuma ja hingeldas. Ta oli jooksnud kuuma päikese käes, seljas musta värvi paksust riidest dressipluus. Nüüd oli see higist läbimärg ning Max kooris pluusi vastikustundega seljast. "On sul midagi..." alustas ta, kuid Kris ulatas talle juba roosa hommikumantli, mille Lily oli talle laenanud. 

"Sellega ei tunta sind kindlasti ära," ütles ta. 

"Kuidas see sinu kätte sattus?" küsis Max ja lisas kiiresti: "Ära parem vasta. Aga selga ma seda ei pane."

"Mis sai meie stiilsest Maxist?" küsis Kris teeseldud kahetsusega ning loovutas ühe särgi oma garderoobist, mis oli üleni valge, kaunistatud volangide ja pitsidega. Ta vaatas hindavalt Maxi uut väljanägemist ja kommenteeris: "See sobib sulle. Niimoodi võid rahva ette minna küll. Palun luba mulle, et sa särki verega ei määri."

"Ma ei määri seda verega," kordas Max ja piilus närviliselt huuli närides läbi bussi küljeakna välja. Kõik tundus rahulik olevat. 

"Nii hea oli Lily't jälle õnnelikuna näha," õhkas Kris. "Sinu tagasitulek mõjus talle hästi."

"Ise ka usud?" Max teadis, et Lily tema tagasituleku üle rõõmustas, kuid Krisi sõnad polnud päris kindlasti siirad. "Tänan sind, et mu vastu võtsid, aga näitemängu ma sinult ei tellinud."

"Mida ma siis oma kallile vennale pakkuda tohin? Teed, kohvi... Kuivikuid?" jätkas Kris veiderdamist. Ta oli juba rolli sisse elanud ega suutnud lõpetada. Max kobas püksitaskutes ja pani lauale kortsunud rahatähe. "Osta endale ja oma lapsele süüa."

Kris jäi vait ning vajus laua taha venna kõrvale istuma. "Aitäh," ütles ta vaikselt, proovimata hetkekski raha tagasi lükata. Tal oli seda tõesti väga vaja, sest sünnipäevapidu, kuhu ta täna pidi minema, tühistati viimasel hetkel. Tundus irooniline, et olles eelmises elus lastele lubanud sünnipäevapidu ja üllatust, mida ei tulnudki, elatus ta nüüd laste sünnipäevade korraldamisest. Saatusel oli karm huumorimeel. 

"Sa võiksid ikkagi sellest hommikumantlist rääkida," ütles Max. "Ma tõotan, et ei sega vahele ega tapa sind ära, sest muidu peaksin ennast varjama laiba juures, sellise kuumusega. Kõik need kärbsed..." Ta väristas õlgu juba ainuüksi mõtte peale, et pisike buss oleks paksult putukaid täis ja tema nende keskel. 

"Kahjuks pead sa pettuma, sest hommikumantli lugu on väga igav võrreldes sellega, mida eile kuulsin," vastas Kris ja jutustas detailselt kõigest, alustades veinijoomisest ja lõpetades kirikuga. Muuseas mainis ta ka Rotipoisiga kohtumist. Max kuulas tähelepanelikult ning ei seganud tõesti vahele. Ta kontrollis Krisi sõnu, sorides põhjalikult tema teadvuses. Kõik vastas tõele. 

"Nii et Sid..." alustas Max.

"On minu isa ja Ella vanaisa," kinnitas Kris. "Ma vist kardan nüüd iseennast. Ellat kartsin ma juba varem." Kris naeris hüsteeriliselt, keerutades sõrmede vahel teelusikat. "Mis siis, kui ta viis mu ise lastekodusse, aga sina tõid jälle tagasi? Tal lihtsalt ei jäänud üle muud, kui minu olemasoluga leppida."

"Vähemalt tead sa nüüd oma päritolu, või õigemini poolt sellest," vastas Max. "Kujuta ette, kui lõpuks selgub, et Lily on su ema." Ta irvitas parastavalt, teenides Krisilt tapva pilgu. 

"Kogu see lugu on juba niigi haige, nii et ma ei imestaks enam millegi üle," vastas Kris pärast lühikest mõttepausi. 

"Lily'l oli enne sinuga kodu mängima hakkamist täisealine tütar. Kui sa just tüdrukuna ei sündinud, siis pole sul tarvis muretseda," lausus Max. "Pigem pakun Lily puhul mingit seost Inglisilmaga. Nad on äravahetamiseni sarnased."

"Inglisilm on nüüd ema," ütles Kris. "Rotipoisi ema."

"Ema? Aga ta oli ju..." Miski polnud enam endine ja keegi ei saanud oma soos või sugulussidemetes kindel olla. Max mõtles natuke ja meenutas eelnenut. Ta puhkes valjusti naerma. "Vaene Rotipoiss!"

Telefon piiksatas vaikselt. Vaadanud ekraanile ilmunud teksti, hüppas Kris püsti nagu ussist nõelatu. "Nad läksid lasteaeda. Tahavad vist Lily käest sinu kohta infot hankida. Pean Ella ära tooma!"

"Lily," ütles Max samuti püsti tõustes, kuid Kris surus ta tagasi istuma. "Lily pole enam eksinu. Ta saab öelda, et pole sind kunagi näinud ja ei osanud aimatagi, et lapsed on teistsugused. Aga Ella võib paanikasse sattuda ja lollusi teha."

Max ootas, kuni Kris oli bussist välja tormanud, ning hiilis talle järgi.