132. Eksistents

Kõik loksus viimaks ometi paika. Kris polnud varem eriti pead vaevanud selle üle, miks tema tuli Sidi ei haavanud ja miks see mees teda lastelaadal maha ei löönud, vaid lasi terve soomusmasinatäie eksinuid minema tassida. Ta oli südametu tõbras, aga miski seal kusagil sügaval vist siiski hoolis.

Ta ütles, et oli suhteliselt hiljuti teada saanud. Samas võis kahtlus juba varem olla, sest tuld sülgavaid lapsi oli vähe ja Sidi välimust arvestades pidi Kris kindlasti sarnanema oma emale. Miks ta Krisi lastekodusse viis? Võimete pärast? Või juhtus temaga midagi ja ta ei saanud enam Krisi kasvatada? Ajusoppi kerkis väga ähmane mälestuskild, mida ta oli praktiliselt terve elu vältida üritanud. 

"Issi, miks sa kurb oled?" küsis Ella. Ta oli kogu pärastlõuna omaette joonistanud, seletades sosinal, kes olid tema piltidel ja mida nad tegid. Kujuteldava "emaga" kirikus rääkimine inspireeris teda alati. Üks ema viibis tõepoolest seal, kuskohast enam tagasi ei tulda, aga teise olemasolu kohta ei teadnud Kris, kas tasuks ikka rääkida. Ella soovis nii väga, et Lily oleks tema ema, kuid kinnituse saamine, et nii oligi, toonuks kaasa katastroofi. Kris polnud nõus Ellast loobuma. Mõte sellest, et Ella nimetaks Maxi oma isaks, ei mahtunud isegi kujutlusvõime piiridesse. Kris oleks meeleldi koos Lily ja Ellaga uuesti pereelu proovinud, kuid kahjuks ei suutnud Lily Maxist kuidagi loobuda. Nad olid justkui saatuse poolt kokku määratud. 

Telefon vibreeris taskus. Kris vaatas ekraanil säravat rõõmusõnumit, mille Lily oli saatnud: "TA ON TAGASI!" 

Kris ei rõõmustanud, vaid viskas telefoni voodile, millelt see hooga tagasi põrkas ja põrandale kukkus. Kris oleks telefoni südametäiega põlema pannud, aga tal oli seda veel vaja. Uskumatu, kuidas pärast pikki aastaid ilma telefonita elamist muutus see pisike jubin lausa eluliselt tähtsaks. 

"Ma ei ole kurb, vaid olen elu peale vihane," vastas Kris ja kummardus vaatama, mida Ella oli joonistanud. 

"Siin oleme meie ja siin kõik surevad," näitas tüdruk näpuga. "Sina oled siin, emme on ka siin ja mina olen seal. Aga valge mees kirikust, tema matab surnud maha."

"Mis emme nimi on?" küsis Kris, teadmata isegi, kuskohast selline küsimus tekkis.

"Emme nimi on Lily," vastas Ella, nagu oleks tegemist elementaarse tõega. "On ju, me läheme homme lasteaeda emme juurde?" Ta hakkas naeru kihistama, sest oli enda arvates vaimukat nalja teinud. Kris vangutas pead ega vastanud midagi.

Tavaliselt Kris ei suitsetanud. Pisikeses bussis lapsega koos elades polnud üldse hea, kui riided suitsu järgi haisesid või laps valel ajal õue tulles kogemata sigaretivingu sisse hingama juhtus. Praegu oli eriolukord. Kui Kris poleks süüdanud sigaretti, oleks ta mingil hetkel ise põlema süttinud. Vähemalt tunne oli selline. Seistes bussist mitme meetri kaugusel, tõmbas ta rahustavat nikotiiniauru kopsudesse ja vaatas kaubanduskeskuse ukseesist. Täna pidi see parkla siin saama nende kahe ööbimispaigaks. Kuigi üles olid pandud parkimisaega piiravad märgid, ei käinud tegelikult keegi autosid kontrollimas. Sellest andsid tunnistust parkla servas vedelevad lössis rehvidega romud. Nii kaua, kuni sõiduk otseselt kellelegi jalgu ei jäänud, oli kõigil sügavalt ükskõik. 

Vanadel headel aegadel, kui Lily toitus verest ja sigaretivingust, said nad selliste puhkepauside ajal vestelda. Nüüd enam mitte. Max oli keelanud Lily'l suitsetada. Mõnes mõttes käitus ta õigesti, hoolitsedes oma naise tervise eest. Aga ta oli neil keelanud üldse omavahel suhelda. Kris tundis ennast nagu kurjategija selle pärast, et viis Ella esmaspäevast reedeni lasteaeda, kus Lily töötas. Nädalavahetustel abi küsimised olid vajalikud, sest Ellat ei saanud sünnipäevadele kaasa võtta. Korra oli tüdruk tekitanud sellise kaose, et Krisil kulus terve aasta oma reputatsiooni taastamiseks. Kes ikka tahaks kutsuda oma peole klouni, kelle laps üritab kogu peopaika koos sünnipäevalistega maha põletada. 

"Mis sa nukrutsed?" Küsijaks oli umbes kümne aastane terava ninaga tumedapäine pois. Tema ninasõõrmed tõmblesid, nagu püüaks ta kogu aeg õhust uusi lõhnu. Sõrmed näppisid narmendavat särgiserva ja püksitaskuid. Silmad vilasid ringi ja märkasid kõike, mis vähegi helkis või muidu huvitav tundus. 

"Rotipoiss?" küsis Kris. Ta mäletas poissi palju vanemana, aga nüüd oli kõik pea peale pööratud. Keegi polnud enam see, kes varem.

"Mina," vastas Rotipoiss ja pühkis särgivarrukaga ninast välja valgunud tatti. "Täitsa perses, mis toimub. Ma suutsin just oma ema poodi ära kaotada. Saad sa aru, minul kadus keegi ära! Ma suudan lõhna järgi üles leida maasse kaevatud püssikuuli, aga üht poeriiulite vahele jalutama läinud naist leida ei suuda."

"Ega su ema nimi pole juhuslikult Emma, Piksi või Alice?" pakkus Kris võimalikke ebatõenäolisi variante. Talle hakkas tekkinud kaos juba huvi pakkuma. Kes on kelle sugulane, kes sureb või sünnib homses episoodis... Televisiooni polnud vajagi, elu pakkus palju paremat meelelahutust.

"Inglisilm," vastas Rotipoiss. "Ta on nüüd minu ema."

"Nagu päriselt ema?" imestas Kris. "Sa polegi lapsendanud või varastanud? Pappkastiga trepi pealt leitud?"

"Enda kohta ma tegelikult ei tea," tunnistas Rotipoiss. "Aga mu õdede ja vendade sünnitunnistusel on tema nimi. Isade lahtrid on tühjad. Nemad tulid ja läksid. Kuule, anna suitsu."

"Kasva, poju. Suitsetades jäädki roti mõõtu," vastas Kris naerdes. "Mul on sinust kahju, päriselt ka. Sa pead veel mitu aastat ootama, enne kui saad jälle inimese moodi elama hakata."

"Sitt lugu jah," pomises Rotipoiss käsi taskusse surudes. "Näe, ema on seal. Viiakse mendiautosse. Pani vist jälle midagi pihta." Ta tõmbas käe taskust välja ja osutas enda seljakotile. "Mul õnnestub see palju paremini. Aga olgu. Nüüd ma tean, et ema tuleb alles paari tunni pärast ja on vihane nagu pohmelli põdev herilane. Viin õdedele ja vendadele süüa. Järgmise korrani!"

"Nägemist jah," vastas Kris ning viskas koni prügikasti. Või siis selline perekond oli neil nüüd. Mängutoas ei näinud Inglisilm ja tema tütar sugugi pätipere moodi välja. Küllap oli ka see raha varastatud, millega Inglisilm Krisile klouni mängimise eest maksis. Kas ta mäletas, et nad olid kunagi koostööd teinud? Kris tundis ennast Inglisilmaga võrreldes elus edasijõudnuna, aga kas see omas üldse tähtsust? Tegelikult oli ju kõik kinni ainult moraaliormides. Igaüks tahtis ellu jääda, süüa, magada, paljuneda, teha seda kõike võimalikult suures koguses enne surma saabumist. Polnud vahet, mis nende tegevuste vahele jäi, kuni sa teiste endasuguste tegevust oluliselt ei häirinud. 

"Issi! Ma tahan süüa!" hüüdis üks iseenese eksistentsiaalsuse pärast muretsev paljunemise tulemus, lõpetades kiiresti ja lihtsalt Krisi filosoofilise mõtiskluse. Kris tuhnis taskutes, kuni leidis paar rahatähte. Täna oli võimalik süüa, homne päev sõltus erinevatest asjaoludest. Vargile minna Kris enam ei julgenud, Ella pärast. Ta vääris paremat elu kui Rotipoiss.