130. Hõimlus

"Te tunnete üksteist?" küsis Kris kordamööda Sidi ja Lily poole vaadates. 

"See oli ammu," vastasid Lily ja Sid üheaegselt. Vastus kõlas nii järsult, et Kris tõstis käed üles ja taganes. "Olgu, olgu. Teil on vist palju ühiseid mälestusi. Ma jätan teid omavahele." 

"Ei, jää siia," ütles Lily. "Meil oleks vaja natuke rääkida. Kolmekesi."

Kambrist astus välja Angie. Sama kõhn ja kummituslik kui surnuna, kuid tundus olevat täies elujõus. Ta kutsus Ella endaga kaasa ning nad jalutasid koos küünlaid süütama. Tikke tarvis ei läinud. Ella tundus olevat üliõnnelik selle üle, et tohtis lõpuks oma võimet kasutada. 

"Ära unusta vett juua!" hüüdis Kris tütrele õpetussõnu. Ta pöördus uuesti Sidi ja Lily poole, tehes suleboaga õhus elegantse kaare. Palju ei puudunud, et altariküünal suled süüdanud oleks. Kris kandis seda meelega, vaimuliku ärritamiseks. See tüüp polnud talle algusest peale meeldinud, aga Ella heaolu nimel oli vaja kirikus käia ning Isa Valge tardunud kalapilk välja kannatada. Pöörased kostüümid äratasid vähemalt hetkeks preestri pühalikust tardumusest ja panid ta enda arvates salaja silmi pööritama. Emotsioonide tekitamine oli Krisi arvates igati tervislik ja muidu kasulik tegevus. 

"Millest te rääkida tahtsite?" küsis ta.

"Meie ühisest minevikust," vastas Lily. "Sid, kas sa mäletad lastekodu ja Kristoferit?"

"Te mainisite just minu täisnime. Millega ma jälle hakkama sain?" segas Kris vahele. 

"Seda nime kandis ka sinu poeg," vastas Sid jutlustaja hääletoonil, mis kõlas Lily jaoks võõralt ja õõnsalt. Mees, kellega ta koos oli elanud, ei rääkinud kunagi nii. "Poisist on vahepeal kena tütarlaps sirgunud," lisas Sid Ella poole viibates.

"Ah?" Kris ei saanud enam millestki aru. Lily oli purjus peaga rääkinud midagi nende kahe ühistest lastest, aga Kris pidas seda deliiriumi sonimiseks. Praegu olid nad kõik kained. Kas tema kulul taheti nalja teha?

"Kris, sa ju joonistasid teda, karvast libliklast. Oma unenägude järgi," tuletas Lily meelde pilte, mida Ella oli talle näidanud.

"Aga need olid ju kõigest unenäod," vastas Kris ja vakatas poolelt sõnalt. "Või siis mitte..."

"Hakkab meenuma?" küsis Sid üht kulmu kergitades. Ametlik jäikus asendus tasapisi vana tuttava iroonia ja üleolekuga. Sellist Sidi mäletas Lily väga hästi.

"Ella, kus sa oled?" hüüdis Kris püsti hüpates. Ta oli pahaaimamatult usaldanud oma tütre lastekaubitseja õe kätte. Kirikus preestriks olemine polnud Sidi puhul leevendav argument. Hunt lambanahas, ei midagi enamat.

"Siin olen, issi!" vastas Ella sealtsamast lähedalt. "Kas peame juba minema hakkama?" 

"Ei pea," vastas Lily. "Sa oled väga tubli, jätka samamoodi."

"Aga..." alustas Kris, kuid Lily pilk sundis teda vait jääma. 

"Nüüd kuulake te mõlemad," ütles ta. "See, mis varem juhtus, on minevik. Te olete kaks täiskasvanud inimest ja suudate omavahel ära leppida."

"Ta müüs lapsi," sosistas Kris nii valjusti, et Sid seda pealt kuulis. "Ta tegi nendega katseid. Miks ma peaksin teda usaldama?"

"Näed sa siin ühtegi last peale oma tütre?" küsis Sid. "Hoian ma kedagi kinni?"

"Ei," vastas Kris. Ta tõesti tahtis uskuda Sidi imepärast muutumist, aga lihtsam oleks olnud uskuda jõuluvana või hambahaldjat.

"Kui me juba kõik siin oleme," alustas Kris pühalikult, "siis oleks sobiv hetk küsida, miks sa Lily'ga abiellusid ja meie lapse üles kasvatasid?"

"Sest sind polnud," vastas Sid. "Keegi pidi ju seda tegema."

"Nii lihtne oligi?" Kris põrnitses Sidi tõsiselt, püüdes üles leida konksu, mille otsa teda püüda taheti.

"Miks sa mind üles ei otsinud? Varem oskasid küll meile igale poole järgi tulla."

"Mul oli nende kahega niigi küllalt tegemist," vastas Sid väsinult ohates, nagu oleks teda kurnanud ainuüksi selle hullumeelse aja meenutamine. "Lisaks veel konservitehas, kütusevabrik ja lastekodu. Ma lihtsalt ei jaksanud enam. Mida ma oleks pidanud tegema? Saatma sulle tuviposti kirjaga, et unustasid oma raseda naise majavaremetesse?"

"No näiteks," laiutas Kris nõutult käsi. "Ma oleksin kohe tagasi tulnud."

Sid ainult turtsatas põlglikult. "Sa tahtsid teada, miks ma Kristoferit maha ei müünud. Alustame algusest. Ma üritasin tõesti kunagi teie suuremat plikat endale saada ja tahtsin teda orjaks müüa. Siis polnud Emma veel sinu bioloogiline järeltulija ning minu jaoks omas see jõnglane ainult rahalist väärtust. Aga... Suure muutuse käigus toimus kahe paralleelselt kulgeva maailma ühinemine. Emmast ja Kristoferist sai see tüdruk seal. Kristoferi sees oli osa sinust ja sina oled osa minust. Me oleme geneetiliselt seotud."

"Meie?" kordas Kris hüsteeriliselt naerma puhkedes. "Meie sinuga oleme sama sarnased kui siga ja kägu. Max leidis mind tänavalt. Mul pole vanemaid. Kuidas ma saan sinu sugulane olla?"

"Me kõik oleme kellestki sündinud," vastas Sid mõtlikult. Tundus, et ta jättis midagi olulist ütlemata. "Tegelikult sain ma sellest teada siis, kui Erik meie kõigi DNA-d uuris ja geeniahelaid omavahel võrdles."

"Nii et me olime sinu katsejänesed," vastas Kris. "Kes sa siis oled? Minu lihane vend? Onu?"

"Isa," vastas Sid.

"Ega Max sinu poeg pole?" küsis Lily kiiresti, andes Krisile aega mõtete kogumiseks.

"Jumala pärast, ei!" hüüdis Sid ning lõi risti ette. "Õnneks pole mul temaga vähimatki veresugulust. Sinuga samuti mitte, kui mitte arvestada seda, et sa oled mu lapselapse ema."

"Jumal küll, milline seebiooper," ägas Kris. "Kõik need aastad hoidsid sa seda meie eest saladuses..."

"Sellest, et sa mu poeg oled, sain ma ise ka teada alles paar tundi enne lastekodu laste ülestõusu," vastas Sid. "Muide teist oli väga kena, et te mu keha kirstu panite." 

"Võta heaks," pomises Kris. "Ega sul peavalurohtu pole, paps?"

"Sinu jaoks olen ma endiselt Isa Valge," vastas Sid pühalikul hääletoonil ning läks kambrist valuvaigistit tooma. 

Kris hoidis pead kinni ja tundis, kuidas valu silmade eest mustaks tõmbama hakkas. Osaliselt oli selles süüdi eile joodud vein, kuid päris kindlasti aitas tänane info üleküllus.  "Miks me peame kõik omavahel sugulased olema? Kas maailm pole piisavalt suur?" küsis ta Lily'lt. 

"On selles siis midagi halba?" kehitas Lily õlgu, nagu oleks see täiesti igapäevane, et eks-abikaasa järsku su lapse vanaisaks muutub. "Peaasi, et me suudaksime normaalselt suhelda, ilma et peaksime jälle laipu kokku lugema."

"Aamen," vastas Kris, võttes vastu Sidi toodud veeklaasi ja valuvaigisti. Oli saabunud aeg lahkumiseks. Tänaseks sai kõike juba küllalt ja enamgi veel.