129. Suur illusioon

"Sa oled täna eriti varajane!" Hiiglase mõõtu Igor pressis ennast ukseavast sisse ja prantsatas tugitoolile istuma. Nii palju siis rahulikust pühapäevast stuudio garderoobis. Max avas vaevaliselt ühe silma ja püüdis aru saada, kas tal oli midagi olulist meelest läinud. Etendus alles oli. Mis pühapäeval toimuma pidi? Proov? Võtted? Firmapidu? Lolli mängimine? Seda viimast kohe kindlasti. 

"Raske öö, jah?" küsis Igor varbaotsaga tühje pudeleid toksates. Pudelid kukkusid klirisedes kivipõrandale. Max krimpsutas valuliselt nägu ja haaras peast kinni, et see ei plahvataks. 

"Kuule, ma olen tõesti unustanud," tunnistas ta. "Mis täna toimuma pidi?" 

"Sinu etteaste muidugi," vastas Igor. "Täna filmitakse sinu eluloo esimest osa."

"Täna?!" Max ehmatas ennast sekundiga kaineks. Ta oli jõudnud nii kuulsaks saada, et mingi kuradima režissöör lootis temast eluloofilmi tehes rasket raha teenida. Dokumentaalfilm edukast illusionistist, kes elas ilusas majas koos ilusa naisega. Suur illusioon. Kogu tema elu oli üks neetud silmamoondus. Näitemäng publikule. 

Igor patsutas Maxi sõbralikult õlale, nii et viimane vaikselt ägades küüru vajus, ning lohutas: "Pole hullu mees. Pese hambad, tõmba kiiresti grimm näkku ja keegi ei saa midagi aru."

Võtted pidid algama poole tunni pärast. Õnneks ei soovinud filmimehed kohe Maxi juurde minna, vaid tahtsid temaga alguses niisama juttu ajada. Max vaatas vaheldumisi kella ja peeglit. Jumestuskreem ja silmapliiats olid ta alati hädast välja aidanud ega vedanud seegi kord alt. Kui tavalised inimesed muretsesid selle pärast, et kaamera neile kilosid juurde andis, siis Maxi puhul oli see ainult positiivne, sest tavaelus nägi ta välja nagu koonduslaagrist põgenenud vang. Koolnukõhnas näos turritavad põsesarnad tekitasid teleekraanil müstilist efekti ja tõmbasid fänne ligi nagu liimipaber kärbseid. Maxi läbitungivale altkulmu pilgule omistati imevõimeid, kuid tegelikult ei kasutanud ta teleekraanil ühtegi ebatavalist annet. Maagia kasutamiseks oli tarvis inimestega vahetut kontakti. Televisiooni kaudu sai edasi anda ainult valesid - peeglite ja hea jutu abil. Mitte midagi tõelist. Teoreetiliselt oleks ta ju võinud lasta ennast jõhkral moel tappa ja uuesti ellu äratada, aga produtsendi sõnul ei meeldivat sellised asjad publikule. Verd olevat juba niigi liiga palju. Rahvas vajas laadanalju, mitte veriseid vaatemänge, mida nad uudistest nagunii igal õhtul nägid. Alati käis kusagil sõda ja seal ei kasvanud keegi tükkidest uuesti kokku. 

Kaarditrikkidega inimesi lollitades ning pimedas toas suitsu ja klaasiga mängides tundis Max ennast samasuguse klounina nagu tema noorem vend. Erinevus oli ainult palganumbris. 

Kellaosutid ruttasid edasi halastamatu kiirusega. Max silus juukseid ja kohendas esinemiskostüümi. Imeline, enneolematu ning sensatsiooniliselt parandamatu idioot oli valmis rambivalgusesse astuma. 

"Kas te oleksite nõus lahti seletama mõne lihtsama illusiooni põhimõtet?" küsis umbes kolmepäevase habemetüüka ja siniste silmaalustega reporter. Ta kandis lühikesi pükse ja sokke koos sandaalidega. Tema jalad haisesid ning hingeõhust oli tunda odava sigareti lehka. 

"Lihtsa?" küsis Max sarkastiliselt muiates. "Kui te mõtlete, et mustkunst on lihtne ja selle võib selgeks õppida igaüks, siis eksite."

Metalse küünisega nimetissõrm välgatas korraks. Kuigi Max polnud oma toolilt hetkekski tõusnud, läikis tema käes telekanali logoga pastakas, mis alles hiljuti oli veel rippunud kaameramehe rinnatasku küljes. Tegemist oli kvaliteetse vidinaga, metallist korpusega ja puha. Tundus, et firmal läks hästi, kui nad said oma töölistele jagada midagi enamat kui odavaid plastikust vidinaid. Kaameramees seisis Maxist kaugel ja temani ulatumine paigalt liikumata ei olnud füüsiliselt kuidagi võimalik. Muie venis parastavaks irveks, kui Max virutas pastaka täiest jõust läbi oma käeselja, nii et see otsapidi lauaplaadi sisse tungis. 

"Tee järgi," ütles Max, rebides käe laua küljest lahti. Verine pastapliiats jäigi püsti seisma, andes tunnistust selle kohta, et kondises kehas võis peituda hullumeelse jõud. Haav Maxi käelabas kasvas kinni kõigi silme all ja sai lähivõttena üles võetud tulevastele põlvedele näitamiseks. 

"Te olete siis eriline?" küsis reporter, kui oli ennast natuke kogunud. Vere nägemine polnud tema jaoks igapäevane kogemus. 

"Eksinu," parandas Max. "Meid nimetatakse eksinuteks. Kahju küll, aga kui sa lootsid kuulda juttu sellest, kuidas üks tavaline poisike tänavalt ennast üles töötas, siis pead pettuma. Ma olen juba sünnist saati olnud teistsugune ning minutaolisi on palju. Kellel võimeid pole, see võib rahulikult kaarditrikke raamatute abil edasi õppida. Mulle igatahes aitab sellest jamast." Ta pööras näo otse kaamera poole ja lisas: "Tahate kuulda lugu minu elust? Aga palun - ma olen läinud läbi nii tulest, veest kui pasamerest. Surnud, maha maetud ja ellu äratatud. Ja mis selle kõige tulemuseks on? Üks kuradima roosa lehviga kaunistatud prügihunnik, mida teie kõik nimetate ideaalseks eluks. Käige..." Max vajutas käe kaamerasilma ette ning kõik tuled kustusid. Sinakas avariilampide valguses kerkis esile produtsendi turske kogu. Tema nägu, mis oleks pidanud olema punane, läikis lambivalgel lillakalt. 

"Max, mida kuradit!" hüüdis ta. Järgnes terve rida vängeid roppusi. Kuid Max surus kaabu silmini ja marssis saabaste kõlksudes uksest välja. Kaabu küljes lehvinud pikk sulg pääses vaevu Maxi järel kinnilangeva ukse vahele jäämisest. Laua külge löödud verine pastakas vajus aeglaselt viltu nagu haavatud kangelane.