128. Isa Valge

"Issi! Täna on pühapäev, me lähme kirikusse!"

Kris avas vaevaliselt silmad. Terve tuba haises, värsket õhku polnud. Sees keeras ja suu kuivas. 

"Issi?" Ella lendas voodi kohal edasi-tagasi, riivates lambilühtrit ja pannes klaasist helmed kõrvulukustavalt klirisema. Kell oli kaheksa hommikul. 

"Oota nüüd natuke," ümises Kris padja sisse. Ta oli alles paar tundi tagasi uinunud. Nii harjumatu oli magada pehmel ja suurel voodil. Kuidagi liiga mugav tundus.

"Issi, ma vist tegin köögis natuke pahandust," tunnistas Ella. "Tule vaata."

Omaette midagi pomisedes ajas Kris ennast püsti ja katsus, kas ta pea oli alles. Korraks oli tundunud, et kaela otsas pole muud, kui ainult üks suur valupundar. Ta oli koos kõigi riietega teki alla pugenud. Nüüd olid need higist niisked ja vastikult kleepuvad. Maomahla hais jäi riiete külge, hoides Lily juukseid, samal ajal kui naine voodiservast kinni hoides sisikonda välja öökis. Vaiba oli Kris jõudnud öösel välja visata, aga akna unustas ta avada ja värsket õhku ei tulnud. 

Lily magas sügavalt. Kris koperdas akna juurde ja tegi selle lahti, et naine iseenda okse leha sisse ära ei lämbuks. 

"Mis sul köögis juhtus?" küsis ta. Kuna Ella oli juba magamistoast välja lennanud, ei jäänud üle muud, kui minna olukorda hindama ja loota parimat. 

"Ma tahtsin endale piima soojendada, et kakaod teha," ütles Ella, näidates kõrbenud piimapakki ja valget loiku, mis aeglaselt kapi pealt alla nirises, pruunid paberitükid sees ujumas. 

"Hea, et sa maja põlema ei pannud," vastas Kris ja võttis nagist käteräti. "Teinekord palun ütle mulle, kui midagi soovid."

"Aga ma olen juba suur tüdruk," lausus Ella. "Sa ju ise ütlesid."

Lapsel oli õigus, isa nimetas teda sageli suureks tüdrukuks. Kris jättis räti piimaloigu sisse vedelema ja kallistas tütart kõvasti. "Sa oled tõesti suur ja tubli," kinnitas ta. "Aga tulega mängimine on ohtlik. Selle pärast ongi sul vaja täiskasvanute abi, enne kui midagi soojendama, põletama, valgustama... Enne kui sa tuld tegema hakkad, anna kõigile teada. Me oleme ju sellest rääkinud."

"Sa haised," ütles Ella vastikusest nina kirtsudades. "Issi, mine pese ennast."

Kris noogutas ning jätkas koristamist. Max võis iga hetk tagasi tulla. Tema ja Ella siinviibimine oli juba piisavalt halb. Täis läbustatud köök veel hullem. Vaiba kohta jäi üle vaid loota, et ta selle kadumist niipea ei märka. 

Lily ärkas tühjas voodis selle peale, et päike talle otse näkku paistis. Pärast suurt ehmatust ja halvavat paanikahoogu hakkas talle meenuma, et päike ei kõrveta teda enam. Ta oli nüüd täiesti tavaline inimene. Möödunud öö nihkus jupphaaval paika. Mälestused joodud veinist ja tema hala kuulanud meestest olid piinlikkust tekitavad, aga midagi polnud enam parata. Igaks juhuks vaatas Lily teki alla ja veendus kergendustundega, et riided olid seljas. Järelikult võis nende inimestega ka edaspidi koos juua. Millal ta üldse viimati joonud oli? Lily ei suutnud seda meenutada, aga kodus leidunud veinipudelid tähendasid, et päris karsklane ta polnud. 

Köögist oli kuulda Krisi ja Ella häält. Nad olid ikka veel siin. Aga Max võis ju iga hetk tulla. Lily vahetas haisvad hilbud kiiresti puhaste vastu ja tõmbas linad voodist välja. Hinnates olukorda, mõistis Lily, et sellist vaatepilti nähes võis igaüks asjadest väga valesti aru saada. Ta jättis riided koos teki ja linaga voodi peale hunnikusse ja lõi käega. Lasku UV lambiga üle, kui kahtleb, mõtles Lily. Maxi puhul võis seda päriselt oodata. Pesusahtlist puhtaid sokke otsides leidis Lily karbi padrunitega. Kuskil pidi olema ka revolver. Padrunikarbis oli veel üks asi - ampull helesinise vedelikuga. Mille jaoks see oli ja miks see just Lily kätte sattus? Ta ei suutnud meenutada midagi peale hoiatuse: "Seda jätkub ainult üheks korraks."

"Sa juba üleval." 

Lily oleks peaaegu ampulli käest pillanud. Korraks tundus talle, nagu oleks rääkinud Max. Aga see oli kõigest Kris, kes seisis magamistoa lävel äsja duši alt tulnuna, vesi juustest nirisemas ja puusade ümber Maxi käterätik. Lily pööras pea kiiresti kõrvale. Äsja mahajäetuna ja oma meest taganutvana ei tohtinud ta Krisi sellise pilguga vaadata. "Pane midagi selga. Muidu lööb Max meid mõlemaid maha," ütles Lily. Ta tundis, kuidas soe õhetus põskedest kõrvadeni valgus. Kas ta polnud ikka veel kaineks saanud või oli see imerohu mõju?

"Mu riided vajavad pesemist," vastas Kris. "Viskasin need juba sinu pesukorvi. Bussis pole väga palju võimalusi, tead küll. Tahtsin tegelikult vaatama tulla, kas siin on midagi, mida korraks selga tõmmata, et bussi juurde minna."

"Võta mu hommikumantel. Siis näed välja täpselt selline nagu alati - ekstravagantne," vastas Lily. Ta andis Krisile oma kõige roosama ja edevama hommikumantli, mille kraed ja käiseotsi kaunistasid karvased ääred. 

"Lahe! Kas ma võin selle endale jätta?" küsis Kris vaimustusse sattudes. Mantel oli talle natuke lühike, aga kattis ära kõik, mis vaja. 

"Kui sa seda kandes Ellat lasteaeda viima ei hakka..." alustas Lily ettevaatlikult, kuid tüdruk oligi juba kohal ja sikutas Krisi varrukast, nii et hommikumantli õmblused kurjakuulutavalt ragisesid. 

"Issi, lähme juba!"

"Jah, kohe," vastas Kris. "Ma räägin praegu Lily'ga."

"Kas tema tuleb ka kirikusse kaasa?" küsis Ella. "Paaaluuun!"

Kris jäi küsivalt Lily poole vaatama. 

"Olgu, ma tulen," vastas Lily. "Aga luba mulle, et sa paned enne midagi sobivamat selga."

Ta haaras lina-ja tekihunniku sülle ning marssis vannituppa. Oli saabunud aeg öise saasta mahapesemiseks nii ihult kui hingest.

Pool tundi hiljem astus kirikusse kummaline kolmik: kõige väiksem neist oli liblikatiibade ja tumedate sassis juustega laps, kõige pikem neist erkrohelise sädeleva kostüümi ja punase suleboaga mees ning kolmas, heledapäine rinnakas naisterahvas, nägi punase miniseeliku ja võrksukkadega välja nagu patte kahetsema tulnud prostituut. Jumalateenistus oli just lõppenud. Käekottidest kramplikult kinni hoidvad vanaprouad möödusid tulijatest nii suure kaarega, kui kitsas vahekäik seda teha lubas. Kris sammus uljalt kõige ees ja potsatas esimesse pingiritta. 

"Hommikut, Isa Valge!" 

Kõnetatu asetas viimase küünla altari ette ja pööras ümber. Ta oli tõepoolest valge, juustest kingadeni. Lily tundis, kuidas tal vaimulikku nähes jalad nõrgaks muutusid, sest seda meest oli ta viimati näinud klaasist kirstus lamavana. 

"Varajast lõunatundi sullegi," vastas Sid. Tema helehallides silmades peegeldus Lily't nähes äratundmine. Kuutteist koos elatud aastat oli raske unustada, ka pärast universumi taasloomist.