127. Vein

Kell kümme õhtul polnud Max endiselt koju tulnud. Köögisaare ümber baaripukkide otsas istusid Lily, Kris ja Päikesetõus. Kahe tühja ja ühe äsja avatud veinipudeli kõrval seisid kaks pooleldi täidetud pokaali.

"Kassi jättis ka mulle," ütles Lily. Ta vaatas, kuidas karvutu nimekaim külmkapi otsas seistes koera jõllitas, selg küürus ja kõrvad peadligi tõmmatud. Bob ei viitsinud isegi vastu vaadata. Tal oli sellest elukast sügavalt ükskõik. 

"Tuleb järgi," vastas Päikesetõus ning pani piparmündilõhnalise teetassi vaikse kolksatuse saatel lauale. 

"Kas ma peaksin talle helistama või ootama, kuna ta ise mulle helistab?" küsis Lily. "Kas on võimalik, et ta mõtleb ümber ja tuleb tagasi?"

Vastuse asemel võttis Päikesetõus pliidi kõrvalt teekannu ja valas oma tassi uuesti täis. Kris libistas sõrmeotsa veinipokaali serval ja tõi kuuldavale ebamaise heli. Mitme klaasiga oleks saanud terve heliredeli, aga praegu polnud selle järele proovimiseks sobiv aeg. Kuigi natuke muusikat oleks rusuva õhkkonna palju rõõmsamaks muutnud. 

"Lily, sa tahtsid millestki rääkida," meenus Krisile. "Ella magab, sul on nüüd võimalus kõik tema patud mulle ära kurta." Talle tundus, et Päikesetõusu kohalolu polnud segav faktor, pigem vastupidi. 

"Ma tahan väga paljust rääkida," vastas Lily kohatult itsitama hakates. Tühja kõhu peale joodud vein avaldas mõju. "Ma tahan rääkida sellest, et see kuradi maailm on deja vu, aga ilusas pakendis. Kõik kordub, sittagi pole muutunud. Peale selle, et Kristofer-Kristella pole enam minu laps. Kurat võtaks, miks mul siis rasedusarmid endiselt alles on?"

Kris tõmbas veinisõõmu kurku ja hakkas läkastama. Midagi sellist ta küll oodata ei osanud. Päikesetõus jälgis oma kaaslasi sõbraliku muigega nagu õpetaja, kes on lastele nipiga ülesande lahendamiseks andnud.

"Mida sa just ütlesid?" küsis Kris, lootes, et oli valesti kuulnud. Lily ainult naeris hüsteeriliselt. Tundus, et Päikesetõusul oli õigus, rohud ei sobinud alkoholiga kokku. 

"Kris, kui palju sa mäletad?" küsis Päikesetõus. "Ma mõtlen neid mälestusi, mis ei sobi kokku praeguse maailmaga."

"Kuuldused minu hulluksminekust on juba sinuni jõudnud?" Kris polnud oma nägemustest kellelegi peale Ella rääkinud. Aga lapsesuu võis seda kõikjale levitada. Ta oli täpselt nagu Kris noorena, sõnad jõudsid alati mõtlemisest ette. 

"Ei, sa pole hull," lohutas Päikesetõus. "Sind ümbritsev universum läks hulluks."

"Suurepärane," vastas Kris, pidades Päikesetõusu sõnu teravmeelseks naljaks. 

"Tal on õigus," kuulutas Lily ning kummutas klaasi tühjaks. "Kõik on hulluks läinud, peale meie. Sest me mäletame. Max ei mäleta. Ise on süüdi. Tõbras selline." Lily nägu tõmbus virilaks ja ta puhkes nutma. "Ma armastan teda," soigus Lily nagu väike tüdruk, kes on oma lemmikmänguasjast ilma jäänud. Kuigi Krisil oli teda vaadates väga kahju, hoiatas miski tema mälestustes, et sellises seisundis naise lohutamisega võivad kaasneda tõsised tagajärjed. Päikesetõus püüdis naerda nii, et Lily seda ei näeks. Taolise vaatemängu pärast tasus tõesti aiamajast välja tulla. 

"Lily, ma toon sulle vett," ütles Kris baaripuki otsast alla ronides. Ta pidi peaaegu käpuli kukkuma. Veini mõju andis temalgi tunda. Esimese klaasitäie külma kraanivett jõi ta ise ära ning järgmine jõudis Lily ette lauale. Naine nuttis ja soigus edasi ning veeklaas ei pakkunud talle vähimatki huvi. Kris vaatas abiotsivalt Päikesetõusu poole. Ta võis küll lastega hästi hakkama saada, aga täiskasvanud naistega oli olukord palju keerulisem. 

"Las ta olla, läheb üle," sosistas Päikesetõus. "Ma peangi minema hakkama, aeg on hiline."

"Kuskile sa ei lähe," vastas Kris. "Ta muutub purjus peaga natuke pealetükkivaks... Saad aru küll. Äkki sinu juuresolekul hoiab ta ennast rohkem tagasi."

"Ma olen endiselt siin ja kuulen kõike," ütles Lily. Ta vahtis mehi punaseks nutetud silmadega, heledad juuksed pisaratest märja näo külge kleepunud. "Käige perse, teie kaks!" Lily pani pea tagasi lauale ja pühkis ühe käeviipega veeklaasi põrandale kildudeks. 

Magamistoa voodi oli piisavalt suur, et Ella kõrvale veel kaks inimest ära mahuks. Sügavat und maganud tüdruk ei reageerinud isegi siis, kui purupurjus Lily üle voodi serva karusnahast vaibale oksendas. Midagi sellist, mis vajanuks Päikesetõusu antud rohtusid, ei juhtunud. Lily oli segi nagu seenesalat ning ta suutis poolunes viibides ainult sonida, rääkides läbisegi nii eelmises elus aset leidnud sündmustest kui uutest mälestustest. Varahommikuks magasid kõik ja Ella ärkas kõige esimesena.