126. Maja ja auto

"Said ka lõpuks aega läbi astuda," sõnas Max. Ta kõõlus köögis baaripuki otsas, tühjaks joodud kohvitass laual vedelemas ja näol piinatud ilme. 
"Käisin last hoidmas," vastas Lily. "Kuidas su esinemine läks?" 
"Kui sa oleksid kaasa tulnud, siis ei peaks küsima," lausus Max. "Kuidagi ruttu möödus sul see haigus, kui juba varahommikul ära minna suutsid. Ja mida ma sulle laste majja toomise kohta olen öelnud?"
"Kui sa ainult norida tahad, võid üksinda jätkata," vastas Lily. "Ma pole kohustatud seda kuulama."
"Lily!" Maxi röögatus naelutas naise paigale. Tundus, et tal oli midagi hingel ja see vajas ärarääkimist. Lily surus alla hirmutunde, mida tekitasid halvad mälestused ajast, kui maja oli veel vana ja pehkinud ning purjus Max laamendas kogu öö magamistoa ukse taga. 
Praegu oli ta kaine, aga katkise hingega. Kas eilne õhtu oli teda tõesti nii väga endast välja ajanud?
"Palun istu," ütles Max teisele toolile osutades. Lily istus ja jäi ootama vihakõnet, aga seda ei tulnud. 
"Lily, palun ütle mulle, mis toimub? Midagi on väga valesti, aga ma ei saa aru, mis nimelt." Max võttis Lily käest kinni ja vaatas talle silma. Mehe kahvatust lohku vajunud põskedega näost paistis magamatus ja hirm.
"Küsi Päikesetõusult, ta oskab paremini seletada," vastas Lily. Tal polnud vähimatki tahtmist jälle Maxiga vaidlema hakata.
"Küsin, kui mul pärast sinu selgitusi veel midagi arusaamatuks jääb," sõnas Max. "Tegelikult ära näe vaeva, ma vist aiman juba. Kris, jah? Sa oled tema lapsega viimasel ajal päris palju koos olnud. Mehe saad boonusena kaasa."
"Max, see asi on palju keerulisem," püüdis Lily seletada, kuid Max ainult muigas kibedalt ja raputas pead. Ta oli juba ammu tundnud, et väljaspoolt ilus kooselu hakkas seestpoolt lagunema, sest Lily'le ei piisanud tervest lasteaiarühmast. Ta vajas oma last ja kui Max polnud nõus isarolli astuma, valis Lily endale kellegi, kes juba oli selles rollis. Kaks ühes, eripakkumine! Millegi pärast tundus Maxile, et see kõik oli kunagi juba juhtunud. Millal ja kellega? Mälestused olid hägused ja unenäolised ning ei omanud praegu vähimatki tähtsust. Tähtis oli see, et tema naine, kellele ta oli andnud kõik, millest üks inimene unistada võis, ei olnud ikka veel rahul. Mis kuradi värk neil naistel seoses lastega oli? Kas nad tõesti ei osanud nautida ilusas puhtas kodus elamist? Kasutada aega iseenda ja oma kaaslase jaoks? Olla vabad. 
"Lily, lõpeta," ütles ta. "Ma olen juba otsustanud. Maja jääb sulle. Sa ei pea hipibussi kolima. Kui soovid, võid auto ka võtta. Peaasi, et sa õnnelik oleksid." Max pani võtmekimbu lauale, embas Lily't kõvasti ning jalutas välja. 
Suutmata uskuda, mis just oli juhtunud, seisis Lily üksinda keset kööki, pisarad mööda nägu alla voolamas. Ta tahtis minna tagasi lillelisse soomusmasinasse hõõguva aurukatla juurde ja oodata ühe sekundi kauem. Kahjuks polnud see võimalik. Lily võttis telefoni ning üritas lasteaeda sõnumit saata, et ta tööle ei jõua, kuid ei näinud tähti ja numbreid. Selle asemel helistas ta kogemata Krisile ja pani telefoni kinni kohe, kui tuttavat häält kuulis. Seda veel vaja, anda Maxi kahtlustele kinnitust. Nad pidid esmaspäeval kohtuma, kuid Lily tahtis kokkuleppe tühistada. Ta oli täiesti ära unustanud, et homme oli alles pühapäev. Kõik oli pea peale pööratud. Millelgi polnud enam mõtet. Ta oli kaotanud oma lapsed, mehe, eelnenud elu. Maja ja auto ei suutnud täita tühjust hinges. 
Võib-olla rahuneb Max maha ja tuleb veel tagasi, lootis Lily. Vaevalt - eelmisel korral pärast minemajalutamist oli Max liitunud rändtsirkusega. Vaevalt sellelgi korral midagi paremat oodata võis. Ta isegi ei üritanud kuulata, vaid võttis pähe mingi kinnisidee ja läks sellega lõpuni välja. Max oli ainult ühe korra Lily't päriselt kuulanud. Tsirkusevagunis, mille sisse lõksu jäädes ta hiljem uppus. 
Plõnn! Kris saatis sõnumi. Lily silmad olid jõudnud nii palju selgineda, et ta suutis teksti lugeda. 
"Mis juhtus?" 
Need kaks sõna näitasid, et Kris sai aru, kõne polnud tehtud kogemata. Lily'le meenusid uued mälestused. See tüli polnud nende pealtnäha ideaalse kooselu jooksul sugugi esimene. Ta oli iga kord pärast Maxiga arvete klaarimist Krisile kirjutanud või helistanud. Iga normaalne mees oleks hakanud kahtlustama, et tegemist võis olla millegi enama kui sõprusega.
"Persse kõik," ütles Lily ja helistas tagasi. Nagunii polnud enam midagi kaotada. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

263. Kivid ja viirukid ei too kedagi tagasi

Proloog: Hammasrattad

1.Imeline Max