124. Lilleline buss

Laupäeva varahommikul seisis Maxi uhke maja ees lilleline hipibuss. Kris helistas juba viiendat korda järjest Lily'le, lasi telefonil pikalt kutsuda ja vajutas siis kõne lõpetamise nupule. Lõpuks tema kannatus katkes ja ta lasi signaali. Terve linn kuulis, et Kris oli kohale jõudnud. Paar minutit hiljem ilmus uksele Lily, erkroosa hommikumantel seljas ja karvased sussid jalas. 

"Vabandust, ma unustasin," ütles ta uimaselt, ikka veel pooleldi magades. Emma-Kristella, keda Kris tavaliselt Ellaks kutsus, tormas autost välja ja jooksis Lily't kallistama. Vaikne ja endassetõmbunud tüdruk oli kui välja vahetatud.

"Olge tublid!" hüüdis Kris ja läks jooksusammul linnaliini bussi peale. Mängutoa täis lapsi juba ootasid teda. Hipibussil olid võtmed ees ja Lily võis seda kasutada Krisi tagasitulekuni. 

"Lähme sõitma," nurus libliklaps Lily hommikumantli sisse pugedes. 

"Oota, ma pole veel kohvigi joonud," vastas Lily. Ta jättis lapse ukse ette ootama ja tõi bussivõtmed ära. Selles linnas ei võinud iialgi kindel olla. Varastati absoluutselt kõike rehavarrest rongivagunini. 

"Tule," kutsus Lily maja esikusse minnes. 

"Aga onu Max ei luba, sest lapsed rikuvad kõik ära," kahtles Ella.

"Onu Max magab, tal oli eile etendus," vastas Lily, tundes ennast kurjategijana. Tasus Maxil ainult korraks voodist tõusta ja vetsu minna, kui nad oleksid köögis istudes kohe vahele jäänud. Lily vihkas avatud planeeringuga köök-elutube. Vanasti oli selles majas rohkem privaatsust. 

Samal ajal, kui Lily kohvi keetis, ronis Ella baaripukki meenutava tooli otsa ja hakkas köögisaare serva najal ennast keerutama. Tool kukkus kolinaga ümber ning Ella lendas tiibade vurinal lae alla, silmad ehmatusest pärani. Lily ootas paigale tardunult, kas kuuleb magamistoa ukse avamist ja trepile tulevaid samme. Vaikus. Max magas edasi. 

"Vabandust," piiksatas Ella lae alt ja laskus aegamisi tagasi põrandale, ajades kogemata ümber Lily kohvitassi. Tüdruk ei osanud sellega arvestada, et lahtiste tiibadega võttis ta rohkem ruumi. Lendamise oli ta alles hiljuti selgeks saanud. Varem rippusid tiivad niisama selja peal nagu kaks niisket käterätti. 

"Pole hullu, lähme sõitma," ütles Lily ja koristas tekkinud segaduse. Polnud tarvis, et unepahur härra stseeni tegema hakkaks. 

Pool tundi hiljem seisis lilleline buss bensiinijaama parklas. Lily jõi papptopsist kohvi ja Ella sõi hamburgerit, millest ta salatilehed ülima hoolikusega välja noppis ning enda kõrvale istme peale asetas. Õnneks olid bussiistmed kaetud materjaliga, millelt kastmeplekid kerge vaevaga maha tulid. Krisi eluruum nägi välja täpselt selline, nagu klouni puhul arvata võis. Palju parukaid, kostüüme ja kirevaid värve, mis omavahel üldse kokku ei sobinud. Krisi kunstianne avaldus vähesel vabal seinapinnal ning siin-seal võis näha ka Ella tehtud kriipsujukusid. Näomaalinguvärvid olid segamini pliiatsite ja habemeajamistarvikutega. Loominguline segadus, kunstniku kodu. 

"Issi joonistas jälle sind," ütles Ella kavalalt naeratades ja koukis voodimadratsi alt välja narmendavate servadega joonistusploki. 

"Issi kindlasti ei lubanud sul seda mulle näidata," vastas Lily, kuid sirvis siiski Krisi joonistatud pilte. Seal nad kõik olid: Lily, Rotipoiss, Max, Inglisilm, Emma, Kristofer...

"See karvane ööliblikas on natuke minu moodi," näitas Ella. "Issi ütles, et näeb teda vahel unes. Liblikas sööb kärbseid nagu mina väiksena tegin. Vahel teen siiani, kuigi issi ei luba. Kärbsed on nii maitsvad."

"Peaks ka proovima," vastas Lily naerdes. "Mind kutsuti kunagi ööliblikaks. Siis, kui ma veel kunagi noor ja ilus olin." 

"Sa oled praegu ka ilus," vastas Ella. "Sa meeldid mu issile ja mulle ka. Kas sa ei tahaks mu uus emme olla?" 

Jälle kordub kõik, algab uuesti... hakkas Lily peas keerlema fraas vanast laulust.

"Mis su emmega juhtus?" küsis Lily. 

"Ta andis oma elu mulle. Et ma elada saaksin," vastas Ella. "Ta vaatab meid ülevalt. Vahel käin ma kirikus emmega juttu ajamas."

Kui Kris vahepeal usku ei pööranud, siis võis ta tõenäoliselt lapse kirikusse viia selle pärast, et Ella oma väikesele katkisele hingele natuke rahu leiaks. Iseenest kõlas see mõistlikult. Polnud kerge ilma emata üles kasvada. Kui palju Kris mäletada võis? Kas ta teadis, et unenäod olid tegelikult mälestused või pidas ta kõike oma elava fantaasia viljaks?

"Pane joonistused ilusti tagasi," ütles Lily ja paitas Ella kahupead. "Sind peaks kammima, pisike."

"Ei!" hüüdis Ella. Tema pruunid silmad tõmbusid peaaegu süsimustaks ja õhk muutus kuumaks. "Keegi ei kammi mu juukseid!"

Neutronpomm. Polnud tarvis, et korduks see, mis juhtus Lillekeses. Isegi kui ta polnud enam plahvatusohtlik, leidus bussis palju kergesti süttivat materjali. 

Lily vaatas armatuurlauale kleebitud märkmepaberit kellaaja ja aadressiga. Varsti oli aeg liikuma hakata. Lily ei teadnud, kus mängumaa asus ja kuidas sinna saada, aga tal oli uhke telefon koos navigatsiooniseadmega. Seda kasutada Lily ei osanud, sest tal oli mobiiltelefon viimati olnud siis, kui klahvidega klotsidelt hakati üle minema õrnadele puutetundlikele vidinatele, mis juba kätte võttes puruneda võisid. 

"Ella, palun aita mind," ütles Lily. Kuigi ta oli alles siia maailma saabunud, ütlesid nii vanad kui uued mälestused talle, et laste käest võis alati nutiseadmete kohta nõu küsida.