123. Maaisand

Lily ei saanudki kaua üksinduses muremõtteid mõlgutada, sest varsti pärast Maxi lahkumist kõlas vaikne koputus magamistoa uksele. 

Ma olen siiski tähtsam kui mingi tobe etendus, rõõmustas Lily, kuid pidi kahjuks pettuma, sest tulijaks polnud Max. Tuppa astus Päikesetõus koos oma koeraga. Voodil maganud kass virgus hetkega ja kadus vaateulatusest. 

"Max palus mul tulla," ütles Päikesetõus vabandaval toonil. "Kuidas sa ennast tunned?"

"Väsinuna," tunnistas Lily. Tulija sõbralik olek tekitas usaldust, kuid kusagil mälusügavustes sädeles killuke konfliktist. Päikesetõus oli olnud tema peale vihane. Aga miks?

"Ma pean sind üle vaatama," lausus Päikesetõus. Ta võttis mütsi peast, asetas voodi servale ning asetas käe teki kohale. Lily tundis kõhus meeldivat soojust. 

"Palun võta tekk ära," ütles Päikesetõus ja lisas Lily üllatunud näoilmet märgates: "Ma ei puuduta sind."

Ilma tekita muutus soojus kuumuseks. Tundus, nagu oleks Päikesetõusu pihupesadest välja voolanud infrapunakiirgus. 

"Sa pole lapseootel. Ei jää ka, kui ma sind natuke aitan," sõnas Päikesetõus ja muigas pead vangutades, justkui oleks Lily mõtteid kuulnud. "Ma annan sulle üht rohtu. See on kuivatatud taimedest kokku segatud pulber. Ei mingeid hormoone ega muud jama. Sega seda oma hommikukohvi sisse või mida iganes sulle juua meeldib. Alkoholiga koos ei soovita, võib kehvasti lõppeda."

Päiksesetõus koukis taskust välja pisikese kilekoti roheka pulbriga ja hakkas Lily reaktsiooni nähes valjusti naerma. "Ma pole tõesti narkodiiler ja põhjus, miks seda endaga kaasas kannan, on väga lihtne - see rohi aitab ka kõhuhädade vastu. Aias kasvab sul sul küllaldaselt kõiki koostisosasid, aga parem oleks, kui sa ei hakkaks ise korjama ja katsetama, sest õige valmistusviis ning täpsed kogused on väga olulised."

Lily võttis kotikese vastu ja silmitses selle sisu kahtlustavalt. Ta oli katsetanud kõiki olemasolevaid ravimeid, aga ükski neist ei mõjunud nii, nagu oleks pidanud. Päikesetõusu imeravim oli kui viimane õlekõrs. 

"Kes sa oled?" küsis Lily. "Vabandan, kui küsimus sinu jaoks imelik tundub. Ma olen täna natuke segaduses."

"Kui palju sa mäletad?" küsis Päikesetõus. "Või peaksin küsima, mida sa mäletad? Räägi kõigest, ükskõik kui imelik see sulle ei tunduks."

"Mina küsisin esimesena," puikles Lily. Sõbralik või mitte, aga ta ei teadnud Päikesetõusu piisavalt hästi, et talle kohe südant puistama hakata. 

"Ma olen keegi, keda Max teab ja usaldab juba väga pikka aega," vastas Päikesetõus. "Sina ei tea mind tõesti kuigi kaua, kuigi peaksid, uute mälestuste järgi. Läheb natuke aega, enne kui kõik paika loksub."

Ta tõusis püsti ja ulatas Lily'le käe. "Tule kööki, teeme teed ja kohvi. Siis saame edasi rääkida."

Ühest küljest tundis Lily ennast natuke imelikult, seistes pesuväel köögis koos peaaegu võõra mehega, aga teisest küljest tundus tema seltskonnas viibimine turvaline, sest Päikesetõus ei vaadanud Lily't sellise pilguga. Teda ei tundunud üldse huvitavat, kas ja kui palju riideid Lily'l seljas oli. Päikesetõusu taevasiniste silmade pilk tungis läbi naha, lugesid üle hingehädad, panid diagnoosi ja koostasid ravijuhendi.

"Soovitan sul seda natuke kohvi sisse panna," ütles Päikesetõus. "Enne hommikut on ta tagasi ja siis läheb juba vaja."

Nähes Lily punastamist muigas Päikesetõus jälle, pannes naise põsed veel rohkem õhetama. Lily segas ruttu endale valmis hilisõhtuse kohvi ja puistas värisevil käsi pulbrit joogi sisse. Max oli palunud sellel mehel siia tema juurde jääda. Järelikult võis teda usaldada. Kui Päikesetõus oleks tulnud siia muude mõtetega, olnuks tal nende teostamiseks magamistoas olnud juba väga palju võimalusi. 

Kohvi maitset need terad ei rikkunud. Jook mõjus värskendavalt ja Lily tundis, kuidas elujõud hakkas kehasse tasapisi tagasi voolama. Päikesetõus jõi kummeliteed ning paitas tooli kõrval istuvat koera.

"Kas sa elasid koos Maxiga kollases telgis?" küsis Lily, jäädes Päikesetõusu reaktsiooni ootama. Normaalne inimene oleks ta välja naernud, kuid see mees ainult noogutas. 

"Mida sa veel mäletad?" küsis ta. 

"Ma..." Lily püüdis asjatult kokku panna kokkusobimatuid mälukilde. "Ma töötan lasteaias, kus on teistsugused lapsed. Neil on vanemad. Loogiline, aga millegi pärast tundus mainimisväärsena. Ma elan koos eneseimetlejast illusionistiga. Mul oli... Eelmises elus oli mul kaks last. Üks neist kasulaps. Kas ma olen surnud?"

"Peaaegu," vastas Päikesetõus ja tõstis tassi suu juurde. Ta pani vasaku käe pöidla ja nimetissõrme kokku. "Nii palju jäi puudu."

"Mis juhtus?" küsis Lily.

"Ma hoiatasin sind," vastas Päikesetõus. "Et sa ei tassiks teda endaga kaasas. Varem või hiljem oleks see juhtuma pidanud."

"Aurukatel hakkas üle kuumenema, Kristofer polnud selles süüdi!" hüüdis Lily, ehmudes oma hääle valjuse peale. "Mäletan ma ikka õigesti?" küsis ta vaiksemalt. 

Päikesetõus noogutas ning tõmbas käega üle õlekõrsi meenutavate kollaste juuste. "Sa mäletad õigesti. Katel hakkas plahvatama, sest libliklaps põhjustas oma energiaga selle ülekuumenemise. Ta oli nagu raketikütus muruniitjas. Mõistad, mida ma öelda tahan?"

Lily noogutas. "Miks ma siin olen?"

"Valik, juhused ja kaos," vastas Päikesetõus.

Lily jäi teda suuril silmil vahtima. "Ah?"

"Taaskäivitus," täpsustas Päikesetõus. "Maailm jooksis kokku, sest tasakaal oli liiga palju paigast nihkunud. Nüüd läheb natuke aega, enne kui tasakaal uuesti paika saab."

"Mis mõttes taaskäivitus? Keegi taaskäivitas maailma? Kuidas? Miks?" Nüüd ei saanud Lily enam millestki aru.

"Seda ei saa mina sulle öelda," vastas Päikesetõus. "Olen juba niigi liiga palju rääkinud. Palun ära Maxile meie jutuajamist maini."

"Max tegi midagi, eks ole?" Nii palju oli Lily'l meeles, et Max suutis voodoo preestrina mõjutada inimesi ja sündmuste kulgu. Inimesed ja nendega toimunud sündmused mõjutasid omakorda tervet maailma.

Päikesetõus tegi mõttepausi, enne kui vastas: "Ta on sinu nimel väga palju teinud."

Armastuse nimel... Taaskord tundis Lily ennast hüpiknukuna. Iluasjana Maxi käes. Sobilik kauniks assistendiks, aga mitte laste ilmaletoomiseks. Ei saanud ju lasta ilul raisku minna. Aga miks oli vaja tema pärast muuta tervet universumit? Tundus, et Max põdes tõesti suurushullustust.

Üks küsimus oli veel: "Kas Emma ja Kristofer jäid ellu?"

"Sa juba kohtusid nendega," lausus Päikesetõus.

"Ma arvasin õigesti, nad ongi nüüd kaks ühes," nentis Lily. "Aga miks ma enam nende laste... selle lapse ema pole?"

"Kes ütles, et sa pole?" sõnas Päikesetõus ja ohkas sügavalt. "Ta ei saa sellest kunagi aru. Ükskõik kui palju ei prooviks."

"Kes?" ei mõistnud Lily.

"Max muidugi," ütles Päikesetõus. "Ta ei saa aru, et kõik kordub, olenemata sellest, kui palju ta saatust muuta püüab. Tasakaal nihkub ikka samasse paika tagasi."

Mälupildid jooksid läbi Lily pea nagu filmitreiler. Vanast ja uus minevik üheaegselt. Need sarnanesid üksteisele üsna palju, kuid mõned detailid olid väga erinevad. 

"Nii et kõik algab uuesti," sõnas Lily. "Äkki peaksin kohe kohvrid pakkima ja hipibussi kolima?"

"Ma soovitaks sul kõigepealt temaga rääkida," vastas Päikesetõus. "Maxi ei tasuks kohe maha kanda. Tal on ka häid omadusi, kuigi neid on raske märgata."

"Te olite seal telgis koos elades väga armsad," ütles Lily siiralt. Ta polnud ikka veel päriselt harjuda jõudnud mõttega, et oli nüüd jälle Maxi naine.

"Sina oled alati tema jaoks esikohal olnud," lausus Päikesetõus tõsiseks muutudes. "Las olla nii. Küll aeg ise kõik paika loksutab. Aga ma hoiatan igaks juhuks, et Maxile ei tasu neist asjadest praegu rääkida. Ta ei mäleta olnust suurt midagi ja võib sind hulluks pidada."

"Kas Kris mäletab?" küsis Lily.

Päikesetõus muigas isalikult. "Tema on sind alati mäletanud."

"Rotipoiss? Inglisilm? Kas Sid on endiselt surnud?" nimetas Lily järjest meelde tulnud nimesid. "Kas eksinutest lapsed jäid ellu?"

Päikesetõus noogutas ning lükkas tühjaks joodud tassi kaugemale. "Nad kõik on siin läheduses, ka Sid. Lastega kohtud lasteaias."

"Kuidas sa seda kõike tead?" imestas Lily.

"Ma olen osa kõigest." Päikesetõus pani käed lauale. Sõrmeotstest jooksid välja juured, mis kaevusid lauaplaadi sisse. Lauajalgadest jooksid võrsed edasi mööda põrandaplaatide vahesid. Hetk hiljem oli nägemus kadunud. 

"Sa võid mind nimetada ühisteadvuseks, maaisandaks... Kelleks iganes soovid."

Lily huuled vormisid vaiksel sosinal sõna: "Jumal?"

"Ei, mitte päris," lausus Päikesetõus. "Ma ei loonud seda universumi ega kõiki teisi. Ma kõigest valvan ja hoian tasakaalus."

"Aga miks sa just meid välja valisid?"

"Ma ei valinud kedagi. Kõlab uskumatuna, aga juhused on tõepoolest olemas. Juhus viis mind Maxiga kokku. Ühel vihmasel neljapäeva hommikul. Edasi tead juba ise." Päikesetõus vaatas köögi seinal tiksuvat kella. "Pane rohkem riideid selga. Max tuleb varsti ja võib meid valesti mõista."

"Ise ta saatis mind sinu juurde," vastas Lily tühje tasse laualt kokku korjates.

"Ei saatnud, aga sa poleks mind muidu tuppa lasknud," tunnistas Päikesetõus vaikselt omaette, samal ajal, kui Lily paljaste jalgade müdinal trepist üles jooksis. "Naised on kummalised olendid, eks ole Bob?" Koer haugatas nõusolevalt ja hakkas köögiuksel seisvat Maxi nähes rõõmsalt saba liputama.